Tegime Annaga lepingu – tänasest alates räägime ainult hispaania keeles! Lehvitasime kurvastusega oma huvitavatele inglise keelsetele vestlustele. Hommikul juhtus miskit – mu seeliku lukk läks katki. Võiks ju arvata, et see on vihje dieedile..aga õhtul ütles Tita, et need ongi sitad lukud..rahustav:D Kõik uurisid, kuidas orientel läks. Sain kümme klassipeo piletit ja veel 12 imelikku piletit, mis maha parseldama pean..mul pole õrna aimugi kellele. Mõlemad hispaania keele tunnid rääkisime õpetajaga orientest ja niisama elust. Kaks viimast tundi jäid ära, sest mindi mingit marssimist harjutama. Sokutasid minu ka kuskile keskele, aga kuna mind eelmine nädal ei olnud, siis ma ju ei teadnud mismoodi nad seal marsivad. Alguses enamvähem oskasin, siis läks asi käest ära ja hüppasin rivist välja. Kõik naersid minu üle :D Ja oh rõõmu, ma ei pidanudki enam marssima.
Olin liiga väsnud, et midagi teha. Magasin pärast sööki kolm tundi. Vahepeal käis Lissette midagi seletamas. Õhtul üritasin veits kirjutada. Rääkisin mammiga ja sain igasugu huvitavaid asju teada. Jose Luisil on teine naine. Juba kaks aastat olnud ja nüüd tuli välja. Cristina tahab lahutada, aga mammi rääkis temaga, et ta ikka andestaks ja plaplaplaa. See teine naine on selline vigurivänt, et raiskab kole palju raha. Jose Luisil on 15 000$ võlgasid..peab nüüd auto maha müüma, et võlad ära maksta. Miskipärast ei käi ta enam tööl ka. Täna papi oli rääkinud Josega ja no üldse kõik siin omavahel rääkinud, tigetsenud, sõimanud..nüüd Jose nutab, Cristina ka. Kammajaa ja hopsasaaa. Sain veel teada, et Pavel ja Silvia läksid lahku kuna Silvial oli teine mees. Vanaema Charo oli ka suhteliselt õudne ämm olnud. Papi oli ka kuskil 15 aastat tagasi kole jota olnud ja paljude naistega ringi tõmmanud. Aga siis tuli mõistus koju, vahetas usku ja nüüd on niiiiiiiii usklik, et kole mõelda. Hmm..Marenal on peika Quitos eksole. Papile ei meeldi, kui Marena temaga kahekesi kuskile läheb...sest mõelge vaid, võib-olla nad seksivad. Kole lugu küll jah kui 35aastane naine kavatseb oma elu elama ja seksima hakata. Samuti on Pavelil üks (no ma usun, et tal on neid ikka sitaks rohkem) naine, kes vahel siin maganud on. Ja oiiii kui püha viha papi siis täis oli. Et siis siin otsustavad pool sinu elust, mida sa teha võid ja mida mitte ja kuidas elama pead, sinu vanemad. Kas pole mitte tore? Kuidas te seal Euroopas üldse juba 16aastaselt kuti oma koju viia julgete, veel vähem oma tuppa? Ja mis valemiga ta ööseks jääda tohib?
Kuid siiski – maailm on imeline :)
Külastusi
Teisipäev 21.oktoober – Pühapäev 26.oktoober
Teisipäev
Ärkasin vara ja hakkasin pakkima. Kella poole kolmeks olin terminalis, kolmest algas tore 2,5 tunnine bussisõit Quitosse. Ma natuke väga palju armastan seda, et bussid siin nii odavad on. Bussi peal hävitasime loomulikult “veidi” magusat. Aa Terje helistas, kui taksos olin..eesti keel on imelik! Mitte ükski sõna ei tahtnud suust välja tulla, kogelesin ja mõtlesin mida ütlema peab.issssver kuidas see veel kõlas..nagu poleks kaua aega suud lahti teha saanud ja siis ehmud kui oma häält kuuled, ainult et ehmusin eesti keele kõla peale. Väga väga imelik tunne. Jõudsime hotelli esimestena, tegime väikse fotoshootingu ja nautisime terrassilt tsivilisatsioonilist vaadet. Muidu hotell oli suhteliselt väike ja tagasihoidlik. Peagi tuli Hollandi tüdruk Sandra, läksime Tex Mexi sööma ja rääkisime kõik oma muljetest. Järgemööda hakkasid teisedki saabuma, tuiskasime neid palavalt tervitama. Oii see eesti keel ikka..ei tahtnud kohe kuidagi sõnu leida, rääkisime siis inglise keeles. Lõpuks oli Tex Mex vahetusõpilasi täis, käis meeletu siginsagin, naer ja lustJ Hiljem läksime tantsima. Hotelli lähedal oli kaks klubi, üks oli 4$ ja joogid tasuta, teine tasuta ja joogid maksid. Suurema grupiga läksime teise, mõned läksid esimesse. Liigse vägijoogi tarbimise tagajäriel läksid Ruthyl poisid segi: tantsis ilusasti Marekiga ja teisel hetkel tantsis eriti vallatult ja mokles opened mined poisiga Norrast. Marek juhtus ka kogenemata pealt nägema. OH seda sagimist siis..Ruthy ja Norra poiss jooksid koos minema, Marek jäi meiega ja oli täitsa rivist väljas. Läksime alati lohutavat pizzat sööma. Jan sai seal kelneri ja kokaga nii heaks sõbraks, et ei pidanudki maksma :D Enne kahte läksime vaatama, mis klubitajatest saanud on..tasuta joogid olid pähe hakanud :D Hotelli ilusasti ja kolme paiku magama.
Kolmapäev
Ajasime end vaevu poole seitsmest üles, läksime hommikust sööma ja siis kiiruga asjad kokku ja bussile. Ees seisis 6 tunnine sõit Orientele. Rääkisime Terje, Kelly ja Lauraga üksteisele elust. Eesti keel hakkas looma. Kole suur uni oli, kuid loodus oli liiga kaunis, et seda maha magada. Natukeseks siiski lasin silma kinni ka, mõttega et tagasi tulles selle koha peal ei maga. Tõesti see loodus oli imeline, ma lihtsalt imetlesin endal suu kõrvuni ja hinges rahulolu. Väiksena vaatasin kogu aeg National Geografikust loodus saateid ja unistasin kuidas ükskord seiklen vihmametsades. Süda peksis sees, vaatasin üksteise taga kõrguvaid lõpmatuid metsi ja pisike piisku tuli õnnest silma. Tee ääres oli mägede vahel palju suuri ja väikeseid koski, mis olid samuti kirjeldamatult kaunid. Ja need mäed..need ümbritsesid meid kogu aeg, iga käänaku, iga kurvi taga aina uued..igal pool ümbritsetud mägedest. Bussis valitses vali kära, kõik uurisid kõigilt kõike! Samas oli naeru, uudistavaid hääli ja rõõmu..ja Anu oli jälle õnnelik. Mind ümbritsesid inimesed, kellel on olnud sama unistus, kes seda nüüd kõik koos täidavad, loodus on imeline, päev on kaunis, eesti keel on tore, elu on siin tore, kõigi juhtumid on vahvad, nõmedad sakslased ei ole enam nii nõmedad, šokolaad on mõnus..kõik tundus korraga nii lõpmata hea ja tore! Mind valitsesid lihtsalt nii paljud emotsioonid, teieni tuua on neid raske:) Vahepeal sõitsime üle väga imelikest sildadest, oli tunne, et need lähevad kohe kohe pooleks. Tee oli ka hullumeelne, millised järsud käänakud..kui keegi vastu oleks tulnud, siis PÕMM! Kruusatee, sadas padukat, olid augud, buss ei saanud hästi üles või august välja..kuristik vaatas mulle aknast vastu..ja mida Anu mõtles? Kui ma nüüd suren, siis vähemalt naeratus näol ja rahulolevalt :D Kella poole kahe paiku jõudsime Napo jõe äärde, kus ootasid meid kanuud. 15 IMELIST minutit sõitu ja silmapiirile tekkis hiiglaslik ja juba kaugelt paradiisina tunduv la Casa del Suizo. Venisime oma asjadega treppidest üles, ise ahhetades. Saime toad – olin toas Terjega. Viisime asjad ära, värskendasime end dušši all ja läksime lõunatama. Niiiii palju sööki, niiii head sööki! Kindel mats, et nende kolme päevaga võtan veel kolm kilo juurde. Sõime kaua ja palju..kuidas sa ikka kartulitele:’) , kanale, kalale, lihale, igasugu salatitele, tundmatutele ja imeheadele asjadele, mõnusatele suppidele, saiakestele, praetud banaanidele, pannkookidele, puuviljasalatile, kookidele, papaiale, kolme piima tordile, küpsistele, arbuusile........ära ütled? Ei saa, ei ole võimalik. End täis puginud, läksime tuppa asju lahti pakkima. Võtsin viimase eesti šokolaadi kaasa ja muidugi oli see nii ära sulanud ja pool pakist välja voolanud :( Rõdult avanes minu jaoks miljoni dollari vaade jõele ja metsadele. Mõnulesin võrkkiiges ja nautisin. Miskipärast hakkas kole paha olla, võibolt et kõht polnud nii hea toiduga harjunud. Üritasin magamisega ära ajada. Ärkasin seitsme paiku, pool kaheksa oli õhtusöök. Sai end jälle head ja paremat täis pugitud. Miskipärast alustasin ma pidevalt Annaga rääkimist eesti keeles ja vahtisin teda lolli näoga, kui ta midagi ei vastanud. Kõik keeled on segamini:D Õhtul tegime “kerge” fotoshootingu Anna supper kaameraga. Põhilised modellid olime mina ja Sandra, hiljem liitusid ka teised huvilised. Kaheteist paiku läksin magama. Nii hea oli uinuda jõe rahustava kohina, tuhandete rohutirtsude ja muude putukmutukate sirina saatel :)
Sandra tegi avastuse/järelduse – vaatad nii imeline loodus ja tahad kõigest pilte teha. Siis vaatad pilte..ainult puud, lihtsalt puud! Minu kurvastuseks mõistsin, et nii see ongi :( Pildil pole see pooltki nii ilus kui päriselt.
Neljapäev
Venitasime poole seitsmese äratuse seitsme peale. Mõnulesin sooja dušši all(seal eksisteeris sooja, lausa kuuma vett alati!) ja läksime hommiku söögile. Üheksaks pidime kogu vaimuga valmis olema. Saime kõik põlvini ulatuvad mustad kummikud. Kuna hotell asub pisikesel saarekesel, siis õnnistuseks oli ainsaks transpordiks kanuud..nii nautisin neid sõite jõel :) Niisiis sõitsime ühte nendest paljudest metsadest. Kohe avastasime suure ämbliku, kes sai üli palju kaamera välku tunda. Jagasime end gruppidesse, sain kõige noorema ja toredama giidi gruppi. Tal olid mõlema pöidla küüned kole pikad, aga vajalik, et näiteks puu koort maha kratsida, taimi “koorida”, väikseid sipelgaid küünega taga ajada. Näitas meile paljusid puid/taimi ja rääkis nende kasutusest. Üks puu oli nõnda tore, teed noaga lõigu sisse ja verd hakkab jooksma. Seda verd kasutatakse paistetuse alandamiseks, võib panna moskiitode punnide peale, naised kasutavad et menstruatsiooni korda saada(ma ei kavatse seda kasutada, loodetavasti jäävad terve aasta ära:D) üldse vinge veri sel puul. Üks veider peenike taim oli, giid kooris seda nagu rabarberit ja see maitses ka samuti. Veel sõime ühe taime seest leiduvat pisipisikest sipelgat, sidruni maitsega oli. Lendasime/kiikusime tarsani köiega, niiii lahe!!! Igast grupist valiti Reina de Selva, sain ka toreda rohelise krooni pähe ja huulteks lilleõis. Õhk oli metsas väga niiske, raske oli hingata ja nahk oli kogu aeg kleepuv. Edasi sõitsime teisele poole kallast. Giidid ehitasid kaks parve, hakkasime nendega hotelli poole raftima. Meie parve pealt hüppasid enamus jõkke,ujusime ja ulpisime mõnusalt jõe vooluga kaasa minnes kuskil pool tundi. Võis rahulikult silmad kinni panna, uneleda ja päästevesti abiga rahulikult ulpida, või vaikse vooluga kaasa minnes loodust nautida :) Mõnus, kirjeldamatult mõnus. Hotellis ootas jahutav dušš ja rikkalik lõunasöök. Pärast läksime ma oletan, et teisele saarele. Ühe puu vilja sees olid punased seemned, seda kasutatakse siin kui looduslikku värvi. Naised kasutavad näomaalinguteks. Reinad ja teised soovijad said ka näo maalitud. Muidu olin üsna kaunis, aga otsa ette tehti rist..nagu märklaud :D Siis külastasime ühte perekonda. Oii inimesed, te ei tea mis on vaesus. Maast kuskil 1,5 meetri kõrgusele on ehitatud puust onn, just nimelt onn..sest majaks seda nimetada ei saa. Nii kõrgele on see ehitatud kuna vahel uputab jõgi saare üle. Seal onnis on ühes nurgas nelinurkne tulease, kus süüa tehakse, üks puust riiul pottide jaoks ja pingid seinade ääres. Seal nad magavad (põrandal siis arvatavasti), söövad ja on niisama toredad. Saime kahte isetehtud veini maitsta, räiged:D hullemad kui 777 :D Õues näidati veel toredaid asju ja sai neid proovida ka, ma ei viitsi seletada mis need olid. Moskiitod järasid mõnuga meie jalgu. Edasi läksime hotelliga ühel saarel asuvasse väiksesse külla. Vot see oli alles küla..veider küla:D Käisime vaatamas kuidas üks tädi looduslikest materjalidest keraamikat teeb. Pärast saime osta ka sealt igasugu väikseid savist kausikesi, ehteid ja kujukesi. Õhtusöögiks uuesti hotelli. Pärast söömist läksime ujuma. Nahkhiir tahtis mind rünnata, päriselt ka! Teised ei uskunud. Igasugu huvitavad jutud said soojas vees mulisetud. Poole kümne paiku seadsime sammud hotelli taga asuvasse külla. Ma ei uskunud oma kõrvu, selles täielikus maakülas on kolm diskoteeki/klubi/paari. Läksime siis ühte. Peab mainima, et sellist asja Eestis ei näe..nii maa koht ikka, seal isegi haises kõik imelikult maamatsi mustade riiete järgi. Oli kolmapäev, mis sa ikka oskad tahta..väga mage värk oli selles niiöelda diskosaalis. Aga avastasime, et eesruumis saab karaoket laulda, milline õnn :D Oii kus me seal laulsime/röökisime. Hiljem tulid mõned kohalikud mehad ka, tundub et kõik oskavad siin laulda. Natuke häbi hakkas kui mingi suvaline onuke tuli, mikrofoni võttis ja laulma hakkas..kurjam kus see hääl kõlas. Mõni teine meha oli jällegi natuke palju joonud, hääl oli kole kole ja peale selle laulis ainult haledaid armastus laule. Nalja sai ikka kõvasti. Kahe paiku hakkasime tagasi hotelli minema. See sulanud šokolaad oli uuesti kõvaks läinud, sõime Terjega ja lobisesime. Veits pärast kolme läksime magama.
Reede
Vähene uneaeg andis tunda, isegi dušš ei värskendanud. Sõime end korralikult täis ja üheksast avastama. Sõitsime pikalt jõel, tegin palju pilte, hiljem sain jälle kurva tõsiasja osaliseks – jõgi, puud, taevas..mõni oli õnneks üsna paljuütlev ja kaunis ka. Läksime Amazooniasse. Giidiks oli noor Hollandi naine, kes siin praktikal või midagi sellist on. Ta räägib viit keelt, nii et võite arvata kuidas tal keeled segamini läksid:D Nägime toredaid loomi – ahve, palju papagoisid, imelikke loomi, kelle nimesid ma ei mäleta, vesikilpkonnasid, gepardi sarnast olevust, seda värvilise nokaga lindu..ma ei suuda nimesid öelda no. Peale ühe linnu, kes vabalt kogu aeg meil kannul jooksis ja kahe väikse ahvi, olid kõik ülejäänud puurides. Ei õnnestunud vabaduses kümneid ahve puude otsas kepslemas ja huikamas näha. Kohutavalt kohutav palavus oli. Siis sõitsime mööda jõge üles poole, võtsime oma kaunid paksuks läinud kehad päevituste väele(tore oli näha, et enamus on ikka siit ja sealt suuremaks läinud:D) ja hakkasime suurte ujumisrõngaste sees mugavalt lesides allavoolu kulgema. Tore vaatepilt oli – jõgi oli värvilisi ujumisrõngaid ja õnnelikke noori täis :) Üli mõnus oli loodust kuulata ja imetleda. Vahepeal oli veits laineid ka ja oli kiirem vool, siis sai natuke adrenaliini tunda. Peatusime hästi suure kivi juures. Selle otsast sai tarsaniköiega vette hüpata. No mida sa veel oskad tahta? :))) Ma suutsin kivi peal libastuda, käsi veidi katki, paar imelikku sinist küngast on ja siit-sealt nipet näpet. Tore oli hüpata, mis siis et mu jalad kogemata liiga vara vett puudutasid ja seega just kõige paremini ei õnnestunud see hüpe. Õnnelik olin ikkagi. Jube kaua aega läks seal, nii et edasi läksime hotelli kanuudega. Sõime, tegime end korda ja läksime Mariposariosse – liblikamaja. Seal oli kuskil 16 erinevat liiki liblikaid, oli suuri ja väikseid ja nukkuvaid. Tükk tükk aega ajasime kaameratega neid taga. Ma ei saanud eriti head pilti, nad ei tahtnud oma tiibasid lahti teha:/ Pärast läksime ühe pere majja. Seal mängisid giidid pille ja laulsid kitšua keeles. Tagasi hotelli, nautisime õhtusööki ja pärast seda rääkisime pikalt Anna, Terje, Femka ja Jessaga. Kohutav väsimus oli, niisiis läksime suhteliselt vara magama. Mm, suutsin end igale poole ära lüüa. Parema puusa kondi peal on suur ja kole tumelilla sinikas..üritasin läbi seina joosta. Mitu korda peksin varbaid mööda voodit ja peaga ka just kõige paremad lood ei olnud. See kõik oli selle pärast, et mõte et peab järgmine päev ära minema, oli justkui kõige toreda lõpp :(
Laupäev
Avastasime hommikul enda toast räige suure elaja. Oli teine nagu ämbliku ja vähi sigitis, suur must, pikkade jalgade ja rõveda lõustaga. Oli meile mõneks ajaks fotomodell. Nautisime viimast rikkaliku lõunasööki(loe: pugisime end mitme nädala jagu ette täis) ja kurvastusega asju pakkima. Poole kümne paiku hakkasime kanuukestega ära sõitma, olin masendavalt kurb. Ees ootas taas 6 tunnine sõit Quitosse. Seekord ei olnud enam bussis sellist mulinat, enamus magasid saja aastast und. Saime toidupakid ka kaasa, oli mõnus järada..üldse on alati tore süüa, ma olen kogu aeg näljane. 8) Jõudsime Quitosse kuskil viie paiku. Ximena yfu’st käis rääkimas, Estefani ja Gabi(vabatahtlikud) tulid ka. Läksime suure pundiga ostukeskusesse. Saime kokku Femka sõbra ja tema sõpradega. Peab ära mainima, et ta sõber oli pagana kena! Natuke käisime poodides, siis läksime pannkooke sööma :)) Enne üheksat tagasi hotelli. Kiire kauniks tegemine ja siis läksime Estefi, Gabi ja paljude teiste vahetusõpilastega klubitama. Seekord läksime ikka vingemasse klubisse. Tänav oli rahvast täis, ilusaid poisse oli nii palju..silm puhkas kohe :D Miks Ambatos nii ei võiks olla? Alguses väga palju rahvast sees ei olnud, aga poole üheteist ajal ei mahtunud enam eriti tantsima. Dani ostis pina coladat, nii hea oli. Ostsin ka, minu oma ei olnud nii hea:D mojito maitses üli hää! Sandra tahtis ühte kutti sebida, armus esimesest silmapilgust. Aga kutt teda väga ei tahtnud. Oli küll jube kena, oleks tahtnud isegi proovida sebida, aga nii paha ma olla ei oska:D Tantsisin viisakusest ühe peaaegu koleda poigaga, arvas teine endast jube palju. Muudkui küsis/ütles – ma ju meeldin sulle, eksole!? Hahaahha, te teate ju kui otsekohene ma olen! Niimuuses põrkas oma huultega minu omade vastu ja üritas igal võimalusel suudelda, aga ega ma igale kolentinile ka seda rõõmu ei valmista. Suht pettunud oli vend lõpuks, mis siis ikka :D Ma ju räägin, et Jan-Erik on mu lemmik poiss. Ja eks need Erikud ja Ericud ja ikka sarnased onju. Oli üks meha, kellel nimeks Eric. Kena meha, poole intelligentsem kui esimene tont. Tansisime, ma koba peale sain tema kiire sambaga sammu peetud..:D õpetas mind ilusti. Rääkisime tunnikese baarileti ääres, väga tore ja asjalik meha. Päris paljud vahetusõpilased olid selle õhtuga endale “mehad” leidnud..kes piirdus ühega, kes varus rohkem :D Kahest hakkasime tagasi hotelli poole liikuma. Poole nelja paiku saime magama.
Pühapäev
Ärkasime enne seitset. Kerge hommikusöök, mida ei anna la Casa del Suizo omaga võrreldagi. Tahtsime Annaga Quitosse jääda, et Sandraga huvitavaid paiku külastama minna, aga Ximena ei lubanud. Niisiis kaheksa paiku sõitsime kõik koos bussiterminali. Hakkasime üksteist ära saatma – aidaa eesti keel. Kunagi läksime meiegi bussi peale. Enne kahteteist jõudsime Ambatosse. Daniela tuli minu juurde. Vaatasime pilte ja olime väsinud. Sõime ja läksime mu kodu ümbrust avastama. Leidsime jube koledaid kohti! Läksime Malli. Niisama huvi pärast proovisime kauneid pluusisid ja unistasime, et üks kord tuleme ostame ära ka. Õhtul üritasin midagi džunglist kirjutada, aga silm vajus kinni. Mu jalad on jubedad. Moskiitode punnid on lillaks läinud, võibolt et jäävad plekid nüüd :O kole kole.
Ärkasin vara ja hakkasin pakkima. Kella poole kolmeks olin terminalis, kolmest algas tore 2,5 tunnine bussisõit Quitosse. Ma natuke väga palju armastan seda, et bussid siin nii odavad on. Bussi peal hävitasime loomulikult “veidi” magusat. Aa Terje helistas, kui taksos olin..eesti keel on imelik! Mitte ükski sõna ei tahtnud suust välja tulla, kogelesin ja mõtlesin mida ütlema peab.issssver kuidas see veel kõlas..nagu poleks kaua aega suud lahti teha saanud ja siis ehmud kui oma häält kuuled, ainult et ehmusin eesti keele kõla peale. Väga väga imelik tunne. Jõudsime hotelli esimestena, tegime väikse fotoshootingu ja nautisime terrassilt tsivilisatsioonilist vaadet. Muidu hotell oli suhteliselt väike ja tagasihoidlik. Peagi tuli Hollandi tüdruk Sandra, läksime Tex Mexi sööma ja rääkisime kõik oma muljetest. Järgemööda hakkasid teisedki saabuma, tuiskasime neid palavalt tervitama. Oii see eesti keel ikka..ei tahtnud kohe kuidagi sõnu leida, rääkisime siis inglise keeles. Lõpuks oli Tex Mex vahetusõpilasi täis, käis meeletu siginsagin, naer ja lustJ Hiljem läksime tantsima. Hotelli lähedal oli kaks klubi, üks oli 4$ ja joogid tasuta, teine tasuta ja joogid maksid. Suurema grupiga läksime teise, mõned läksid esimesse. Liigse vägijoogi tarbimise tagajäriel läksid Ruthyl poisid segi: tantsis ilusasti Marekiga ja teisel hetkel tantsis eriti vallatult ja mokles opened mined poisiga Norrast. Marek juhtus ka kogenemata pealt nägema. OH seda sagimist siis..Ruthy ja Norra poiss jooksid koos minema, Marek jäi meiega ja oli täitsa rivist väljas. Läksime alati lohutavat pizzat sööma. Jan sai seal kelneri ja kokaga nii heaks sõbraks, et ei pidanudki maksma :D Enne kahte läksime vaatama, mis klubitajatest saanud on..tasuta joogid olid pähe hakanud :D Hotelli ilusasti ja kolme paiku magama.
Kolmapäev
Ajasime end vaevu poole seitsmest üles, läksime hommikust sööma ja siis kiiruga asjad kokku ja bussile. Ees seisis 6 tunnine sõit Orientele. Rääkisime Terje, Kelly ja Lauraga üksteisele elust. Eesti keel hakkas looma. Kole suur uni oli, kuid loodus oli liiga kaunis, et seda maha magada. Natukeseks siiski lasin silma kinni ka, mõttega et tagasi tulles selle koha peal ei maga. Tõesti see loodus oli imeline, ma lihtsalt imetlesin endal suu kõrvuni ja hinges rahulolu. Väiksena vaatasin kogu aeg National Geografikust loodus saateid ja unistasin kuidas ükskord seiklen vihmametsades. Süda peksis sees, vaatasin üksteise taga kõrguvaid lõpmatuid metsi ja pisike piisku tuli õnnest silma. Tee ääres oli mägede vahel palju suuri ja väikeseid koski, mis olid samuti kirjeldamatult kaunid. Ja need mäed..need ümbritsesid meid kogu aeg, iga käänaku, iga kurvi taga aina uued..igal pool ümbritsetud mägedest. Bussis valitses vali kära, kõik uurisid kõigilt kõike! Samas oli naeru, uudistavaid hääli ja rõõmu..ja Anu oli jälle õnnelik. Mind ümbritsesid inimesed, kellel on olnud sama unistus, kes seda nüüd kõik koos täidavad, loodus on imeline, päev on kaunis, eesti keel on tore, elu on siin tore, kõigi juhtumid on vahvad, nõmedad sakslased ei ole enam nii nõmedad, šokolaad on mõnus..kõik tundus korraga nii lõpmata hea ja tore! Mind valitsesid lihtsalt nii paljud emotsioonid, teieni tuua on neid raske:) Vahepeal sõitsime üle väga imelikest sildadest, oli tunne, et need lähevad kohe kohe pooleks. Tee oli ka hullumeelne, millised järsud käänakud..kui keegi vastu oleks tulnud, siis PÕMM! Kruusatee, sadas padukat, olid augud, buss ei saanud hästi üles või august välja..kuristik vaatas mulle aknast vastu..ja mida Anu mõtles? Kui ma nüüd suren, siis vähemalt naeratus näol ja rahulolevalt :D Kella poole kahe paiku jõudsime Napo jõe äärde, kus ootasid meid kanuud. 15 IMELIST minutit sõitu ja silmapiirile tekkis hiiglaslik ja juba kaugelt paradiisina tunduv la Casa del Suizo. Venisime oma asjadega treppidest üles, ise ahhetades. Saime toad – olin toas Terjega. Viisime asjad ära, värskendasime end dušši all ja läksime lõunatama. Niiiii palju sööki, niiii head sööki! Kindel mats, et nende kolme päevaga võtan veel kolm kilo juurde. Sõime kaua ja palju..kuidas sa ikka kartulitele:’) , kanale, kalale, lihale, igasugu salatitele, tundmatutele ja imeheadele asjadele, mõnusatele suppidele, saiakestele, praetud banaanidele, pannkookidele, puuviljasalatile, kookidele, papaiale, kolme piima tordile, küpsistele, arbuusile........ära ütled? Ei saa, ei ole võimalik. End täis puginud, läksime tuppa asju lahti pakkima. Võtsin viimase eesti šokolaadi kaasa ja muidugi oli see nii ära sulanud ja pool pakist välja voolanud :( Rõdult avanes minu jaoks miljoni dollari vaade jõele ja metsadele. Mõnulesin võrkkiiges ja nautisin. Miskipärast hakkas kole paha olla, võibolt et kõht polnud nii hea toiduga harjunud. Üritasin magamisega ära ajada. Ärkasin seitsme paiku, pool kaheksa oli õhtusöök. Sai end jälle head ja paremat täis pugitud. Miskipärast alustasin ma pidevalt Annaga rääkimist eesti keeles ja vahtisin teda lolli näoga, kui ta midagi ei vastanud. Kõik keeled on segamini:D Õhtul tegime “kerge” fotoshootingu Anna supper kaameraga. Põhilised modellid olime mina ja Sandra, hiljem liitusid ka teised huvilised. Kaheteist paiku läksin magama. Nii hea oli uinuda jõe rahustava kohina, tuhandete rohutirtsude ja muude putukmutukate sirina saatel :)
Sandra tegi avastuse/järelduse – vaatad nii imeline loodus ja tahad kõigest pilte teha. Siis vaatad pilte..ainult puud, lihtsalt puud! Minu kurvastuseks mõistsin, et nii see ongi :( Pildil pole see pooltki nii ilus kui päriselt.
Neljapäev
Venitasime poole seitsmese äratuse seitsme peale. Mõnulesin sooja dušši all(seal eksisteeris sooja, lausa kuuma vett alati!) ja läksime hommiku söögile. Üheksaks pidime kogu vaimuga valmis olema. Saime kõik põlvini ulatuvad mustad kummikud. Kuna hotell asub pisikesel saarekesel, siis õnnistuseks oli ainsaks transpordiks kanuud..nii nautisin neid sõite jõel :) Niisiis sõitsime ühte nendest paljudest metsadest. Kohe avastasime suure ämbliku, kes sai üli palju kaamera välku tunda. Jagasime end gruppidesse, sain kõige noorema ja toredama giidi gruppi. Tal olid mõlema pöidla küüned kole pikad, aga vajalik, et näiteks puu koort maha kratsida, taimi “koorida”, väikseid sipelgaid küünega taga ajada. Näitas meile paljusid puid/taimi ja rääkis nende kasutusest. Üks puu oli nõnda tore, teed noaga lõigu sisse ja verd hakkab jooksma. Seda verd kasutatakse paistetuse alandamiseks, võib panna moskiitode punnide peale, naised kasutavad et menstruatsiooni korda saada(ma ei kavatse seda kasutada, loodetavasti jäävad terve aasta ära:D) üldse vinge veri sel puul. Üks veider peenike taim oli, giid kooris seda nagu rabarberit ja see maitses ka samuti. Veel sõime ühe taime seest leiduvat pisipisikest sipelgat, sidruni maitsega oli. Lendasime/kiikusime tarsani köiega, niiii lahe!!! Igast grupist valiti Reina de Selva, sain ka toreda rohelise krooni pähe ja huulteks lilleõis. Õhk oli metsas väga niiske, raske oli hingata ja nahk oli kogu aeg kleepuv. Edasi sõitsime teisele poole kallast. Giidid ehitasid kaks parve, hakkasime nendega hotelli poole raftima. Meie parve pealt hüppasid enamus jõkke,ujusime ja ulpisime mõnusalt jõe vooluga kaasa minnes kuskil pool tundi. Võis rahulikult silmad kinni panna, uneleda ja päästevesti abiga rahulikult ulpida, või vaikse vooluga kaasa minnes loodust nautida :) Mõnus, kirjeldamatult mõnus. Hotellis ootas jahutav dušš ja rikkalik lõunasöök. Pärast läksime ma oletan, et teisele saarele. Ühe puu vilja sees olid punased seemned, seda kasutatakse siin kui looduslikku värvi. Naised kasutavad näomaalinguteks. Reinad ja teised soovijad said ka näo maalitud. Muidu olin üsna kaunis, aga otsa ette tehti rist..nagu märklaud :D Siis külastasime ühte perekonda. Oii inimesed, te ei tea mis on vaesus. Maast kuskil 1,5 meetri kõrgusele on ehitatud puust onn, just nimelt onn..sest majaks seda nimetada ei saa. Nii kõrgele on see ehitatud kuna vahel uputab jõgi saare üle. Seal onnis on ühes nurgas nelinurkne tulease, kus süüa tehakse, üks puust riiul pottide jaoks ja pingid seinade ääres. Seal nad magavad (põrandal siis arvatavasti), söövad ja on niisama toredad. Saime kahte isetehtud veini maitsta, räiged:D hullemad kui 777 :D Õues näidati veel toredaid asju ja sai neid proovida ka, ma ei viitsi seletada mis need olid. Moskiitod järasid mõnuga meie jalgu. Edasi läksime hotelliga ühel saarel asuvasse väiksesse külla. Vot see oli alles küla..veider küla:D Käisime vaatamas kuidas üks tädi looduslikest materjalidest keraamikat teeb. Pärast saime osta ka sealt igasugu väikseid savist kausikesi, ehteid ja kujukesi. Õhtusöögiks uuesti hotelli. Pärast söömist läksime ujuma. Nahkhiir tahtis mind rünnata, päriselt ka! Teised ei uskunud. Igasugu huvitavad jutud said soojas vees mulisetud. Poole kümne paiku seadsime sammud hotelli taga asuvasse külla. Ma ei uskunud oma kõrvu, selles täielikus maakülas on kolm diskoteeki/klubi/paari. Läksime siis ühte. Peab mainima, et sellist asja Eestis ei näe..nii maa koht ikka, seal isegi haises kõik imelikult maamatsi mustade riiete järgi. Oli kolmapäev, mis sa ikka oskad tahta..väga mage värk oli selles niiöelda diskosaalis. Aga avastasime, et eesruumis saab karaoket laulda, milline õnn :D Oii kus me seal laulsime/röökisime. Hiljem tulid mõned kohalikud mehad ka, tundub et kõik oskavad siin laulda. Natuke häbi hakkas kui mingi suvaline onuke tuli, mikrofoni võttis ja laulma hakkas..kurjam kus see hääl kõlas. Mõni teine meha oli jällegi natuke palju joonud, hääl oli kole kole ja peale selle laulis ainult haledaid armastus laule. Nalja sai ikka kõvasti. Kahe paiku hakkasime tagasi hotelli minema. See sulanud šokolaad oli uuesti kõvaks läinud, sõime Terjega ja lobisesime. Veits pärast kolme läksime magama.
Reede
Vähene uneaeg andis tunda, isegi dušš ei värskendanud. Sõime end korralikult täis ja üheksast avastama. Sõitsime pikalt jõel, tegin palju pilte, hiljem sain jälle kurva tõsiasja osaliseks – jõgi, puud, taevas..mõni oli õnneks üsna paljuütlev ja kaunis ka. Läksime Amazooniasse. Giidiks oli noor Hollandi naine, kes siin praktikal või midagi sellist on. Ta räägib viit keelt, nii et võite arvata kuidas tal keeled segamini läksid:D Nägime toredaid loomi – ahve, palju papagoisid, imelikke loomi, kelle nimesid ma ei mäleta, vesikilpkonnasid, gepardi sarnast olevust, seda värvilise nokaga lindu..ma ei suuda nimesid öelda no. Peale ühe linnu, kes vabalt kogu aeg meil kannul jooksis ja kahe väikse ahvi, olid kõik ülejäänud puurides. Ei õnnestunud vabaduses kümneid ahve puude otsas kepslemas ja huikamas näha. Kohutavalt kohutav palavus oli. Siis sõitsime mööda jõge üles poole, võtsime oma kaunid paksuks läinud kehad päevituste väele(tore oli näha, et enamus on ikka siit ja sealt suuremaks läinud:D) ja hakkasime suurte ujumisrõngaste sees mugavalt lesides allavoolu kulgema. Tore vaatepilt oli – jõgi oli värvilisi ujumisrõngaid ja õnnelikke noori täis :) Üli mõnus oli loodust kuulata ja imetleda. Vahepeal oli veits laineid ka ja oli kiirem vool, siis sai natuke adrenaliini tunda. Peatusime hästi suure kivi juures. Selle otsast sai tarsaniköiega vette hüpata. No mida sa veel oskad tahta? :))) Ma suutsin kivi peal libastuda, käsi veidi katki, paar imelikku sinist küngast on ja siit-sealt nipet näpet. Tore oli hüpata, mis siis et mu jalad kogemata liiga vara vett puudutasid ja seega just kõige paremini ei õnnestunud see hüpe. Õnnelik olin ikkagi. Jube kaua aega läks seal, nii et edasi läksime hotelli kanuudega. Sõime, tegime end korda ja läksime Mariposariosse – liblikamaja. Seal oli kuskil 16 erinevat liiki liblikaid, oli suuri ja väikseid ja nukkuvaid. Tükk tükk aega ajasime kaameratega neid taga. Ma ei saanud eriti head pilti, nad ei tahtnud oma tiibasid lahti teha:/ Pärast läksime ühe pere majja. Seal mängisid giidid pille ja laulsid kitšua keeles. Tagasi hotelli, nautisime õhtusööki ja pärast seda rääkisime pikalt Anna, Terje, Femka ja Jessaga. Kohutav väsimus oli, niisiis läksime suhteliselt vara magama. Mm, suutsin end igale poole ära lüüa. Parema puusa kondi peal on suur ja kole tumelilla sinikas..üritasin läbi seina joosta. Mitu korda peksin varbaid mööda voodit ja peaga ka just kõige paremad lood ei olnud. See kõik oli selle pärast, et mõte et peab järgmine päev ära minema, oli justkui kõige toreda lõpp :(
Laupäev
Avastasime hommikul enda toast räige suure elaja. Oli teine nagu ämbliku ja vähi sigitis, suur must, pikkade jalgade ja rõveda lõustaga. Oli meile mõneks ajaks fotomodell. Nautisime viimast rikkaliku lõunasööki(loe: pugisime end mitme nädala jagu ette täis) ja kurvastusega asju pakkima. Poole kümne paiku hakkasime kanuukestega ära sõitma, olin masendavalt kurb. Ees ootas taas 6 tunnine sõit Quitosse. Seekord ei olnud enam bussis sellist mulinat, enamus magasid saja aastast und. Saime toidupakid ka kaasa, oli mõnus järada..üldse on alati tore süüa, ma olen kogu aeg näljane. 8) Jõudsime Quitosse kuskil viie paiku. Ximena yfu’st käis rääkimas, Estefani ja Gabi(vabatahtlikud) tulid ka. Läksime suure pundiga ostukeskusesse. Saime kokku Femka sõbra ja tema sõpradega. Peab ära mainima, et ta sõber oli pagana kena! Natuke käisime poodides, siis läksime pannkooke sööma :)) Enne üheksat tagasi hotelli. Kiire kauniks tegemine ja siis läksime Estefi, Gabi ja paljude teiste vahetusõpilastega klubitama. Seekord läksime ikka vingemasse klubisse. Tänav oli rahvast täis, ilusaid poisse oli nii palju..silm puhkas kohe :D Miks Ambatos nii ei võiks olla? Alguses väga palju rahvast sees ei olnud, aga poole üheteist ajal ei mahtunud enam eriti tantsima. Dani ostis pina coladat, nii hea oli. Ostsin ka, minu oma ei olnud nii hea:D mojito maitses üli hää! Sandra tahtis ühte kutti sebida, armus esimesest silmapilgust. Aga kutt teda väga ei tahtnud. Oli küll jube kena, oleks tahtnud isegi proovida sebida, aga nii paha ma olla ei oska:D Tantsisin viisakusest ühe peaaegu koleda poigaga, arvas teine endast jube palju. Muudkui küsis/ütles – ma ju meeldin sulle, eksole!? Hahaahha, te teate ju kui otsekohene ma olen! Niimuuses põrkas oma huultega minu omade vastu ja üritas igal võimalusel suudelda, aga ega ma igale kolentinile ka seda rõõmu ei valmista. Suht pettunud oli vend lõpuks, mis siis ikka :D Ma ju räägin, et Jan-Erik on mu lemmik poiss. Ja eks need Erikud ja Ericud ja ikka sarnased onju. Oli üks meha, kellel nimeks Eric. Kena meha, poole intelligentsem kui esimene tont. Tansisime, ma koba peale sain tema kiire sambaga sammu peetud..:D õpetas mind ilusti. Rääkisime tunnikese baarileti ääres, väga tore ja asjalik meha. Päris paljud vahetusõpilased olid selle õhtuga endale “mehad” leidnud..kes piirdus ühega, kes varus rohkem :D Kahest hakkasime tagasi hotelli poole liikuma. Poole nelja paiku saime magama.
Pühapäev
Ärkasime enne seitset. Kerge hommikusöök, mida ei anna la Casa del Suizo omaga võrreldagi. Tahtsime Annaga Quitosse jääda, et Sandraga huvitavaid paiku külastama minna, aga Ximena ei lubanud. Niisiis kaheksa paiku sõitsime kõik koos bussiterminali. Hakkasime üksteist ära saatma – aidaa eesti keel. Kunagi läksime meiegi bussi peale. Enne kahteteist jõudsime Ambatosse. Daniela tuli minu juurde. Vaatasime pilte ja olime väsinud. Sõime ja läksime mu kodu ümbrust avastama. Leidsime jube koledaid kohti! Läksime Malli. Niisama huvi pärast proovisime kauneid pluusisid ja unistasime, et üks kord tuleme ostame ära ka. Õhtul üritasin midagi džunglist kirjutada, aga silm vajus kinni. Mu jalad on jubedad. Moskiitode punnid on lillaks läinud, võibolt et jäävad plekid nüüd :O kole kole.
Esmaspäev, 20.oktoober
Vihma sadas. Esimesed tunnid seletas ajaloo õpetaja(mulle tundub, et ta on meie klassi juhataja või selle säärane isik) järjekordselt valimistest ja muust jamast. Geograafias tulid keskised reisist rääkima. Läheme kogu klassiga kooliaasta lõpus 5 päevaks Dominikani Vabariiki reisile. Maksab teine kole palju, kuskil 900$..aga vahetunnis sain veel targemaks. Paūl seletas, et siin on viimane klass kõige kergem. Sest pead valmistuma iseseisvaks eluks?(mis iseseisvusest ta sogab, kui nad siin 36 aastastena vanematega koos elavad ja neilt kuskile minemiseks luba küsivad). Ja selle reisi jaoks peab palju tööd tegema, et raha saada. Pidusid korraldame ja asju müüme ja ma ei tea mida veel..see on siin igas koolis viimases klassis nii. Loodame siis, et saame palju raha ja läheme reisile enne 5.juulit :)
Pärast kooli käisin Lissettega talle mingeid veidraid asju kooli jaoks otsimas. Siis läksin Marenaga kesklinna mulle džungli jaoks põlvikuid otsima:D Ostsin terve hulga sokke, sest need on mul saladuslikult Silvia kodus “ära kadunud”..ja kooli jaoks sukapükse, sest pärast pesu on need imelikult väikesed. T-särgi moodi asja tahtsin ka. Läksime sinna, kus pluusidele pilte peale pannakse. Valisin kollase särgi ja lasin peale džungli teemalise pildi panna..Marena muudkui naeris mu üle, et kõik peab džungli jaoks olema:D ..arvake palju see kokku maksis. 4,25 centavot – pluus ja pilt, kas pole mitte tore? :) Otsisime vihmakeepi, aga siin ei eksisteeri neid kilest vist. Õnneks võtsin ühe Eestist kaasa. Läksime Fruitlandi puuvilja salatit sööma ja rääkisime elust-olust. Nüüd tean kindlalt, et siin on aasta ringselt nii- veits enne kuut hakkab pimedaks minema ja pool seitse on juba päris pime. Hommikul enne kuut hakkab valgeks minema ja kui mina 6.15 ärkan, on täitsa valge. Midagi tarka veel..Ambatos elab umbes 300 000 inimest. Guayaquil on nii ohtlik linn, et sinna ei saadeta kunagi vahetusõpilasi elama. Üks kord jäi Ungari naine Banjoses teadmata kadunud..vajalik info :D Ma ei mäleta enam, mida me rääkisime. Igastahes olin õnnelik oma pluusi ja koledate põlvikute üle. Käisin õhtul Cabinas. Ligunesin tükk aega mõnusalt kuuma dušši all..vaheldumisi tuli järsku külma dušši ka, siis ma põgenesin vee eest nurka ära. Pavelil on kitarr!!! Kaks kitarri..olid seal nunnusti tema toas nurgas, ühikas tuli silme ette :) Üks on veits katki, aga varsti saab elektrikitarri, vopaa:D siis me vallutame maja. Mängis ja laulis mulle Endrique Iglesiase laule ja muid toredaid lugusid. Ütles, et kui ma ennast väga paksuna tunnen, siis võin tema tuppa poksikotti taguma minna..on õel :D Ja siis tegi teleka aluse kapi lahti ja mis tal seal oli? Mitu kilekoti täit magusat! Sõime küpsiseid, koogikesi, cheetoseid, jõime magusat mahla ja rääkisime. Tal on kaks tatokat, ütlesin et tahan ka teha pisipisikese smilenäo - varba alla! Ta naeris nutmiseni. 15 aastat tagasi olid tal veits alla õla pikad juuksed. Kaks aastat tagasi ajas kiilakaks. Preagu on normaalselt lühikesed ja hästi lokkis:D Rääkisime augustamisest, ütles et üks ta sõber lasi peenise otsa mummu panna..ja siis ta ei mõistnud, et kuidas pissil käija saab. Üks juga läheb ühele, teine teisele poole ju..kas ma naersin natuke palju XD Küsis kas ma pesen kõrvarõnga auke ka nustikuga kui dušši all käin. Kurjam, ta nii koom vend..räägib sellist ajuvaba juttu jummala tõsiselt..siis ma ei saa aru kas ta on loll või mängib lolli ja olen nõutu :D Ta nõrkuseks on naised. Ütles, et ma pean talle eestist kümme ilusat naist otsima :D Kui aga tahan, võin tema tuppa minna ja kõik tema magusa ära süüa. Kella ühe paiku läksin magama.
Pärast kooli käisin Lissettega talle mingeid veidraid asju kooli jaoks otsimas. Siis läksin Marenaga kesklinna mulle džungli jaoks põlvikuid otsima:D Ostsin terve hulga sokke, sest need on mul saladuslikult Silvia kodus “ära kadunud”..ja kooli jaoks sukapükse, sest pärast pesu on need imelikult väikesed. T-särgi moodi asja tahtsin ka. Läksime sinna, kus pluusidele pilte peale pannakse. Valisin kollase särgi ja lasin peale džungli teemalise pildi panna..Marena muudkui naeris mu üle, et kõik peab džungli jaoks olema:D ..arvake palju see kokku maksis. 4,25 centavot – pluus ja pilt, kas pole mitte tore? :) Otsisime vihmakeepi, aga siin ei eksisteeri neid kilest vist. Õnneks võtsin ühe Eestist kaasa. Läksime Fruitlandi puuvilja salatit sööma ja rääkisime elust-olust. Nüüd tean kindlalt, et siin on aasta ringselt nii- veits enne kuut hakkab pimedaks minema ja pool seitse on juba päris pime. Hommikul enne kuut hakkab valgeks minema ja kui mina 6.15 ärkan, on täitsa valge. Midagi tarka veel..Ambatos elab umbes 300 000 inimest. Guayaquil on nii ohtlik linn, et sinna ei saadeta kunagi vahetusõpilasi elama. Üks kord jäi Ungari naine Banjoses teadmata kadunud..vajalik info :D Ma ei mäleta enam, mida me rääkisime. Igastahes olin õnnelik oma pluusi ja koledate põlvikute üle. Käisin õhtul Cabinas. Ligunesin tükk aega mõnusalt kuuma dušši all..vaheldumisi tuli järsku külma dušši ka, siis ma põgenesin vee eest nurka ära. Pavelil on kitarr!!! Kaks kitarri..olid seal nunnusti tema toas nurgas, ühikas tuli silme ette :) Üks on veits katki, aga varsti saab elektrikitarri, vopaa:D siis me vallutame maja. Mängis ja laulis mulle Endrique Iglesiase laule ja muid toredaid lugusid. Ütles, et kui ma ennast väga paksuna tunnen, siis võin tema tuppa poksikotti taguma minna..on õel :D Ja siis tegi teleka aluse kapi lahti ja mis tal seal oli? Mitu kilekoti täit magusat! Sõime küpsiseid, koogikesi, cheetoseid, jõime magusat mahla ja rääkisime. Tal on kaks tatokat, ütlesin et tahan ka teha pisipisikese smilenäo - varba alla! Ta naeris nutmiseni. 15 aastat tagasi olid tal veits alla õla pikad juuksed. Kaks aastat tagasi ajas kiilakaks. Preagu on normaalselt lühikesed ja hästi lokkis:D Rääkisime augustamisest, ütles et üks ta sõber lasi peenise otsa mummu panna..ja siis ta ei mõistnud, et kuidas pissil käija saab. Üks juga läheb ühele, teine teisele poole ju..kas ma naersin natuke palju XD Küsis kas ma pesen kõrvarõnga auke ka nustikuga kui dušši all käin. Kurjam, ta nii koom vend..räägib sellist ajuvaba juttu jummala tõsiselt..siis ma ei saa aru kas ta on loll või mängib lolli ja olen nõutu :D Ta nõrkuseks on naised. Ütles, et ma pean talle eestist kümme ilusat naist otsima :D Kui aga tahan, võin tema tuppa minna ja kõik tema magusa ära süüa. Kella ühe paiku läksin magama.
Pühapäev, 19.oktoober
See film, mida eile kinos vaatamas käisime, oli kohutav, rõve, vastik, õudne! Haloween oli nimi. Ma ei taha enam õudukaid näha, tõsiselt. Enne magama minekut ütlesin papile, et kui ma öösel nende tuppa põrandale magama kolistan, siis ärgu imestagu :D Eriti imelikud kolinad käisid öösel õues..huvitav huvitav.
Mu reie- ja tuharalihased on neljapäevasest trennist ikka valusad, vetsu poti peale istumine on paras katsumus. Olematud musklid on ka veits valusad.
Mis täna? Käisin riietel pesulas järgi ja läksin Lissette juurde oma sokke otsima :D Neli paari on kaotsis. Ühed Silvia andis ja väidavad teised, et rohkem pole. No kuidas ei ole, peavad olema seal. Mjuks, minu armsad sokid L Sõime ja valetasime mammiga papile veits. Nimelt ma tahtsin Darwinig Puyosse minna, küsisin mammilt kas võin. Ütles et võin, aga papile ei tohi öelda :D siis ta ütles ise papile, et Anu läheb klassikaaslastega Banjosesse..hiljem ütles mulle, et see oli ju hädavale ja nendel juhtudel tohib valetada :D Aga Puyosse me siiski ei jõudnud, sest tema sõpradel läheb enda sättimisega kauem aega kui naistel. Ja kuna ma pidin kella seitsme kaheksa paiku tagasi olema, siis polnud mõtet minna, sest ühe otsa sõit kestab kuskil kaks tundi. Sain järjekordse üllatuse. Suplesin roosiõite”vannis”..usun, et seal oli üle 300 roosi..mkm rohkem rohkem ikka. Sellega võib ära harjuda, kes mulle 9 kuu pärast selliseid üllatusi tegema hakkab?:D Tuiasime niisama ringi ja käisime Chifa Chinas söömas..kõht naeratas tuttavat sööki tundes. Oii ma armastan neid mahlasid siin, värsketest puuviljadest, mmm J Ütlesin mammile, et ma teisipäeval kooli ei lähe, muidu ei jõua pärast kooli õigeks ajaks bussiterminali. Selle peale küsis ta, et miks ma juba homme puududa ei taha?:D
Mu reie- ja tuharalihased on neljapäevasest trennist ikka valusad, vetsu poti peale istumine on paras katsumus. Olematud musklid on ka veits valusad.
Mis täna? Käisin riietel pesulas järgi ja läksin Lissette juurde oma sokke otsima :D Neli paari on kaotsis. Ühed Silvia andis ja väidavad teised, et rohkem pole. No kuidas ei ole, peavad olema seal. Mjuks, minu armsad sokid L Sõime ja valetasime mammiga papile veits. Nimelt ma tahtsin Darwinig Puyosse minna, küsisin mammilt kas võin. Ütles et võin, aga papile ei tohi öelda :D siis ta ütles ise papile, et Anu läheb klassikaaslastega Banjosesse..hiljem ütles mulle, et see oli ju hädavale ja nendel juhtudel tohib valetada :D Aga Puyosse me siiski ei jõudnud, sest tema sõpradel läheb enda sättimisega kauem aega kui naistel. Ja kuna ma pidin kella seitsme kaheksa paiku tagasi olema, siis polnud mõtet minna, sest ühe otsa sõit kestab kuskil kaks tundi. Sain järjekordse üllatuse. Suplesin roosiõite”vannis”..usun, et seal oli üle 300 roosi..mkm rohkem rohkem ikka. Sellega võib ära harjuda, kes mulle 9 kuu pärast selliseid üllatusi tegema hakkab?:D Tuiasime niisama ringi ja käisime Chifa Chinas söömas..kõht naeratas tuttavat sööki tundes. Oii ma armastan neid mahlasid siin, värsketest puuviljadest, mmm J Ütlesin mammile, et ma teisipäeval kooli ei lähe, muidu ei jõua pärast kooli õigeks ajaks bussiterminali. Selle peale küsis ta, et miks ma juba homme puududa ei taha?:D
Laupäev, 18.oktoober
Nii palju igasuguseid hääli on hommikuti õues..ja need segavad mul magamisele pühendumist. Aga ma olen kangekaelne ja venitan ikka kuskil poole üheteistkümneni välja. Sõin ja mängisin õues Nikoli kassiga. Need kaks tükikest muru mu aias on püha õnnistus. Jäin muru peale päikse kätte magama..nüüd põsed veits roosad. Pagana palav oli õues, läksin tuppa magama :D Viisin riided pesema ja Cabinasse. Oli mõttetu päev :) Kell kümme lähen Lissette, Arlette ja Silviaga kinno õudusfilmi vaatama.
Mul on 18dollarit saldot, mis homme lõppeb. Ma suht nagu hoidsin seda selle mõttega, et saaksin Eestisse helistada...ja mida kuradit. Ma ei saa Eestisse helistada..siin mingi kaks saldot – saldo principal ja saldo promocional. Esimene on mul nullis..ja just seda oleks vaja, et teile helistada. Ja ma ei saa aru, kuidas mul seal midagi ei ole..nõme süsteem! Ainult Moviestarilt moviestarile saan helistada..pagan, Terjel on porta. Kellele ma siis helistan? Annal on sama probleem ja ta ka elu eest helistab kõigile :D nii et..Daniela peab mind välja kannatama :D
AaaAAAaaaaaaaaaaaa, mis Anna mulle rääkis. Quitos oli üks saksa vahetusõpilane pangas ära tapetud. Veel ei tea mis organisatsiooniga ta siin oli ja kes ta oli, aga mul tuli suur suur hirm peale. Halleluuja Ecuador.
Mul on 18dollarit saldot, mis homme lõppeb. Ma suht nagu hoidsin seda selle mõttega, et saaksin Eestisse helistada...ja mida kuradit. Ma ei saa Eestisse helistada..siin mingi kaks saldot – saldo principal ja saldo promocional. Esimene on mul nullis..ja just seda oleks vaja, et teile helistada. Ja ma ei saa aru, kuidas mul seal midagi ei ole..nõme süsteem! Ainult Moviestarilt moviestarile saan helistada..pagan, Terjel on porta. Kellele ma siis helistan? Annal on sama probleem ja ta ka elu eest helistab kõigile :D nii et..Daniela peab mind välja kannatama :D
AaaAAAaaaaaaaaaaaa, mis Anna mulle rääkis. Quitos oli üks saksa vahetusõpilane pangas ära tapetud. Veel ei tea mis organisatsiooniga ta siin oli ja kes ta oli, aga mul tuli suur suur hirm peale. Halleluuja Ecuador.
Reede, 17.oktoober
Hommikul oli nii külm, panin oma kauni keka dressika alla pusa. Esimest korda kui ma mingi muu riide koolivormi alla panen ja just täna räägiti rivistusel et EI TOHI teisi riideid all olla. Kas kõigi pilgud olid suunatud minu hallile kapuutsile ja kas ma teagin näo, et see polegi tegelikult minu seljas? Jah. Ma ei tea mille jaoks, aga kogu klassiga peame ühesugused pluusid ostma. Sinist värvi kole pluus on. Jälle oli hispaania keele õpetajal koosolek. Olin tark, õpetasin Annale matemaatikat. Võtsin täna läpaka kooli kaasa teadmisega, et paar tundi jääb kindlasti ära. Aga ups, aku unustasin koju. Tubli Anu! Kekad jäid jälle ära, ei tea miks. Kell 12 saime koju.
Magasin veidi, siis tegin end korda ja kella kuueks Lorena kontorisse. Täitsime mingeid pabereid, rääkisime džungli reisist ja jõulust. See aasta saavad kõik ecuadori vahetusõpilased ja nende pered Quitos kokku. 6.detsembril..halleluuja. Vool kadus vahepeal ära, olime küünlavalgel..oleks tahtnud kummitusjutte rääkida, aga ainult eesti keeles. Lõpuks sõime ühe räigelt suure pizza ära. Siis läksime Daniga kultuurimajja Andres Ortiše kontserdile..see Paūli söber. Täitsa tasuta oli ja selline rahulik ja mõnus. Pärast istusime all korrusel kohvikus koos laulupoiste ja mingite tsikkidega. Läksime korra Paūli juurde, jumal vahetas riideid. Ja siis diskoteek/ööklubi või ma ei teagi kuidas seda nimetada..igatahes Rokasse. Naised tasuta sisse, jumal pidi maksma. Kõigepealt läksime mööda pikka, pimedat ja kahtlaselt koledat koridori. Jõudsime õueruumi..8)? Ja siis sisse - vägev koht – all korrusel baar ja tantsu põrand, paar ruumi diivanitega. Üleval ümber ringi nagu rõdu ja hästi palju omapäraseid ruume – punane ruum armunutele, must ruum kus seina peale naised maalitud, hiina tähtedega ruum, üks ruum oli erapidudele, seal oli suur baar, üks ruum oli nagu õue ehitatud – suitsuruum. Palju palju ruume oli, ma enam ei mäleta millised :D tasuta õlut sai nii palju kui hing ihkas:D Kell 12 pidin kodu poole sättima, millest on kahju, sest päris pidu ja trall läheb ju ühe paiku lahti. Pavel, Jose Luis ja nende paar sõpra mängisid õues kaarte, jõid ja lärmasid :D Mammi ja papi magasid, ma tegin teed ja uimerdasin oma toas.
Kas ma ootan natukene palju teisipäeva või jaa? Elagem teisipäeva nimel.
Nüüdseks tean kindlalt, et õpin Ambato ühes sitemas koolis. No ma sain sellest juba isegi aru eksole, aga tõde on..valus kuulata :D Ma küll ei usu, aga kui mõni Vesiroosi õpetaja juhtub seda lugema, siis tahan öelda, et järgmine aasta peate minuga väga kannatlikud olema. Ma lihtsalt ei oska siis enam õppida. Ausalt.
Kui oled harjunud, et võid teha kõike mida tahad ja millal iganes tahad, siis ära Equadori vahetusõpilaseks küll tule.
Magasin veidi, siis tegin end korda ja kella kuueks Lorena kontorisse. Täitsime mingeid pabereid, rääkisime džungli reisist ja jõulust. See aasta saavad kõik ecuadori vahetusõpilased ja nende pered Quitos kokku. 6.detsembril..halleluuja. Vool kadus vahepeal ära, olime küünlavalgel..oleks tahtnud kummitusjutte rääkida, aga ainult eesti keeles. Lõpuks sõime ühe räigelt suure pizza ära. Siis läksime Daniga kultuurimajja Andres Ortiše kontserdile..see Paūli söber. Täitsa tasuta oli ja selline rahulik ja mõnus. Pärast istusime all korrusel kohvikus koos laulupoiste ja mingite tsikkidega. Läksime korra Paūli juurde, jumal vahetas riideid. Ja siis diskoteek/ööklubi või ma ei teagi kuidas seda nimetada..igatahes Rokasse. Naised tasuta sisse, jumal pidi maksma. Kõigepealt läksime mööda pikka, pimedat ja kahtlaselt koledat koridori. Jõudsime õueruumi..8)? Ja siis sisse - vägev koht – all korrusel baar ja tantsu põrand, paar ruumi diivanitega. Üleval ümber ringi nagu rõdu ja hästi palju omapäraseid ruume – punane ruum armunutele, must ruum kus seina peale naised maalitud, hiina tähtedega ruum, üks ruum oli erapidudele, seal oli suur baar, üks ruum oli nagu õue ehitatud – suitsuruum. Palju palju ruume oli, ma enam ei mäleta millised :D tasuta õlut sai nii palju kui hing ihkas:D Kell 12 pidin kodu poole sättima, millest on kahju, sest päris pidu ja trall läheb ju ühe paiku lahti. Pavel, Jose Luis ja nende paar sõpra mängisid õues kaarte, jõid ja lärmasid :D Mammi ja papi magasid, ma tegin teed ja uimerdasin oma toas.
Kas ma ootan natukene palju teisipäeva või jaa? Elagem teisipäeva nimel.
Nüüdseks tean kindlalt, et õpin Ambato ühes sitemas koolis. No ma sain sellest juba isegi aru eksole, aga tõde on..valus kuulata :D Ma küll ei usu, aga kui mõni Vesiroosi õpetaja juhtub seda lugema, siis tahan öelda, et järgmine aasta peate minuga väga kannatlikud olema. Ma lihtsalt ei oska siis enam õppida. Ausalt.
Kui oled harjunud, et võid teha kõike mida tahad ja millal iganes tahad, siis ära Equadori vahetusõpilaseks küll tule.
Neljapäev, 16.oktoober
Täna ei olnud tore rivistusel seista, sest vihma sadas palju palju. Mingi imelik õpetaja, keda ma varem näinud ei ole, tuli rääkima. Ta uuris nii palju asju ja muudkui “toetas” oma kätt mu õlale. Mõlgutan mõtet end brünetiks muuta. Te oskate juba ise aimata, mis kaks esimest tundi tehti. Hispaania keeles me lihtsalt rääkisime Annaga maad ja ilmad kokku, sest õpetajal oli koosolek. Höh, soome ja eesti keeled on natuke naljakalt sarnased J Unustasime jälle, et neljapäeval on üks tund..niisiis rääkisime mõnusalt kaks tundi. Economia õpetaja on kas loll või loll..üldse ei pane tähele kas ma olen tunnis või ei. Aga mulle see täitsa sobib, sest selles tunnis ei tehta ka mitte midagi. Õpetaja on noorest lihast veits huvitatud ja viskab imelikke “nalju”. Kas ma mitte ei öelnud teisipäeval, et usun et kirjanduse õpetaja varsti ära läheb? Just nii juhtuski. Kõik õpilased juubeldasid oma saavutuse üles..saavutuse nii õudsad olla. Mainisin lõunat süües Pavelile kaalujuttu. Ta naeris mu välja nagu ka kõik teised kodus, sest nende arust olen ma pilupeenike. Nüüd kutsub Pavel mind väikseks paksukeseks. Trennis ja nibumees.. “ Are you all right BABE?” “Do you need something BABE?” “Everything you need, just tell me..ba-ba-babe”. Täna proovisin uusi masinaid. Aga ma ju ei tea kuidas nendega õigesti teha tuleb..ise leiutasin seal. Tegin omaarust jalgadele ilget trenni, siis tuleb nibumees mu kõrvale ja irnub pea et pissi püksi. See massiina oli hoopis kätele, aga ma õigustasin end, et jalgadele saab ka sellega väga hästi teha! Oii pergala mis rauakolu ta mind siis jalgadega üles lükkama pani, vat see oli alles pingutus. Ja jäi veel kõrvale kordasid lugema ka..kõik mu keharakkude jõud ühinesid ühise eesmärgi nimel – kui ma vaid 15 korda järjest suudaks selle kolaka üles lükata. Jõudsin, 5 korda 15..natuke uhke olin jälle. Homme sureb kogu mu keha :)
Hmm, Anni see iseloomstus. Ma ei ole laisk, mulle lihtsalt ei sobi füüsilist pingutust nõudvad tööd :D
Hmm, Anni see iseloomstus. Ma ei ole laisk, mulle lihtsalt ei sobi füüsilist pingutust nõudvad tööd :D
Kolmapäev, 15,oktoober
Kaks esimest ajaloo tundi ei olnud ajaloo tunnid..nagu tavaliselt. KAKS TUNDI (kaks korda 45 minutit eksole!) oli neil jälle nii palju mingite pidude ja valimiste teemal vaielda vaja. Ei viitsi tühja ka passida, tegin hispaania keeles luuletuse..suht minulik haiglaselt lollakas ja sisutu luule tuli :D Siis enam tundi ei läinud. Eile suri ühe klassiõe vend ära, läksime kogu klassiga kaastunnet avaldama kui seda nii nimetada saab. Midagi nii silmakirjalikku ei ole ma varem näinud. Kes üldse selle lollaka mõtte peale tuli, et lähme nüüd kogu klassiga Andrea venda ära saatma..me ju kõik tundsime teda nii hästi, mhmhh. 6 aastane poiss oli. Mis tundega Andrea meid seal järjest kallistama pidi? Ma kujutan ette, et ta vihkas meid kõiki sel hetkel. Su pereliige on surnud, su maailm on kokku varisenud ja siis tuleb kuskil 30 rohelise koolivormiga lollakat + kaks veel lollakamat õpetajat sulle kurva näo ja välja punnitud pisaraga kaastunnet avaldama. Kuhu te oma ajud toppisite inimesed? Poolteist tundi pidime seal istuma. Esimesed 5minutit olid kõik vaikselt. Siis aga hakkame kõik kõva häälega omavahel seletama ja naerma. Räägime telefoniga, saadame sõnumeid, vaatame ja teeme pilte..me Vittoriaga lihtsalt vahtisime kõiki ahhetavalt totakate nägudega. Kõige suurem maa kutsub tunne tuli, kui ajaloo õpetaja telefoniga rääkis ja kõva häälega naerma purskas. Jube sitt tunne oli olla seal. Aa..täiesti suvakad inimesed tulevad vaatama mis toimub..tõstavad kirstu kaane üles ja imetlevad kadunut. Paūl ütles, et see on siin täiesti tavaline. Veel üllatusi? Tänan ei. Läksime poole kaheteistkümneks kooli tagasi.
Poole nelja paiku saime kesklinnas Dani, Anna, Hugo ja ta kahe sõbraga kokku. Üks sõber oli enamvähem normaalne, rääkis normaalset juttu. Õpib teine ülikoolis meditsiini. Õpetasin talle eesti keeles lause selgeks. Võite kaks ja pool korda arvata, mis lause..jah – ma armastan sind. See on alati esimene lause, mida teada tahetakse. Ja kuna nii raske, siis ka viimane:D Muidu oli igav. Ma ju ütlesin, et lähen esimest ja viimast korda temaga(Hugoga) välja..tema sõpradega ka enam väga kohtuda ei tahaks. Pärast läksime Daniga trenni. Nibumehest oleks jälle hulgi rääkida, aga jätan täna vahele. Enne ära tulemist võtsime julguse kokku ja lasime end ära kaaluda. Üks ainus sõna kummitas meid hiljem – DI-EE-EET, dieeet, dieeeet...kõht küsib - ehk oleks võimalik šokolaadi dieet? Rohkem me sellest ei räägi.
Unustasin eile mainida, et minu vannituppa oli uus asi tekkinud. See kardina moodi asi, mille dušši alla minnes ette tõmbad..nüüd palju kaunim.
Kas ma olen juba maininud, KUI väga ma eesti toitu igatsen? Kunagi ma ütlesin, et minul ei saa küll iialgi ühestki toidust kõrini. Aga näpi varbast, pean oma sõnad tagasi võtma. Teisipäeval saab kaks kuud(ma tean nende viie päeva söögid ette) kui ma olen IGA JUMALA PÄEV riisi söönud. Mitmekesine menüü eksole. Loomulikult ei näri ma siin paljast riisi. Supp(mis on ka siin imelikud) ja siis riis koos liha, kana, pasta, salati, muna või miski asjaga. Aa, Hugo helistas õhtul jälle ja küsis kas mulle meeldis tänane pärastlõuna. Ei, sa igavene kanapea!!! Ja ütles, et teinekord kui meil rohkem aega on, saame teineteist ehk paremini tundma õppida. :O Arrrghhh..miks mõndadele NII vähe ajusid on antud? Olen jah õel.
Poole nelja paiku saime kesklinnas Dani, Anna, Hugo ja ta kahe sõbraga kokku. Üks sõber oli enamvähem normaalne, rääkis normaalset juttu. Õpib teine ülikoolis meditsiini. Õpetasin talle eesti keeles lause selgeks. Võite kaks ja pool korda arvata, mis lause..jah – ma armastan sind. See on alati esimene lause, mida teada tahetakse. Ja kuna nii raske, siis ka viimane:D Muidu oli igav. Ma ju ütlesin, et lähen esimest ja viimast korda temaga(Hugoga) välja..tema sõpradega ka enam väga kohtuda ei tahaks. Pärast läksime Daniga trenni. Nibumehest oleks jälle hulgi rääkida, aga jätan täna vahele. Enne ära tulemist võtsime julguse kokku ja lasime end ära kaaluda. Üks ainus sõna kummitas meid hiljem – DI-EE-EET, dieeet, dieeeet...kõht küsib - ehk oleks võimalik šokolaadi dieet? Rohkem me sellest ei räägi.
Unustasin eile mainida, et minu vannituppa oli uus asi tekkinud. See kardina moodi asi, mille dušši alla minnes ette tõmbad..nüüd palju kaunim.
Kas ma olen juba maininud, KUI väga ma eesti toitu igatsen? Kunagi ma ütlesin, et minul ei saa küll iialgi ühestki toidust kõrini. Aga näpi varbast, pean oma sõnad tagasi võtma. Teisipäeval saab kaks kuud(ma tean nende viie päeva söögid ette) kui ma olen IGA JUMALA PÄEV riisi söönud. Mitmekesine menüü eksole. Loomulikult ei näri ma siin paljast riisi. Supp(mis on ka siin imelikud) ja siis riis koos liha, kana, pasta, salati, muna või miski asjaga. Aa, Hugo helistas õhtul jälle ja küsis kas mulle meeldis tänane pärastlõuna. Ei, sa igavene kanapea!!! Ja ütles, et teinekord kui meil rohkem aega on, saame teineteist ehk paremini tundma õppida. :O Arrrghhh..miks mõndadele NII vähe ajusid on antud? Olen jah õel.
Teisipäev, 14.oktoober
Sõbrake, armsake, anna käsi minule... algab laulutund, mõnus laulutund, meid ootab muusikaaaaaaa. – laulab Eneli Erikulele.
Hommikul sadas koledasti vihma, oleks tahtnud uudistest kuulda, et täna on vihmapüha..:D Seep see ju on, et kui midagi saad, tahad aina rohkem ja rohkem. Minul pole neli päeva kooli olnud ja kui on, siis pingutama või ajusid ragistama ei pea..on ju küll piisavalt lebo ja hea. Aga näedsa, nüüd ei tahaks üldse enam minna, oleks ju veel parem:D Ärge kartke, ajasin oma pepsi voodist välja ja bussi peale. Nagu tavaliseks saanud, siis kaks esimest tundi sisustan kirjutamise või hispaania keeleks valmistumisega – mõtlen endale ise kodutöid välja. Täna rääkisime hästi palju..nädalavahetusest ja elust üldiselt. Õpetaja ütles, et ta on meie üle uhke..nii hea tunne oliJ Meenutas kuidas Annal alguses tundides arusaamatusest nutt peale tuli ja mina nendega hiljem liitudes arusaamatusest peedistusin(ikka see sama jah). Millalgi läheme õpetaja juurde ecuadori ja argentiina toitu valmistama. Anna tõi mulle rannikult kingituse - armsa käeketi J Ja kuna ma talle sõnumi saatsin, et ta mulle natuke seafoodi tooks..siis ta tõigi mulle täita elava merekarbi :D võin ära keeta ja maitseb hää. Aga ma eelistan üks päev avastada, et ta on kapi pealt kadunud, võib-olla jalutuskäigule läinud. Kirjandused jäid jälle ära. Ma usun, et see õpetaja kaob ka varsti meie talumatuse tõttu ära.Oi rõõmu, et ma täna oma toa ukse lahti olin unustanud: põrand oli ilusasti puhtaks pestud :) Pavel vaatas mu telefonist pilte ja oli kõigist nii vaimustuses. Plikad heinapalli pildid läksid talle eriti hinge, aina kordas – see mulle meeldib, vot see mulle meeldib ja palus, et ma läpakast talle pilte näitaksin:D Emme, sa oled kõigi arust vaieldamatult maailma kauneim emaJ Jose Luis oli segaduses ja küsis kas mul on kaks õde..:D Mis siin ikka tagasihoidlikku mängida – meil on pagana kaunis perekond!
Läksime Anna, Daniela, Jessa ja Wouteriga kinno, sest täna oli dia loca – pilet 1.70$ Vaatasime filmi Super Heroes, hullult naljakas oli. Veel naljakam oli see, kuidas Daniela naeris..:D Jessa pidi tagasi koju minema, aga meie läksime pizzat sööma ja rääkisime maad-ilmad kokku. Kondasime veel poodides ringi, ostsin lõpuks digikale uued akud. Kaheksast iga roju oma koju. Mõelda vaid, kui siin oleks ka ühikas ja saaks kõikide vahetusõpilastega koos elada..uiuiui kui tore oleks!! :))
Uurisime Marenaga akulaadijaid ja üritasin teda inglise keeles aidata. Olen õnnelik kuna tean, et saan inglise keeles väga hästi hakkama..ja siis olen natuke kurb ka, sest juba tunnen kuidas osad asjad ununevad. Halleluuja hispaania keel! Eile mammi uuris mida ma edasi õppida tahan, kindlalt ju ei tea, aga turismindus on üks võimalik. Siis ta ütles, et võiksin ju siin hoopis ülikooli turismindust õppima minna. Mõned aastad tagasi üks saksa tüdruk oli õppinud ja peaaegu iga nädalavahetus käis erinevates Ecuadori paikades reisimas. Nüüd ma siin täitsa mõtlen selle peale.
See Hugo käib mulle natuke rohkem kui ajudele! Olen sunnitud homme temaga välja minema. Aga tirin Dani kaasa!! Esimest ja viimast korda lähen temaga välja..ta ei ole normaalne poiss. Ausalt on veits imelik.
Hommikul sadas koledasti vihma, oleks tahtnud uudistest kuulda, et täna on vihmapüha..:D Seep see ju on, et kui midagi saad, tahad aina rohkem ja rohkem. Minul pole neli päeva kooli olnud ja kui on, siis pingutama või ajusid ragistama ei pea..on ju küll piisavalt lebo ja hea. Aga näedsa, nüüd ei tahaks üldse enam minna, oleks ju veel parem:D Ärge kartke, ajasin oma pepsi voodist välja ja bussi peale. Nagu tavaliseks saanud, siis kaks esimest tundi sisustan kirjutamise või hispaania keeleks valmistumisega – mõtlen endale ise kodutöid välja. Täna rääkisime hästi palju..nädalavahetusest ja elust üldiselt. Õpetaja ütles, et ta on meie üle uhke..nii hea tunne oliJ Meenutas kuidas Annal alguses tundides arusaamatusest nutt peale tuli ja mina nendega hiljem liitudes arusaamatusest peedistusin(ikka see sama jah). Millalgi läheme õpetaja juurde ecuadori ja argentiina toitu valmistama. Anna tõi mulle rannikult kingituse - armsa käeketi J Ja kuna ma talle sõnumi saatsin, et ta mulle natuke seafoodi tooks..siis ta tõigi mulle täita elava merekarbi :D võin ära keeta ja maitseb hää. Aga ma eelistan üks päev avastada, et ta on kapi pealt kadunud, võib-olla jalutuskäigule läinud. Kirjandused jäid jälle ära. Ma usun, et see õpetaja kaob ka varsti meie talumatuse tõttu ära.Oi rõõmu, et ma täna oma toa ukse lahti olin unustanud: põrand oli ilusasti puhtaks pestud :) Pavel vaatas mu telefonist pilte ja oli kõigist nii vaimustuses. Plikad heinapalli pildid läksid talle eriti hinge, aina kordas – see mulle meeldib, vot see mulle meeldib ja palus, et ma läpakast talle pilte näitaksin:D Emme, sa oled kõigi arust vaieldamatult maailma kauneim emaJ Jose Luis oli segaduses ja küsis kas mul on kaks õde..:D Mis siin ikka tagasihoidlikku mängida – meil on pagana kaunis perekond!
Läksime Anna, Daniela, Jessa ja Wouteriga kinno, sest täna oli dia loca – pilet 1.70$ Vaatasime filmi Super Heroes, hullult naljakas oli. Veel naljakam oli see, kuidas Daniela naeris..:D Jessa pidi tagasi koju minema, aga meie läksime pizzat sööma ja rääkisime maad-ilmad kokku. Kondasime veel poodides ringi, ostsin lõpuks digikale uued akud. Kaheksast iga roju oma koju. Mõelda vaid, kui siin oleks ka ühikas ja saaks kõikide vahetusõpilastega koos elada..uiuiui kui tore oleks!! :))
Uurisime Marenaga akulaadijaid ja üritasin teda inglise keeles aidata. Olen õnnelik kuna tean, et saan inglise keeles väga hästi hakkama..ja siis olen natuke kurb ka, sest juba tunnen kuidas osad asjad ununevad. Halleluuja hispaania keel! Eile mammi uuris mida ma edasi õppida tahan, kindlalt ju ei tea, aga turismindus on üks võimalik. Siis ta ütles, et võiksin ju siin hoopis ülikooli turismindust õppima minna. Mõned aastad tagasi üks saksa tüdruk oli õppinud ja peaaegu iga nädalavahetus käis erinevates Ecuadori paikades reisimas. Nüüd ma siin täitsa mõtlen selle peale.
See Hugo käib mulle natuke rohkem kui ajudele! Olen sunnitud homme temaga välja minema. Aga tirin Dani kaasa!! Esimest ja viimast korda lähen temaga välja..ta ei ole normaalne poiss. Ausalt on veits imelik.
Esmaspäev, 13.oktoober
Hommikul kuuest seitsmeni pommitasid Anna ja Daniela mind uudis sõnumitega, et kooli ei ole. Naersin salaja nende üle ja olin õnnelik, et mina seda enne teadsin:D Pool magades ja pool ärkvel olles olesklesin voodis poole üheteistkümneni. Kuulsin, et koristaja/teenija tädi askeldab..aga hiljaks jäin, ta juba kolistas alla korrusele. Ja mina ei ole julm inimene ega hakka teda ometi enda tuba puhastama käsutama. Otsustasin pesema minna, 5minutit raiskasin külma vett ja veendusin, et sooja vett järjekordselt ei ole. Hakkasin oma tuba tolmust puhtaks nühkima. Nühkisin kõik hoole ja armastusega puhtaks. Üks päev kavatsen oma toa ja vannitoa seinad puhtaks pesta, sest nad on ebaloomulikult liiga määrdunud. Minu niigi veits katkine öölamp läks täitsa katki miskipärast. Tahtsin parandada, käis pauk, minu näpud olid mustad ja juhtmeotsad kärssasid. Kunagi ehk saab uue. Pärast lõunasööki läksin pesule järgi. Ja siis Lissettega jalutades Malli. Ostsin džunglisse minemiseks vajalikku nodi. Käisime pangas raha ära maksmas..tore poolteist tundi pidi seal järjekorras seisma. Tagasi koju, kiire riidevahetus ja trenni. Täna tervitas ka rumbamees Eduardo mind kuumalt ja tema selja taga nagu õnnitlus järjekorras seistes oli nibumees. Jälle – Hy babe ja malbe naeratus. Sellega võib samuti harjuda nagu kõige muugagi. Daniela oli uued trenni riided ostnud, et ehk motiveerivad rohkem pingutama:D Nibumees seletas midagi minu peikast..mida, mul on peika?..taipasin..ütlesin, et ta pole mu peika ja nibumeha üllatus ei jäänud alla tema XXXXL suurusele naeratusele. Poolteist tundi ja natuke peale rõõmsat trenni. Mu reielihased on arenenud, ausalt! Pean veel kahte viimast päeva trenni nautima, sest uus kuu ei tule majanduslikult välja(anni ja emme naerge):D Kui ära tulema hakkasin, tuli nibumeha mo juure,niimuuseas katsus mu kõhtu(kõhulihaseid) ja tegi kurva näo, et JUBA lahkun. Ouu, kas nibumees hakkab mu blogi kangelaseks saama või? Ei ei, varsti leian kellegi teise.
Tulin koju, tiristasin kella..kedagi jälle kodus ei olnud. Käisin Cabinas ja sain Pavelilt võtmed. Tahtsin pesema minna, aga külma veega pesta ei tahtnud. Kaks päeva pole sooja vett olnud, mis värk on? Toimetasin muude asjadega kuni vanemad koju tulid. Uurisin mis veega toimub. Nad ei tea ise ka mis toimub..pole teist lihtsalt. Aga õues on meil selline tore pisike ja kole ruumike, kus on vetsupott ja dušš. Seal on alati sooja vett. Kõigepealt pidi külma vee jooksma panema ja siis lae all mingit asjandust lükkama. Võtsin sellest siis kinni ja hakkasin lükkama, mammi muudkui naeris kõrval. Ma ei saanud aru mis värk on, küsisin aga tema ikka naeris ja ütles et lükka lükka. No lükkasin siis..sain niimoodi elektrit ja karjusin ehmatusest pool Ambatot üles(liialdan). Mammi naeris kõrval pisarad silmas..on jobu, ma saan elektrit ja tema naerab:D Siis seletas kuidas lükkama peab, oli ka aeg. Pärast pesemist suutsin jälle midagi totakat teha. Hakkasin valest uksest tuppa minema, nügisin nii mis hirmus, aga uks lahti ei tulnud. Mammi jälle naeris mu selja taga nii et ei suutnud rääkida, ma olin natuke aega nõutult lollakas kuni lõpuks taipasin. Pärast rääkisin mammiga. Ta nii naljakas, kui papi teise tuppa läks siis ta nii ähmi täis küsis – kuule räägi nüüd mis värk eile Darwiniga toimus?:D Rääkisin kuidas ma värisesin...ja kartsin, et papi mul kuskile minna ei luba ja kätt pidi koju lohistab..ta naeris ja naeris. Ütles, et teinekord peame parema plaani tegema ja kaugemal kokku saama:D ja mina kartsin, et tema on ka pahane.
Kell on 01.37 ja kuskil väljas kireb kukk.
Tulin koju, tiristasin kella..kedagi jälle kodus ei olnud. Käisin Cabinas ja sain Pavelilt võtmed. Tahtsin pesema minna, aga külma veega pesta ei tahtnud. Kaks päeva pole sooja vett olnud, mis värk on? Toimetasin muude asjadega kuni vanemad koju tulid. Uurisin mis veega toimub. Nad ei tea ise ka mis toimub..pole teist lihtsalt. Aga õues on meil selline tore pisike ja kole ruumike, kus on vetsupott ja dušš. Seal on alati sooja vett. Kõigepealt pidi külma vee jooksma panema ja siis lae all mingit asjandust lükkama. Võtsin sellest siis kinni ja hakkasin lükkama, mammi muudkui naeris kõrval. Ma ei saanud aru mis värk on, küsisin aga tema ikka naeris ja ütles et lükka lükka. No lükkasin siis..sain niimoodi elektrit ja karjusin ehmatusest pool Ambatot üles(liialdan). Mammi naeris kõrval pisarad silmas..on jobu, ma saan elektrit ja tema naerab:D Siis seletas kuidas lükkama peab, oli ka aeg. Pärast pesemist suutsin jälle midagi totakat teha. Hakkasin valest uksest tuppa minema, nügisin nii mis hirmus, aga uks lahti ei tulnud. Mammi jälle naeris mu selja taga nii et ei suutnud rääkida, ma olin natuke aega nõutult lollakas kuni lõpuks taipasin. Pärast rääkisin mammiga. Ta nii naljakas, kui papi teise tuppa läks siis ta nii ähmi täis küsis – kuule räägi nüüd mis värk eile Darwiniga toimus?:D Rääkisin kuidas ma värisesin...ja kartsin, et papi mul kuskile minna ei luba ja kätt pidi koju lohistab..ta naeris ja naeris. Ütles, et teinekord peame parema plaani tegema ja kaugemal kokku saama:D ja mina kartsin, et tema on ka pahane.
Kell on 01.37 ja kuskil väljas kireb kukk.
Pühapäev, 12.oktoober
Kell üheksa äratas mind Hugo sõnum, imelik sõnum. Saatsin igaksjuhuks vastu, et ta midagi valesti ei mõistaks –plaplaplaa..ainult sõbrad, jah? Magasin edasi kuni helistas Jorge ja mind Banjosesse kutsu. Teist päeva järjest? Tänan ei. Ja, et vanaema Charo ei saaks mõelda, et tema näoilmevihjed mulle mõjusid.. Mõned tunnid hiljem helistas ähmi täis Hugo, seletas et tahab samuti ainult hea sõber olla ja et kui välja läheme, siis koos teiste sõpradega..et midagi romantilist välja ei kukuks,haha:D Kell on 13.06 ja kedagi pole kodus. Ma jälle ei tea midagi. Mõtlen, et peaks otsima mingi koha kuhu oma riided pesema saaks viia. Kõigepealt lähen kasin end puhtaks, loodetavasti sooja veega. Okei, tagasi..sooja vett pole. Tegin täna järjekordse katse mammilt põranda pesemiseks midagi küsida..jälle see sama vastus, et teenija teab paremini kuidas pesta. Halloo, ma olen 18 ja tean ise ka kuidas põrandat pesta, pealegi käsivad nad mul oma toa ukse alati lukku panna..kuidas moodi see teenija sinna siis saab? Selle peale vastas mammi, et homme ei ole kooli. MIDA? Jälle? Miks? Ei saanud päris täpselt aru, aga taksod ja bussid streigivad või midagi sellist. Viisime Lissettega siin lähedal asuvasse pesulasse mu riided pesema. Kilekoti täis riideid 2,25$ . Siis tahtis vanaema Charo mind ikkagi Jorgega välja minema sokutada – para dar una vuelta al Mall. Haha, ma valin siiski Darwini. Aga pagan küll polnud ju kedagi kellelt – Luba küsida! Ajab mind ennast ka siiani naerma no:D Mammil telefoni pole ja papi oli enda oma koju jätnud. Pealegi on talle Darwini nime mainimine kindel mats, et saad pahase/pettunud/mittelubava näoilme osaliseks. Aga tubli laps nagu ma olen, ei hakka valetama ka. Tuleb raskustele vastu astuda ja need lahendada eksole:D saatsin sõnumi. Ja olin kindel, et õhtul ootab mind surm. Aga see saabus varem. Õues nurga peal tuli ühelt poolt Darwin ja teiselt poolt papi..mina värisesin keskel. Ei saanud aru mida papi talle karjus, aga ma jooksin papi juurde, panin oma toetava käekese ta õlale ja rääkisin rahulikult ja ilusti asja korda. Uii, ma olen osav..aga pahane oli ta siiski. Andeksi papito. Mõlemad natuke värisedes, seadsime sammud kaugele asuvasse Sueno parki. Et pikal teekonnal midagi kasulikku teha, õppisin sõnu minevikus ja tulevikus õigesti käänama. Õpetasin talle eesti keelt veits ja naerukrampides vääneldes veendusin, et meie keel on ikka pagana raske. Park oli huvitav ja ilus, paljude sildadega. Ühel pool looduslik park ja teisel pool võrkpalli, korvpalli, tennise ja jalka platsid. Anu koriseva kõhu peale läksime sööma. Kadri, ma ei ole kordagi temaga või mis tahes poisiga väljas käies midagi ise maksnud..halleluuja Ecuador!;D Fak, valetasin praegu..Paūlile ostsin ükskord hot dogi :/ aga tema ei loe, ta on Paūl, ta on elupäästja, ta on jumal. Ja jumalale peab ju ohvreid tooma? Koju minnes tiristasin tükka ega kella, enne kui pižaamas Pavel mind sisse lasi. Imelikul kombel olid kõik väga vara magama läinud. Mis siis ikka, homme on uus päev, homme on tore päev, homme pole koolipäev.
Laupäev, 11.oktoober
Ärkasin seitsmest, panin koti Banjosesse minemiseks vajalikku nodi täis ja läksin taksoga kesklinna. Kell kaheksa pidime Daniela ja kahe ta klassiõega kokku saama. Meie Daniga olime kohal..ootasime alati hilinevaid ecuadorlasi pool tundi. Lõpuks Dani saatis sõnumi..ei miskit, sellised toredad sõbrad siin :D Hakkasime sõpru otsima. Marekil polnud kedagi kodus ja ei saanud luba küsida, samuti on tal perega veits probleeme. Ruthy ei saanud ka miskipärast tulla. Helistasin Paūlile, aga tal oli liiga karm pohmakas. Javier oleks tahtnud tulla, aga ta oli ülikoolis. Freddyl oli liiga palju kodutöid. Anna on rannikul. Teised on..teised. Läksime kuskile kohvikuss sööma ja mõtlema. See Daniela sõber Hugo helistas, tüüp hakkab vaikselt pinda käima. Igal hommikul ja õhtul saadab kahtlaseid sõnumeid, helistab pidevalt ja tahab kokku saada. Igatahes Dani kutsus teda Banjosesse..õnneks oli ta Quitos:D Mina olen Banjoses enne käinud ja Dani oskab rohkem hispaania keelt. Nii et läksime kahekesi. Kõigepealt pidime bussiterminali sõitma..buss sõitis suht in the middle of nowhere. Pidasime rahakogumis onuga läbirääkimise ja saime lõpuks terminali. Banjose bussi peal rääkis üks kohutav onu kõva häälega midagi, ma ei saanud aru, aga Dani arvas et ta on terrorist. Mis siis ikka, kõik kallihinnalised asjad olid meil juba ammu rindade vahele ära peidetud :D Armastuse terrorist oli hoopis – jagas täismõttetuid seebika tegelaste piltidega kaardikesi. Poolteist tundi sõitu ja kohal me olimegi. Käisime mitmes pargis ja läksime poodidesse. Ostsime ühesugused armsad puust käeketid. Minu oma oli kahe tunni pärast kadunud.:( Dani on täielik sallide fänn-tal on neid juba praegu üle kümne ja muudkui ostab juurde. Nunnud odavad kotid ostsime ka. Käisime turu moodi kohas, kahel pool liiga täis topitud ehete ja muu pudipadi majakesed. Tahtsime ratsutama minna, aga neid hobuseid nähes polnud enam mingit tahtmist. Käisime tõsiste turistide kombel ringi ja pildistasime kõike..mina pildistasin Dani digikaga, sest minu oma akud ei funka siin. Banjos on turisti magnet, nii palju eurooplasi oli ja blonde:`) Ühes kohas jooksis looduslik vesi, üks onu seletas käte ja jalgadega meile kui hea see on :D Oli tõesti parem kui poest ostetud. Kõik inimesed toppisid seda vett endale pähe, ega me Daniga millestki heast ilma jääda ei taha – tegime ka juuksed õndsa veega märjaks. Kolm noort poissi ja üks vanem mees küsisid luba, et meid pildistada..viskasime neile paar keep smile. Sellist huvitavat asja nagu šokolaadi-juustu punšhi jõime..või pigem sõime, sest joomiseks on see liiga paks. Edasi läksime Pelileo bussile. Pelileo on odavate teksade paradiis. Esiteks sinna jõudes tundus, et oleme pärapõrgus: inimesi eriti näha ei olnud ja imelikult vaikne oli. Aga leidsime poed ja inimesed. Tegin Danile teksa näitust ja ostsin lõpuks 13$ mustad teksad. Mida ma siin armastan – bussid käivad iga poole tunni tagant(vahel tihedamini) ja on mõnusalt odavad. Astusime poest välja ja justkui meid oodates oli buss poe ees. Läks Ambatosse, aga kohale jõudes ei olnud meil õrna aimugi mis koht see on. Peatasime mitmed bussid ja leidsime kesklinna mineva üsna pea. Kesklinnas oma kodu lähedale minevat bussi otsides leisin hoopis Silvia. Läksin temaga koju ja neile filmi vaatama. Kahte filmi vaatasime: komöödiat ja õudusfilmi. Vanaema Charo käis oma nõbu Jorget mulle tutvustamas. Seletas, et Jorgel on vinge auto ja motikas. Tüüp rääkis midagi, unise peaga kuulasin ja vanaema Charo vahtis mind kõrval sellise vihjava näoga – TEMA ON SEE ÕIGE. Ööööääääõõõüüh! Enne kahteteist tulin koju, vajusin kohe magama.
Reede, 10.oktoober
Kooli polnud, kooli polnud! Guayaquili iseseisvumispäev on. Võite ju mõelda, et võib-olla ärkasin kell seitse üles ja läksin maad avastama..aga ei, magasin poole kaheteistkümneni. Nii mõnus oli, väljaarvatud pisiasi et oma imelise siidise roosa öösärgi katki suutsin teha. Seejuures tuleb meelde, et juba ammu läks mu kallihinnaline klaasviil pooleks..kurbkurb! Tegin end korda ja läksin sööma. Mingi imelik supp oli, selline üleni roheline ja lihtsalt nagu plöga..tükke ega midagi ei olnud. Aga ma ju olen nii tubli ja söön kõike, selle eest kiidetakse mind taevani. Nikol ei tahtnud suppi süüa, siis Chritina rääkis talle et kui ta tahab sama ilusaid silmi ja nahka(?) kui Anul, siis peab sööma..sõi kohe kärmesti. Milline on minu kodu? Uksi on mitu, aga kasutatakse ühte. Sisse tulles oled köögis, mis on minu arust liiga kole. Köögis tegutseb meil varem Josuē restoranis töödanud tädi. Edasi on söögituba ja niisama istumis tuba. Esimesel korrusel asub veel Marena tuba ja tualett. Tuleb suur keerdtrepp..teisel korrusel on mammi ja papi tuba(kus on hiiglaslik telekas), kabinett, üks tuba täis papi riideid/triikimistuba, vanituba ja Andrea tuba..ja väike rõdu. Kolmandal korrusel on Paveli ja minu tuba, vannituba ja suur rõdu/terrass.
Kirjutasin Kaatsile elulõpuni vaevavatele küsimustele vastused, tegin küüned korda ja nautisin oma voodis päikest. Aeg läheb mitte midagi tehes nii kiiresti. Läksin alla elu uurima..ainuke elu oli Marena. Ta õpib usinasti inglise keelt. Šveitsist ostis raamatu ka..ja õppis kuskil koolis veits. Nagu ma aru sain, siis eelmise aasta vahetusõpilase Antonio perel on inglise keele kool või midagi säärast. Aga võimalik, et sain valesti aru. Käisin Cabinas, tagasi tulles ootas mind tühi maja-ei tea kuhu kõik läksid. Võtit mul ei ole, niisiis tiristasin 15 minutit kella kuni Christina teisest majast kuulis. Siin on kõikidel majadel väravad ja/või sellised suured seinad/ehitised ees nagu mo kodul. Turbokiirusel tegin end korda ja läksin Darwiniga välja. Läksime kesklinna..miskipärast armastavad ta sõbrad siiani mulle HY öelda..see kõlab nii naljakalt. Käisime hiina toitu söömas, tundsin end pärast raseda pardina. Üks klassiõde oli ka seal, vahtis mind kui imelooma. Käisime korteris, kus mind ootas väike üllatus. Kella üheks olin kodus.
Te vist ei suuda mu aadressi kaugetest blogimaadest üles leida..
MINU AADRESS: Anu Juhken
Pichincha Alta y Condorazo 3-13
Ambato Tungurahua
Ecuador
...kirjutage ja joonistage :)
Kirjutasin Kaatsile elulõpuni vaevavatele küsimustele vastused, tegin küüned korda ja nautisin oma voodis päikest. Aeg läheb mitte midagi tehes nii kiiresti. Läksin alla elu uurima..ainuke elu oli Marena. Ta õpib usinasti inglise keelt. Šveitsist ostis raamatu ka..ja õppis kuskil koolis veits. Nagu ma aru sain, siis eelmise aasta vahetusõpilase Antonio perel on inglise keele kool või midagi säärast. Aga võimalik, et sain valesti aru. Käisin Cabinas, tagasi tulles ootas mind tühi maja-ei tea kuhu kõik läksid. Võtit mul ei ole, niisiis tiristasin 15 minutit kella kuni Christina teisest majast kuulis. Siin on kõikidel majadel väravad ja/või sellised suured seinad/ehitised ees nagu mo kodul. Turbokiirusel tegin end korda ja läksin Darwiniga välja. Läksime kesklinna..miskipärast armastavad ta sõbrad siiani mulle HY öelda..see kõlab nii naljakalt. Käisime hiina toitu söömas, tundsin end pärast raseda pardina. Üks klassiõde oli ka seal, vahtis mind kui imelooma. Käisime korteris, kus mind ootas väike üllatus. Kella üheks olin kodus.
Te vist ei suuda mu aadressi kaugetest blogimaadest üles leida..
MINU AADRESS: Anu Juhken
Pichincha Alta y Condorazo 3-13
Ambato Tungurahua
Ecuador
...kirjutage ja joonistage :)
Neljapäev, 9.oktoober
Täna hommikul olin segane. Ärkasin ehmatusega üles ja hakkasin riidesse panem, imelikult pime oli õues..kell oli 5, magasin edasi. Teine kord ärkasin veel suurema ehmatusega, sest koolibussini oli 5 minutit aega.
Ajaloo õpetaja oli välja ilmunud, aga sellegipoolest ei teinud me midagi õppise taolist. Rääkis sellest reisist mis kunagi tuleb ja millestki veel. Loomulikult käis oma kohustuslikul jutu tuuril direktori parem käsi ja lõpuks ta ise ka. Nii need kaks tundi sisustatud saidki. Hispaania kelle tunnist läks pool õpetajal sekretäri lohutamise peale. Mõtlesime, et on ikka sitt nädal olnud ja ei viitsinud enam tõsist tööd ka tegema hakata. Jõime kohvi ja rääkisime niisama. Lõpuks suutsin ta nime meelde jätta – Anahi..35 aastane. Ta on argentiinlane, kolis Ecuadori neli aastat tagasi kuna ta meest kutsuti siia korvpalli treeneriks. Ta õed elavad Iisraelis, vend argentiinas ja ema elab kordamööda kõigi juures ja rädab mööda maad ringi. Ta ütles, et kui siia tuli siis oli täielikult shokis – Kui koledad mehed ja naised! Aga ajapikku hakkas ilusaid ka ilmuma :D Uurisime ja rääkisime ja näitasime teineteisele arvutitest pilte. Eelmine aasta elas tema juures vahetusõpilane saksamaalt kuna ta ei saanud oma perega siin läbi. Sellised piupildid olid et uiuiui..:P Jututuhin oli nii suur, unustasime et neljapäeval on ainult üks tund..aga ega economia õpetaja minu puudumist nii kui nii tähele ei pane.
Tulin jalutades koju ja muidugi et igav ei hakkaks, pidin millegi “huvitava” pealtnägijaks saama. Kaks plikat minu koolist kaklesid tee ääres..oii, see oli jõhker..mina ecuadorlasega küll tüli norima ei hakka!
Käisin Lorenale passikoopiat viimas ja otsisin Daniela õele kinki. Lõpuks astusin ühte poodi sisse ja ütlesin, et mul on 19 aastasele tüdrukule kinki vaja :D Tädi hakkas kärmesti kaelakeesid välja tooma..ilusa valgete mummudega ostsin. Nägin kesklinnas klassivenda, ta oli miskipärast jube üllatunud..olin ju üleni valge nagu ingel.muhahaha. Siis läksin taksoga Daniela juurde. Ta elab rikaste rajoonis, kõik majad on suured ja jube ilusad. Kas ma olin jälle kade? Sain teada, et Vittoria elab samas rajoonis. Väike mõtlemine – Annal, Danielal ja Vittorial on jube ilusad kodud, Ruthyle tehti spetsiaalselt talle tuba..ma ei taha teada, mis Anital, Marekil ja Janil on. Miskipärast ma arvasin, et Daniela pere on õigeaegne. Kell kuus pidime sööma hakkama, ma jäin veits hiljaks ja olin paanikas. Aga kedagi polnud veel, ema ja teenija tegid alles lašanjet. Dani õde sai 19 aastaseks, ta on hästi kena ja rahulik. Rääkisime Daniga ja tegime väikse fotoshootingu. Kahe tunnise hilinemisega hakkasime sööma. Olime – sünnipäeva laps, ema, isa, õde, üks tüdruk kes neil ajutiselt elab, sünnipäeva lapse parim sõber, tema õde(kes on Paūli parim sõbranna..ecuador on väike:D) ema ja isa, Dani ja mina. Vabandan, ei suutnud jälle nimesid meelde jätta. Jube palju nalja sai, mul sai endamisi ka nalja kui ma aru ei saanud. Me olime Daniga nagu väiksed lapsed, kõik muudkui rääkisid kuidas kuskil oma asju hoida tuleb, kuhu võib minna ja kuhu mitte, kuidas käituda tuleb..no kõike. Pärast tantsisime, õppisime igasugu keerulised keerutused ära. Ja siis see osa – ETTEVAATUST Dani ja Anu – ja siis nad demonstreerisid, kuidas võib poisiga tantsida ja kuidas mitte. Pärast viisid nad mind koju. Tore oli, kutsusid teinekordki :)
Ajaloo õpetaja oli välja ilmunud, aga sellegipoolest ei teinud me midagi õppise taolist. Rääkis sellest reisist mis kunagi tuleb ja millestki veel. Loomulikult käis oma kohustuslikul jutu tuuril direktori parem käsi ja lõpuks ta ise ka. Nii need kaks tundi sisustatud saidki. Hispaania kelle tunnist läks pool õpetajal sekretäri lohutamise peale. Mõtlesime, et on ikka sitt nädal olnud ja ei viitsinud enam tõsist tööd ka tegema hakata. Jõime kohvi ja rääkisime niisama. Lõpuks suutsin ta nime meelde jätta – Anahi..35 aastane. Ta on argentiinlane, kolis Ecuadori neli aastat tagasi kuna ta meest kutsuti siia korvpalli treeneriks. Ta õed elavad Iisraelis, vend argentiinas ja ema elab kordamööda kõigi juures ja rädab mööda maad ringi. Ta ütles, et kui siia tuli siis oli täielikult shokis – Kui koledad mehed ja naised! Aga ajapikku hakkas ilusaid ka ilmuma :D Uurisime ja rääkisime ja näitasime teineteisele arvutitest pilte. Eelmine aasta elas tema juures vahetusõpilane saksamaalt kuna ta ei saanud oma perega siin läbi. Sellised piupildid olid et uiuiui..:P Jututuhin oli nii suur, unustasime et neljapäeval on ainult üks tund..aga ega economia õpetaja minu puudumist nii kui nii tähele ei pane.
Tulin jalutades koju ja muidugi et igav ei hakkaks, pidin millegi “huvitava” pealtnägijaks saama. Kaks plikat minu koolist kaklesid tee ääres..oii, see oli jõhker..mina ecuadorlasega küll tüli norima ei hakka!
Käisin Lorenale passikoopiat viimas ja otsisin Daniela õele kinki. Lõpuks astusin ühte poodi sisse ja ütlesin, et mul on 19 aastasele tüdrukule kinki vaja :D Tädi hakkas kärmesti kaelakeesid välja tooma..ilusa valgete mummudega ostsin. Nägin kesklinnas klassivenda, ta oli miskipärast jube üllatunud..olin ju üleni valge nagu ingel.muhahaha. Siis läksin taksoga Daniela juurde. Ta elab rikaste rajoonis, kõik majad on suured ja jube ilusad. Kas ma olin jälle kade? Sain teada, et Vittoria elab samas rajoonis. Väike mõtlemine – Annal, Danielal ja Vittorial on jube ilusad kodud, Ruthyle tehti spetsiaalselt talle tuba..ma ei taha teada, mis Anital, Marekil ja Janil on. Miskipärast ma arvasin, et Daniela pere on õigeaegne. Kell kuus pidime sööma hakkama, ma jäin veits hiljaks ja olin paanikas. Aga kedagi polnud veel, ema ja teenija tegid alles lašanjet. Dani õde sai 19 aastaseks, ta on hästi kena ja rahulik. Rääkisime Daniga ja tegime väikse fotoshootingu. Kahe tunnise hilinemisega hakkasime sööma. Olime – sünnipäeva laps, ema, isa, õde, üks tüdruk kes neil ajutiselt elab, sünnipäeva lapse parim sõber, tema õde(kes on Paūli parim sõbranna..ecuador on väike:D) ema ja isa, Dani ja mina. Vabandan, ei suutnud jälle nimesid meelde jätta. Jube palju nalja sai, mul sai endamisi ka nalja kui ma aru ei saanud. Me olime Daniga nagu väiksed lapsed, kõik muudkui rääkisid kuidas kuskil oma asju hoida tuleb, kuhu võib minna ja kuhu mitte, kuidas käituda tuleb..no kõike. Pärast tantsisime, õppisime igasugu keerulised keerutused ära. Ja siis see osa – ETTEVAATUST Dani ja Anu – ja siis nad demonstreerisid, kuidas võib poisiga tantsida ja kuidas mitte. Pärast viisid nad mind koju. Tore oli, kutsusid teinekordki :)
Kolmapäev, 8.oktoober
Võite ainult oletada KUI igavad “tunnid” on. Koolis toimuvad valimised, aga ma ei saa aru mida/keda valitakse. Ühel hetkel tundub, et on mingi presidendi jama..siis jällegi on klassidevaheline võistlus. Kõik jagavad pulgakomme, mille küljes on silt – Vali number... ja meie klassis on kõigil silt rinnas. Kaks matemaatika tundi mõeldi, mida meie klass teeb..palju pidusid korraldab. Ma pean neile nüüd eesti peonimesid ütlema, ööm..Rein-mees nagu orkester..sobib või? :D Meil pole ju pidudel nimesid. Roberto on ikka täiega imelik poiss. Tahtis minu pulgakommi, et seda veidi lutsutada..ja kui nätsuni jõudsin, siis tahtis seda veits närida. Ei ole normaalne. Diego nägi mu läpakas pilti, kus olen bikiinides..suu vajus kaks meetrit lahti ja - tsau Vicky, täna armastan ma Anut. Mina kodus vaatasin, et see perekonna nimi mis mul viisa paberite peale kirjutatud on, on Paūli oma. Koolis näitasin talle, nimi tema ja aadress tema. Küsis miks ma tema juures ei ela siis:D Kuidas ma sooviksin, et elaksin!Pidime Vicky, Paūli, Wouteri ja kellegistega veel kinno minema. Aga kuna Anna pidi koju jääma, et oma õde “valvata”, siis läksin ma talle selle raske töö juures abiks. Kõigepealt läksime Malli, et koogi asju osta. Jaa Anni, sinu saadetud retsept J Danielaga saime ka kokku. Siis põrkasime kokku tema koolivenna ja selle sõbraga, rääkisime tükk aega juttu. Toredad tüübid, mitte libekeeled. Loomulikult vahetasime numbreid..mul hakkab juba telefoni päris palju sõpru kogunema :D Ja läksime MEGAMAXISSE! Kohvikoort ega rõõskkoort ei leidnud, selle asemel võtsin imeliku piima kreemi. Pisukese hilinemisega kella viieks olime Anna juures. Tal on niiiii iluuuus kodu, ma olin mõned minutid kade. Ja ühel pool maja on justkui maa koht..ma vist hakkan tal tihedamini külas käima :D Teenija näitas enne ära minekut, kuidas pliiti kasutada..eelmine kord oleks Anna end ära tapnud. Tuleb gaasi keerata ja samal ajal kuskile auku tuli toppida. Anna tegi šokolaadi küpsiseid ja mina ananassi kooki. Anni ma panin kolm muna, sest kaks oli silmale valusalt vähe :D See piima kreem oli liiga paks ja vastiku maitsega. Panime suhkrut juurde ja käras küll. Küpsised kõrbesid veits alt ära, aga olid väga head. Koogiga olime temperatuuri juures valvsamad ja mida imet..nii hea! J Anna oli õnnelik, mina olin õnnelik, ta ema oli õnnelik ja ta õde oli õnnelik, aga veits kade mu peale..sest võta näpust, äkki varastan Anna temalt ära. Viisin koju ka kooki, jälle sain suure kiidu osaliseks. Marianita küsis kas ma lähen homme kooli. Ütlesin jaa, mille peale ta mind üllatunult vaatas. Mismõttes, ta peaks just tagant sundima :D
Mu voodi kohal ilutseb tükk kodust kaasa võetud tapeeti. Ärge naerge midagi, ega see mingi tavaline tapeediriba pole ;)
Mu voodi kohal ilutseb tükk kodust kaasa võetud tapeeti. Ärge naerge midagi, ega see mingi tavaline tapeediriba pole ;)
Teisipäev, 7.oktoober
Tunnid on lihtsalt nii mõttetud, te ei oska ette kujutatagi. Me lihtsalt ei tee mitte midagi, mitte mitte midagi! Ja KUI teeme, siis mina ikka teha ei saa, sest raamatut mul pole ja õpetajad ka erilist tähelepanu ei pööra. Niisiis, et oma igavust peletada ja aega kasulikult sisustada, võtsin oma roosa blondi päeviku kooli kaasa ja hakkasin otsast peale sündmusi/emotsioone meenutama. Kõigepealt muidugi käis mu kaunike klassi peal tuuri ära, sest nad ei ole midagi nii imelist varem näinud.
Hispaania keelde minnes vaatas mulle tavalise rõõmsameelse Anna asemel vastu nutetud silmadega Anna – ta vanemad Soomes lahutavad. Enne siia tulekut oli kõik parimas korras olnud ja nüüd selline ports. Siis me lihtsalt rääkisime ja rääkisime..õpetaja oli rohkem kui asjalik, ta jutt oli väga toetav ja hea. Anna nuttis kogu aeg, mul läks ka meel kurvaks ära ja lõpuks löristasime kõik nina.
Arvata on, et kirjandusest ei tulnud midagi välja – meenutasin ja kirjutasin jälle. Koolipäeva lõpuks olin ma täiesti veendunud, et koolis käimise asemel saaksin ma kodus selle ajaga palju rohkem teada.
Kella neljaks läksime Anna ja Danielaga Lorena kontorisse. Aga tal oli palju tööd ja läksime tunnikeseks linna peale kondama. Meid saatsid tavaliseks ja peaaegu märkamatuks muutunud muahmuahmusitamised, igasugu kommentaarid ja piibutavad autod. Am, Danielal jäi pöial bussi ukse vahele ja oli üleni lilla. Tagasi Lorena juurde, rääkisime oma muredest ja rõõmudest poole seitsmeni. Saime igasugu huvitavaid asju teada =) Läksin üksinda trenni, sest lilla pöidlaga neiul oli kole valus olla. Ma ütlesin kohe Danielale, et ma ei taha üksi minna. Noniii..läksin ja esimese asjana nibumehe soe tervitus – Hy BABY (miiisssasiiii?), you look so good.(kuum põse muah) How are you? Ööm, kugistasin sõnad alla. Tunnike kiiret sporti, mille kestel nibumees pidevalt uuris kas kõik on korras ja lisas iga kord, et ükskõik mida ma vajan, tema aitab alati. Küsis kas ma elan lähedal, vastust kuuldes muutus kurvaks..oipergale, tahtis koju saata?
Kodus rääkisin jälle mammiga tükk tükk aeg igasugu asjdest. Sain palju huvitavaid asju teada, seejuures ka et vanaema Charo on veits hull..:D Rääkis veel kuhu minuga minna tahavad ..ja New York..keegi unistab! Papi ütles, et näe juba me armastamegi sind! J Ajajaaa nad väga väga tahavad ja loodavad ja ootavad, et KOGU mu pere siia külla tuleb. Sest maja on ju suur ja nemad tahavad kõikide mu pereliikmetega tuttavaks saada. Paljude eelmiste õpilaste pered/või osaliselt pered on käinud. Üldiselt võite kõik tulla, aga ainult viisakad saavad siin ööbida :D Nii et pange rahad koguma/kasvama!
Hispaania keelde minnes vaatas mulle tavalise rõõmsameelse Anna asemel vastu nutetud silmadega Anna – ta vanemad Soomes lahutavad. Enne siia tulekut oli kõik parimas korras olnud ja nüüd selline ports. Siis me lihtsalt rääkisime ja rääkisime..õpetaja oli rohkem kui asjalik, ta jutt oli väga toetav ja hea. Anna nuttis kogu aeg, mul läks ka meel kurvaks ära ja lõpuks löristasime kõik nina.
Arvata on, et kirjandusest ei tulnud midagi välja – meenutasin ja kirjutasin jälle. Koolipäeva lõpuks olin ma täiesti veendunud, et koolis käimise asemel saaksin ma kodus selle ajaga palju rohkem teada.
Kella neljaks läksime Anna ja Danielaga Lorena kontorisse. Aga tal oli palju tööd ja läksime tunnikeseks linna peale kondama. Meid saatsid tavaliseks ja peaaegu märkamatuks muutunud muahmuahmusitamised, igasugu kommentaarid ja piibutavad autod. Am, Danielal jäi pöial bussi ukse vahele ja oli üleni lilla. Tagasi Lorena juurde, rääkisime oma muredest ja rõõmudest poole seitsmeni. Saime igasugu huvitavaid asju teada =) Läksin üksinda trenni, sest lilla pöidlaga neiul oli kole valus olla. Ma ütlesin kohe Danielale, et ma ei taha üksi minna. Noniii..läksin ja esimese asjana nibumehe soe tervitus – Hy BABY (miiisssasiiii?), you look so good.(kuum põse muah) How are you? Ööm, kugistasin sõnad alla. Tunnike kiiret sporti, mille kestel nibumees pidevalt uuris kas kõik on korras ja lisas iga kord, et ükskõik mida ma vajan, tema aitab alati. Küsis kas ma elan lähedal, vastust kuuldes muutus kurvaks..oipergale, tahtis koju saata?
Kodus rääkisin jälle mammiga tükk tükk aeg igasugu asjdest. Sain palju huvitavaid asju teada, seejuures ka et vanaema Charo on veits hull..:D Rääkis veel kuhu minuga minna tahavad ..ja New York..keegi unistab! Papi ütles, et näe juba me armastamegi sind! J Ajajaaa nad väga väga tahavad ja loodavad ja ootavad, et KOGU mu pere siia külla tuleb. Sest maja on ju suur ja nemad tahavad kõikide mu pereliikmetega tuttavaks saada. Paljude eelmiste õpilaste pered/või osaliselt pered on käinud. Üldiselt võite kõik tulla, aga ainult viisakad saavad siin ööbida :D Nii et pange rahad koguma/kasvama!
Esmaspäev, 6.oktoober
Hommikul läks veits kiireks. Bussis tuli meelde, et tahtsin läpakat kaasa võtta, ups. Vihma sadas, paha oli õues rivistusel seista. Kaks esimest ajalugu jäid teadmata põhjusel ära – eriti suur läpakamahaunustamis kahetsus tuli peale. Rääkisime niisama Vittoriaga elust-olust, tegime Paūli lemmiktegevust: pildistasime hästi palju põhimõtteliselt sama aktsiooni.Tüüp armastab end piltidel. Ma ei imesta – ta vend on Usas modell. Ühel klassiõel oli täna sünnipäev. Nii et geograafia tunnis vallutasime klassi..panime lauadtoolid ringi, keskele õpetaja laua koos tordi, joogi ja kingiga. Õpetaja tuli ka kunagi klassi, aga viska ainult tükk torti ette ja ta ei ütle ühtegi halba sõna. Annat ei olnud koolis, andis tunda!
Kodus oli õues pisike mehike, aednik. Tegi seda natukest aia moodi asjandust ilusaks. Toas vaatas köögis mulle vastu miskit sorti naine, oletan et teenija.Tegi süüa ja pesi nõusid. Imelik on nendega lauas süüa, ei oska midagi rääkida. Aga nad vähemalt söövad kiiresti, mitte ei uimerda. Tuuseldasin oma toas ja läksin Cabinasse. Emotsesin oma nunnu taga, mille peale Pavel mind mõistmatu näoga vaatas..ma ei seletanud ka. Uuesti koju, kott kokku ja trenni. Nibumees võtab mind alati laia naeratusega ja soojalt vastu.Ta on veits imelikuks muutunud. Küsis kuidas läheb, vastasin et olen rägelt soksi õginud ja paks tunne on. Ta tegi suured silmad, võttis mul käest kinni, vaatas siit ja sealt ja ütles, et ma näen vapustav välja. Kutsus rumbamaania meha Eduardo mind VAATAMA, käskis hoolega vaadata ja ütles et ma arvan, et olen paks. Siis nad mõlemad vahtisid mind lollakate nägudega, ma olin ise veel lollakam seal keskel, ja hakkasid arutama miks mul nii kena keha on. Halloo, mul oli ju natuke väga ebard tunne. Tegin kätele trenni, nibumeha kõrval seletas kuidas tegema peab, hoidis mul “musklist” kinni ja ütles, et ma olen tugev tüdruk. Kas ma naersin? Nojah, ta ise naeris ka.Kodus läksin parimat lootes pesema. Ja teate..lootus jääb, lootus jääb, lootus jäääb..nii soe vesi oli, justkui eestis! J Oli see vast mõnus, vist isegi laulsin õnnest. Otsustasin, et pean suhtlema hakkama, võtsin end kokku ja läksin kinginodiga alla. Papi Pepe oli eestit tutvustavast raamatust ja Vana Tallinnast nii vaimustuses, et hakkas tantsima. Rääkisin mammi Marianitaga kaks ja pool tundi – eestist, perekonnast, sugulastest, elust-olust..tema rääkis ecuadorist. Muudkui korrutas kui ettevaatlik ma pean kõige suhtes olema. Ütles, et võin pidudel käija ja kõike, aga joomine talle ei meeldi. Natuke võib, aga purju juua ei tohi. Rääkis eelmistest vahetusõpilastest. Esimene oli Claudia Canadast – probleemne tüdruk, hakkas palju jooma ja suitsetama. Mingi poiga Usast. Anna-Maria Hollandist – väga tore tüdruk, pidavat minuga hästi sarnane olema. Sara Šveitsist – ka väga tore, aga lõpuks jõi ja pidutses veits liialt. Maira Saksamaalt – muidu väga tore, aga armus valesse poissi, palju probleeme ja läks varem tagasi. Antonio Šveitsist – Paveli parim sõber, koolis peaaegu kunagi ei käinud, sai hästi läbi eesti tüdrukuga, õhtul sõi üksi terve pizza ära, pidutses salaja terrassil:D
Nad said papi ja Paveliga mõnusa kõhutäie minu üle naerda, kuna ütlesin teadmatuses kogemata midagi väga haiglaslikult naljakat.
Kodus oli õues pisike mehike, aednik. Tegi seda natukest aia moodi asjandust ilusaks. Toas vaatas köögis mulle vastu miskit sorti naine, oletan et teenija.Tegi süüa ja pesi nõusid. Imelik on nendega lauas süüa, ei oska midagi rääkida. Aga nad vähemalt söövad kiiresti, mitte ei uimerda. Tuuseldasin oma toas ja läksin Cabinasse. Emotsesin oma nunnu taga, mille peale Pavel mind mõistmatu näoga vaatas..ma ei seletanud ka. Uuesti koju, kott kokku ja trenni. Nibumees võtab mind alati laia naeratusega ja soojalt vastu.Ta on veits imelikuks muutunud. Küsis kuidas läheb, vastasin et olen rägelt soksi õginud ja paks tunne on. Ta tegi suured silmad, võttis mul käest kinni, vaatas siit ja sealt ja ütles, et ma näen vapustav välja. Kutsus rumbamaania meha Eduardo mind VAATAMA, käskis hoolega vaadata ja ütles et ma arvan, et olen paks. Siis nad mõlemad vahtisid mind lollakate nägudega, ma olin ise veel lollakam seal keskel, ja hakkasid arutama miks mul nii kena keha on. Halloo, mul oli ju natuke väga ebard tunne. Tegin kätele trenni, nibumeha kõrval seletas kuidas tegema peab, hoidis mul “musklist” kinni ja ütles, et ma olen tugev tüdruk. Kas ma naersin? Nojah, ta ise naeris ka.Kodus läksin parimat lootes pesema. Ja teate..lootus jääb, lootus jääb, lootus jäääb..nii soe vesi oli, justkui eestis! J Oli see vast mõnus, vist isegi laulsin õnnest. Otsustasin, et pean suhtlema hakkama, võtsin end kokku ja läksin kinginodiga alla. Papi Pepe oli eestit tutvustavast raamatust ja Vana Tallinnast nii vaimustuses, et hakkas tantsima. Rääkisin mammi Marianitaga kaks ja pool tundi – eestist, perekonnast, sugulastest, elust-olust..tema rääkis ecuadorist. Muudkui korrutas kui ettevaatlik ma pean kõige suhtes olema. Ütles, et võin pidudel käija ja kõike, aga joomine talle ei meeldi. Natuke võib, aga purju juua ei tohi. Rääkis eelmistest vahetusõpilastest. Esimene oli Claudia Canadast – probleemne tüdruk, hakkas palju jooma ja suitsetama. Mingi poiga Usast. Anna-Maria Hollandist – väga tore tüdruk, pidavat minuga hästi sarnane olema. Sara Šveitsist – ka väga tore, aga lõpuks jõi ja pidutses veits liialt. Maira Saksamaalt – muidu väga tore, aga armus valesse poissi, palju probleeme ja läks varem tagasi. Antonio Šveitsist – Paveli parim sõber, koolis peaaegu kunagi ei käinud, sai hästi läbi eesti tüdrukuga, õhtul sõi üksi terve pizza ära, pidutses salaja terrassil:D
Nad said papi ja Paveliga mõnusa kõhutäie minu üle naerda, kuna ütlesin teadmatuses kogemata midagi väga haiglaslikult naljakat.
Pühapäev, 5.oktoober
Magasin poole kaheteistkümneni, tegin end korda ja läksin sõnaraamatu abiga alla elu uurima. Mammi Marianita tegi lõunaks süüa ja valmistas mulle ruttu hiljaks jäänud lõunaoote. Pavel, Jose Luis ja papi Pepe mängisid õues pidžaamades(oluline) lauatennist. Küsisin põrnadaharja, mille peale Marianita mind veits imelikult vaatas ja ütles et selleks on meil koristaja..aga ma ei kavatsenud oodata kuni keegi kunagi mu tuba pühkida kavatseb. Tegutsesin oma toas ja mõtisklesin kuidas seda kaunimaks saaks muuta kuni lõunasöögini. Pärast sööki läksime mammi, papi ja Titaga Pichinsasse. Üles üles mägedesse. Sealt oli Ambatole ilus vaade. Vahepeale jäi maakoht, ma käisin maal! Nii õnnelik olin, ma ei tea miks..lihtsalt nii hea oli vaadata nii palju rohtu ja karjamaad ja lehmad ja lambad ja hobused ja koledad väiksed huberikud ja põllud ja nii palju rohelist :)) Sõitsime veel üles poole mingisse väiksesse külla. Seal oli nii palju päris nahast riide/jalanõude poode ja hinnad olid eestiga võrreldes väga soodsad. Kunagi paremal kuul tahaks tagasi minna :D Tagasi tulles ostsime sellele külale omast imeliku välimusega aga väga hea maitsega asjandust. See oli natuke nagu verivorst – nagu mingi soolia sisse oli hea asi topitud :D Kuskile sõitsime veel, papi Pepe käis asju ajamas. Viiest jõudsin koju, siis helistas Daniela, et kokku saada. Poole kuueks lendasin kesklinna. Mida me tegime? Võite mõned korrad oletada..jah esimese asjana läksime ostsime kahepeale tüki koogi moodi asja ja head väikest saia. Istusime pargis justkui mööda minejatele kaheksanda maailmimena olles ja sõime ja muljetasime uutest peredest. Daniela muljed olid sitaks paremad. Ta isa on kirikuõpetaja ja tal on väike pood ka kesklinnas. Ema on kodune. Neil on lahe teenija. Tal on 19 ja 14 aastane õde ja üks vend ka. Ja tal on ilus suur maja, ilus oma tuba ja ilus suur oma vannituba. Ja ta perel on raha rohkem kui vaja. Ja ta ema viib ja toob teda alati kui Danielal vaja kuskile minna. Mulle tundub, et olen leidnud sakslasest hingesugulase. Me oleme nii sarnased, nii nii sarnased. Kadri, ta on natuke sinu moodi – tal juhtub alati midagi imelikku:D Ja ta on nii hea inimene :) Jalutasime ringi ja käisime kohustuslikul šokolaadi ostu tuuril. Läksime järgmisse parki. Kella kaheksani veetsime lõbusalt aega, siis koju. Tänane taksojuht oli eriti jutukas. Natuke Benni Hilli moodi :D Ütles, et ma olen väga väga kena ja valvas kuni ma koduväravast sisse sain.
Tahtsin pesema minna, aga keegi all korrusel pesi ja vett tuli jube vähe. Mõtlesin, et ju siis ei saa samal ajal minna. Läksin hiljem, justkui oli veits sooja vett. Siis sai see otsa ja oli jube külm vesi..ja siis kadus see ka miskipärast ära. Nii et peanupuke jäi pesemata..olin pühaviha täis ja ei tahtnud küsima ka minna, kuhu vesi läks. Kirjutasin Annale Eesti rahvushümni sõnad, mõned huvitavad asjad veel ja kirja eesti keeles. Niimoodi me loeme teineteise kirju ja asjandusi ja oletame, mis need tähendavad.
Mingi blokk on tulnud, ei tahaks üldse kellegagi suhelda ja elu uurida. Istuks lihtsalt oma toas, kuulaks eesti muusikat ja oleks vait. Paha paha paha.
Tahtsin pesema minna, aga keegi all korrusel pesi ja vett tuli jube vähe. Mõtlesin, et ju siis ei saa samal ajal minna. Läksin hiljem, justkui oli veits sooja vett. Siis sai see otsa ja oli jube külm vesi..ja siis kadus see ka miskipärast ära. Nii et peanupuke jäi pesemata..olin pühaviha täis ja ei tahtnud küsima ka minna, kuhu vesi läks. Kirjutasin Annale Eesti rahvushümni sõnad, mõned huvitavad asjad veel ja kirja eesti keeles. Niimoodi me loeme teineteise kirju ja asjandusi ja oletame, mis need tähendavad.
Mingi blokk on tulnud, ei tahaks üldse kellegagi suhelda ja elu uurida. Istuks lihtsalt oma toas, kuulaks eesti muusikat ja oleks vait. Paha paha paha.
Laupäev, 4.oktoober
Ärkasin seitsme paiku, aga olin liiga vähe tunde maganud ja uinusin uuesti. Tegelikult ei viitsinud pakkima ka hakata ja sliipasin veel. Üheteist paiku lõppes imelik filmiuni ära ja kooserdasin voodist välja. Jõin kakaod, pesin, pakkisin, olin kurb. Nii paha mitte minna tahtmise tunne oli. See on ju alati nii, et kui hakkad millestki/kellestki ilma jääma, siis saad aru kui hea see tegelikult oli. Sain oma asjad kokku ja läksime Lissettega vaatama, kas võin oma asjad sinna kolida. Aga oii üllatust, mitte kedagi ei olnud kodus. Mis siis ikka, tagasi teise koju. Koristasime ja sõime. Kella poole viie paiku mõtlesin, et sitta kah..kui nemad on nii ecuadorlased ja ei huvitu sellest kas ma kolin sinna või ei...siis olen mina ka ja lähen Malli. Anna, Marek ja Latacunga vahetusõpilased Lena(saksa), Jesse(belgia), Malvina(saksa) ja mõned nende sõbrad käisid kinos. Siis tsillisime niisama lõbusalt ringi. Lõpuks jäime Anna ja Jessega kahekesi. Nad lähevad homme Mamma Negrale. See on suur festival/pidu Latacungas. Tahaks ka, aga ei saa. Leiutasime kuidas raha välja tuleb võtta. Siin ei jäeta pangakaarti automaadi sisse..kiiresti lükkad korra sisse, võtad kohe välja ja siis tegutsed edasi. Otsisime igasugu huvitavaid asju. Ostsin lõpuks adapteri, sest uues kodus seda nii kui nii ei ole. Kolm odavat küünelakki ja päikesekreemi..mis pagana kallis ja samas kõige odavam oli. Loomulikult külastasime Megamaxit, mis Annaga meie vaieldamatult lemmik magusa ostu koht on. Siis käisime apteegis malaaria tablette ostmas. Kolm tabletut on – esimene tuleb võtta 8 päeva enne minekut, teine seal olles ja kolmas 8 päeva hiljem. Üheksa paiku tagasi koju..mõtlesin, et huvitav kumbasse ma nüüd minema pean, läksin Silvia koju. Tahaks ropendada nüüd – kuradi kurb olin noh. Nutt tikkus peale, nii tühi tunne. Kunagi tuli Jose Luis ja aitas asjad majja toimetada. Oii mu tuba on ikka nii kole. Tee poolsel aknal, mis on teibiga miskipärast siuhsiauh üle tõmmatud ja koledaid kleepse täis, polnud kardinaid ees. Silvialt sain ühe natukese, et veidiga koledat vaadet ja end sellega varjata. Mu “mammi” suvatses korraks isegi trepi peale tulla, et tere öelda. Peaks ju loomulik olema, et kui su majja tuleb uus inimene elama, siis tehakse talle tuba korda. Aga võta varbast, perele kus on vähemalt 7 aastat vahetusõpilasi olnud, ei ole see veel kohale jõudnud. Natuke aega vahtisin lollakalt toas ringi, siis hakkas pirnike põlema ja hakkasin tegutsema. Koristasin, kraamisin ja pakkisin asju lahti kella poole neljani. Ma arvan, et pean uued padjad ja teki ostma..need on siin mõnuga aegu näinud ja suht rõvedad! Hmm, mu vannituba on ka õudne.
Kui kõik ongi sitt, siis naeratan ja lähen edasi. On ju jälle uus algus uues peres, mis ei peagi kerge olema. Aga samas ei peaks ka nii haiglaslik olema. Kell on neli, teil kaksteist. Ilusat päeva :)
Kui kõik ongi sitt, siis naeratan ja lähen edasi. On ju jälle uus algus uues peres, mis ei peagi kerge olema. Aga samas ei peaks ka nii haiglaslik olema. Kell on neli, teil kaksteist. Ilusat päeva :)
Reede, 3.oktoober
Ajaloos oli töö. Jälle pidi maksma..iga töö eest peab maksma. Ma kahte harjutust oskasin, kus pidi õige või vale panema ja ühendama. Teised tegin Vickyga kahepeale. Geograafia õpetajale õpetasin paar eesti keelset sõna. Tore päev, tore päev – ostsime täna Annaga burksi :D maksab teine 75centavot. Nii hea. Annal on kõik reeded burksi päevad. Kirjutasin talle eesti rahvushümni ja mõne kergema eesti keelse luuletuse vihikusse. Mainisin Paūlile, et tahaks juuksurisse minna. Ta tegi ühe väikse kõne ja ütles, et täna kell neli. Ma ei julgenud Silvialt küsida kas õhtul peole võin minna, saatsin sõnumi:D võin võin! Anna ka ei julgenud ise küsida, aga Paūl oli ta ema lemmikõpilane..ajas asja jonksu. Kirjandus oli maailmamõttetuim. Enamus olid klassist väljas ja õps uuris mingit raamatut. Kehalised jäid ära. Vicky tahtis kingi, läksime siis Beléni Vicky ja Paūliga kuskile kingade paradiisi. Tonnide viisi kingi lihtsalt, silme eest läks kirjuks. Kunagi lähen sinna kindlasti tagasi :D Õigeks ajaks koju sööma ilusti. Avastasin midagi koleduslikku – mu selg on üle pika aja jälle väikseid punnijunne täis. Kella nelja paiku tuli Paūl oma ema ja Vickyga mulle autoga järgi. On neil vast masin, nii kena teine :D Tüübil lube pole, aga see pole siin probleem. Juuksur imetles mu kartulikoore värvi juukseid. Lasin blonde triipe teha. Kolmveerand tundi tegime lollakaid nalju. Vaatasime moeajakirju..no minemetsa mis imelikud asjad Paūlile meeldivad. Need räigelt paksu ja kõrge kontsaga ja läikivad kingad..tüüp teab moest kõike :D Aa ta kitkus kulme endal seal. Juuksur lõikas natuke vähem kui 20 minutiga mulle soengu pähe, hästi lõikas. Olen nüüd ilus jälle! :)
Siis tulin ruttu koju. Tegin näo pähe, riietusin ja pidin taksoga Anna juurde minema. Aga Silvia viis mind hoopis. Anna ema helistas Paūlile ja ütles, et kell üks peab ta meid koju saatma, nojah :D Siis viis Silvia meid juba peole ka. Palju rahvast oli. Nii kui sisse astusime, hakkas ühelt ja teiselt poolt tantsule palujaid ilmuma. Tegime Annaga euroopat, kõik vaatasid väga imelikult. Okei, tegelikult ma saan aru miks nad imelikult vaatasid...Anna tantsib kuidagi eriti vääneldes.sorry:D(Terje sinuga vaatasime juba hotellis seda ju), aga minu kallis on ta ikkagi! Vicky oli endale mingi eriti latiino selleks õhtuks leidnud:D Vickyl oli üks sõber kaasas – Wouter, ka vahetusõpilane EF`iga Belgiast.Tore tüüp, aga vaeseke armus minusse natuke ära. Keegi kurjam pani sellise lätaka mulle vastu perset, tahtsin lüüa, aga kadunud oli. Minust lühemad ja väidedavalt 18 aastased tahtsid muudkui tantsida ja tantsida..ise üldse ei osanud. Aga Paūl päästis mind, kui koledat nägu tegin. Poole ühest helistasime takso järgi, lugesime oma centavod kokku ja vauu meil oli raha hot dogi jaoks :D läksime ostsime. Kõigepealt viisime Anna koju, siis mina ja Paūl jõudis ka lodetavasti oma koju. Küsimus suurele ringile – kes on Paūl? Vastuse variandid: elupäästja, kangelane või jumal. Ta on kõikide elupäästja, ta on mu kangelane, ta on mu jumal. Ma lihtsalt armastan teda!(kui sõpra)kuigi ta vahel veits pedelikult käitub.
Siis tulin ruttu koju. Tegin näo pähe, riietusin ja pidin taksoga Anna juurde minema. Aga Silvia viis mind hoopis. Anna ema helistas Paūlile ja ütles, et kell üks peab ta meid koju saatma, nojah :D Siis viis Silvia meid juba peole ka. Palju rahvast oli. Nii kui sisse astusime, hakkas ühelt ja teiselt poolt tantsule palujaid ilmuma. Tegime Annaga euroopat, kõik vaatasid väga imelikult. Okei, tegelikult ma saan aru miks nad imelikult vaatasid...Anna tantsib kuidagi eriti vääneldes.sorry:D(Terje sinuga vaatasime juba hotellis seda ju), aga minu kallis on ta ikkagi! Vicky oli endale mingi eriti latiino selleks õhtuks leidnud:D Vickyl oli üks sõber kaasas – Wouter, ka vahetusõpilane EF`iga Belgiast.Tore tüüp, aga vaeseke armus minusse natuke ära. Keegi kurjam pani sellise lätaka mulle vastu perset, tahtsin lüüa, aga kadunud oli. Minust lühemad ja väidedavalt 18 aastased tahtsid muudkui tantsida ja tantsida..ise üldse ei osanud. Aga Paūl päästis mind, kui koledat nägu tegin. Poole ühest helistasime takso järgi, lugesime oma centavod kokku ja vauu meil oli raha hot dogi jaoks :D läksime ostsime. Kõigepealt viisime Anna koju, siis mina ja Paūl jõudis ka lodetavasti oma koju. Küsimus suurele ringile – kes on Paūl? Vastuse variandid: elupäästja, kangelane või jumal. Ta on kõikide elupäästja, ta on mu kangelane, ta on mu jumal. Ma lihtsalt armastan teda!(kui sõpra)kuigi ta vahel veits pedelikult käitub.
Neljapäev, 2.oktoober
Terve esimese ajaloo tunni kirjutas õps kuskile tähtsasse raamatusse kus ja millal keegi sündnud on. Kirjutasin enda asjad paberi peale ette..ta vahtis hambad irvakil pealt. Njaa, ma tean küll et need pole ta päris hambad. Klass lärmas niisama. Teisel tunnil jälle riiete kontroll ja üldsegi mitte ajalooga seoses teemadel rääkimine/karjumine. Pool hispaania keelest vaatasime mu nunnust pilte ja teise poole tegime tähtsat tööd. Economias oli töö. Meie Vickyga ei pidanud tegema. Imetlesin oma hispaania keele vihikut. Aa ja ja.. iga jumala päev!!!käib direktor või mõni teine asjapulk tähtsa/mureliku näoga “olulist/õpetlikku” juttu rääkimas. Lihtsalt hüppab tunni ajal sisse, siis aineõps taandub kuskile nurka ja esimene hakkab seletama ja teeb seda kuskil pool tundi. Sellised toredalt harivad tunnid meil siin..iroonia mu arm! Kaks arvuti tundi – vahvad. Ja pärast neid oli miskipärast psüholoogia töö, kuigi tunnid olid läbi. Ei tea..igatahes mulle viipas õps käega ukse poole. Tegin kogu klassile kahjurõõmsa muhahahaa, mille peale Paūl mulle bitch ütles, ja läksin bussi peale. Sõime ja toimetasime, siis läksime majja mingit imelikku asja jooma. Papi Pepe rääkis, et ma pean väga ettevaatlik olema, sest kõikidel poistel on minuga kurjad plaanid :D Marianita rääkis ka igasugu asju, mida eelmised vahetusõpilased teinud on..mida võib, mida mitte. Tema jutust sain ma aru, et pean vetsupaberit, seepi ja kõike muud ise ostma..vahva või mis? Neil ei ole pesumasinat kodus. Siin lähedal on üks koht kus pestakse pesu, sinna peab viima siis..ja arvatavasti pean ise maksma ka. Am, kodus on 15 aastane koristja või midagi sellist. Mu tuba on kohutav, vannituba ka suuremat sorti asi pole.
Kolmapäev, 1.oktoober
Juba oktoober? Aeg lendab. Täna oli vist tähtsat sorti päev. Hommikusel rivistusel loeti luuletusi ja lauldi. Mingi tüdruk 5 kursuselt laulis..kohati pani räigelt viisist mööda, halb oli kuulata, muhelesin omaette. Mu klassivend laulis ka, teda oli hea kuulata.
Esimesed kaks realidad nacionali tundi olid lihtsalt nii mõttelagedad. Põhimõtteliselt kaks tuni kõik vaidlesid mingi logo üle. Aa, õps kontrollib kogu aeg kas poistel on õiget värvi sokid ja tüdrukutel pluus seeliku sees. Kui sa oma kampsunit “liiga vähe” kergitad, siis ta tirib selle ise sul üles et näha. Kui miskit on valesti, siis õps näitab näpuga ja kogu klass karjub – MULTA!(trahv) .. õps väristab vuntse ja irnub rahulolevalt. Sociologias oli töö. Ma küsimustest sain aru, aga vastustest polnud õrna aimdustki. Ei hakanud paberit oma nimega kaunistama. Õps vaatas mind kurva näoga ja küsis – Anita, no entiendes nada? Lubas mulle kunagi kõik tagantjärgi selgeks teha. Ootan ootan jaa :D Matas oli ka töö. Kõigepealt pidime 10 centavot maksma, et töö kätte saada. Kujutate midagi haigemat ette ? Kõigile oli see nii normaalne ja hakkasid raha otsima. Ma oleks tahtnud öelda – tänan pakkumast, aga ei soovi. Aga tegin ära. Kuradi kerge oli..no tööülesannetest ma algul aru ei saanud. Aga kui Vicky pealt maha tegin, siis mõistsin kui kerge see on :D
Lõunasöögi lauas olid Silvia ja Charo minu vanemate tulemise pärast minu eest nävis. Nagu juba tavaks saanud, magasin enne trenni minekut. Kui täna miski muu tulemust ei andnud, siis Danielaga naermine ikka kõhulihaseid treenis :D Ei, tegelikult tunnen et jõuan ikka rohkem teha kui alguses. Pärast läksin puuvilju ostma. Suutsin oma kauni trenniriietusega nii palju õgivaid pilke ja komplimente ligi tõmmata. Jälestan ja kardan seda!
Jõudsin koju pool kaheksa. Käisin pesemas ja hakkasin koolitöid tegema. Millalgi tuli Silvia koju..ma ei mõista, miks ta alati tõrksal toonil uurib mis kell ma jõudsin. Mis vahet sel on mis kell, peaasi et jõudsin. Ja kui mõnikord jõuan 7.20 asemel kella 8 paiku, siis peab kõik üksikasjalikult lahti seletama- mis ma tegin, kus ma käisin, kellega ma käisin, miks ma käisin. Oii, ma vihkan seda.
Üheksa paiku läksime majja mu vanemaid ootama. Üsna varsti jõudsidki. Papi Pepe(nagu teda kutsutakse) tahtis mind katki kallistada ja ei jõudnud ära kiita, KUI kaunis, kui kaunis.. Mammi Marianita samamoodi. Nad on nii pisikesed ja üsna väga vanad..naljakas:D Andrea oli puudu, muidu oli kogu pere koos. Nii naljakas kuidas kõik muudkui kallistasid ja musitasid ja kallistasid..:`) Sõime ja siis hakkasid nad oma meeletult paljusid ja suuri kohvreid lahti kraapima. Pagana palju asju olid New Yorgist ostnud, pagana palju ikka! Poolteist tundi käis riiete ja asjade jagamine, kõik olid vaimustuses. Marianita küsis kas ma olen New Yorgis käinud..ja ütles et siis temaga lähen! :O ? :O :D
Mis te arvate, et mul on palju vaba aega, et siia nii palju kirjutan? Oii eii, teen seda oma lühikesest uneajast. See on mu tähtsaim kohustus..puhtalt enda jaoks. Hea küll, veits teile ka.
Esimesed kaks realidad nacionali tundi olid lihtsalt nii mõttelagedad. Põhimõtteliselt kaks tuni kõik vaidlesid mingi logo üle. Aa, õps kontrollib kogu aeg kas poistel on õiget värvi sokid ja tüdrukutel pluus seeliku sees. Kui sa oma kampsunit “liiga vähe” kergitad, siis ta tirib selle ise sul üles et näha. Kui miskit on valesti, siis õps näitab näpuga ja kogu klass karjub – MULTA!(trahv) .. õps väristab vuntse ja irnub rahulolevalt. Sociologias oli töö. Ma küsimustest sain aru, aga vastustest polnud õrna aimdustki. Ei hakanud paberit oma nimega kaunistama. Õps vaatas mind kurva näoga ja küsis – Anita, no entiendes nada? Lubas mulle kunagi kõik tagantjärgi selgeks teha. Ootan ootan jaa :D Matas oli ka töö. Kõigepealt pidime 10 centavot maksma, et töö kätte saada. Kujutate midagi haigemat ette ? Kõigile oli see nii normaalne ja hakkasid raha otsima. Ma oleks tahtnud öelda – tänan pakkumast, aga ei soovi. Aga tegin ära. Kuradi kerge oli..no tööülesannetest ma algul aru ei saanud. Aga kui Vicky pealt maha tegin, siis mõistsin kui kerge see on :D
Lõunasöögi lauas olid Silvia ja Charo minu vanemate tulemise pärast minu eest nävis. Nagu juba tavaks saanud, magasin enne trenni minekut. Kui täna miski muu tulemust ei andnud, siis Danielaga naermine ikka kõhulihaseid treenis :D Ei, tegelikult tunnen et jõuan ikka rohkem teha kui alguses. Pärast läksin puuvilju ostma. Suutsin oma kauni trenniriietusega nii palju õgivaid pilke ja komplimente ligi tõmmata. Jälestan ja kardan seda!
Jõudsin koju pool kaheksa. Käisin pesemas ja hakkasin koolitöid tegema. Millalgi tuli Silvia koju..ma ei mõista, miks ta alati tõrksal toonil uurib mis kell ma jõudsin. Mis vahet sel on mis kell, peaasi et jõudsin. Ja kui mõnikord jõuan 7.20 asemel kella 8 paiku, siis peab kõik üksikasjalikult lahti seletama- mis ma tegin, kus ma käisin, kellega ma käisin, miks ma käisin. Oii, ma vihkan seda.
Üheksa paiku läksime majja mu vanemaid ootama. Üsna varsti jõudsidki. Papi Pepe(nagu teda kutsutakse) tahtis mind katki kallistada ja ei jõudnud ära kiita, KUI kaunis, kui kaunis.. Mammi Marianita samamoodi. Nad on nii pisikesed ja üsna väga vanad..naljakas:D Andrea oli puudu, muidu oli kogu pere koos. Nii naljakas kuidas kõik muudkui kallistasid ja musitasid ja kallistasid..:`) Sõime ja siis hakkasid nad oma meeletult paljusid ja suuri kohvreid lahti kraapima. Pagana palju asju olid New Yorgist ostnud, pagana palju ikka! Poolteist tundi käis riiete ja asjade jagamine, kõik olid vaimustuses. Marianita küsis kas ma olen New Yorgis käinud..ja ütles et siis temaga lähen! :O ? :O :D
Mis te arvate, et mul on palju vaba aega, et siia nii palju kirjutan? Oii eii, teen seda oma lühikesest uneajast. See on mu tähtsaim kohustus..puhtalt enda jaoks. Hea küll, veits teile ka.
Teisipäev, 30.september
Koolis ei olnud midagi head. Vittoriaga nii lootsime, et kirjandused jäävad ära ja saame oma nunnudega mässata. Aga kurjam, mingi uus õpsi lõust ilmus välja. Kõigi lapsikus läks üle piiri, õps jooksis klassist välja(ma oleks hea meelega sama teinud) ja tuli tagasi tähtsa tädiga. Alati kui nad meeletult karjuvad ja lollakaid asju teevad, elan ma oma viha ja peavalu paberi peale välja. Vaene paber! Muidu kirjanduses pidi luuletuse kirjutama. Ma kirjutasin eesti keeles! Roberto vaatas seda ja ütles pisikese tüdruku kombel vaimustuses kilgates – nii lahe. Vahetunnis tuli mingi kutt koos saatva plikakarjaga rääkima. Ütles, et ta nägi mind eile raamatupoes, ma olin nii kaunis olnud. Oli mulle lehvitanud. Nii õhinas rääkis..ma lihtsalt vahtisin tühjalt otsa ja ütlesin - ahahh. Ja siis see kõige tähtsam osa – kas sul poiss on? Ütlesin liiga lärmakalt SI!!!!! Tüüp hakkas naerma, plikad kihistasid ja ütlesid et ma valetan..siis küsis kas ma tema tüdrukuks ei tahaks hakata. Ei no tõesti. Jaa tahan küll tead, ma “tean” sind 5 minutit ja olen nii armunud. Heii, vana sa üldse oled? 16 annab välja? (kõige lollakamalt pead raputav nägu). Vastasin külmalt ja julmalt NO! Psüholoogias meisterdasid kõik klaasi peale plastiliiniga mingisugu veidraid molluskeid. Mina tegelesin hispaania keelega. Oleks ka tegelikult plätserdada tahtnud, aga ju ma siis ei saanud eelmine tund aru kui õps rääkis, mida vaja läheb. Nii tavaline.
Ma tunnen end alati söögilauas kohutava õgardina. Ma lõpetan supi söömise enne kui teised lusika enda oma sisse on jõudnud panna. Ja prae söömise lõpetan siis kui teised supiga ühele poole on jõudnud. Aga telekas on ju nende elu! Võtavad ampsu, siis järgmine lusikatäis jääb poole tee peal õhku seisma..kuni nad vahepeal suud lahti 3 minutit telekat vahivad. Ma söön parem kähku ära ja siis magan veits :) Täna tegin pattu: ei käinud trennis. Kella kuueks pidime kõik vahetusõpilased Lorena juurde minema. Ruthyl oli sõber kaasas – ka vahetusõpilane. Käib ülikoolis ja on siin kaks aastat. Ta on vist ka kuskilt Bostoni kandist. Tore poiga, nime ei mäleta järjekordselt :D Saime džungli reisi info. 21-26.oktoober ja plekib teine 160$. Pluss veel asjad mis hinna sees ei ole..kisub 180 kanti kindlasti. Pärast sõime Anu meeletult head leidu ja muljetasime ja naersime ja olime toredad :)
Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed. Head sõbrad, võib-olla mujal ongi parem. Seikle, aga ära jää võõraks! Tean kes ma olen, kui mäletan kes ma olin. Elan, mitte aint ei võta ruumi. Iga päev näen, mis koht on maailm..
Ma tunnen end alati söögilauas kohutava õgardina. Ma lõpetan supi söömise enne kui teised lusika enda oma sisse on jõudnud panna. Ja prae söömise lõpetan siis kui teised supiga ühele poole on jõudnud. Aga telekas on ju nende elu! Võtavad ampsu, siis järgmine lusikatäis jääb poole tee peal õhku seisma..kuni nad vahepeal suud lahti 3 minutit telekat vahivad. Ma söön parem kähku ära ja siis magan veits :) Täna tegin pattu: ei käinud trennis. Kella kuueks pidime kõik vahetusõpilased Lorena juurde minema. Ruthyl oli sõber kaasas – ka vahetusõpilane. Käib ülikoolis ja on siin kaks aastat. Ta on vist ka kuskilt Bostoni kandist. Tore poiga, nime ei mäleta järjekordselt :D Saime džungli reisi info. 21-26.oktoober ja plekib teine 160$. Pluss veel asjad mis hinna sees ei ole..kisub 180 kanti kindlasti. Pärast sõime Anu meeletult head leidu ja muljetasime ja naersime ja olime toredad :)
Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed. Head sõbrad, võib-olla mujal ongi parem. Seikle, aga ära jää võõraks! Tean kes ma olen, kui mäletan kes ma olin. Elan, mitte aint ei võta ruumi. Iga päev näen, mis koht on maailm..
Esmaspäev, 29.september
Täna oli nõnna tore päiv. Ei käinud koolis. Mina pole milleski süüdi! Lissette pani eile selle halva mõtte mulle pähe, sest tema koolis oli vaba päev ja no siis võiksin ju mina ka rahulikult magada kodus. Ja ega siis Arlette ka ei nõustunud minema..oiii kus oli kisa ja karjumist hommikul, aga Arlette meeleheitlik tönn võitis. Muidu see Suur et – nägin unes meie klassi/teie klassi/12 klassi..toredad olite! Merka ütles mulle et nibumees on pedofiil :D
Ma ei saa aru mis värk toimub. Eestis magasin nagu nott poole päevani. Siin ärkan automaatselt vähemalt pool seitse hommikul üles. Loomulikult sundisin end edasi magama, aga üheksa paiku kadus sunnitud uni ka ära. Tegelesin varvastega ja toimetasin toiminguid. Tahtsin pannkooke teha, aga nagu alati tuleb sada asja vahele...mida lõpuks ikkagi ei toimu. Läksin parimate lootustega oma nunnuga Cabinasse. Lootused purunesid..Paveli mõistus jooksis ka kokku. Njetu netti. Seal mingi tüüp uuris igasugu asju mu kohta, rääkisin nii palju kui mõistsin. Vahepeal “väike” lõunasöök kodus ja tagasi oma nunnu juurde (mulle meeldib seda nii nimetada ja ma pole jobu sellepärast) :D Toimus kõva võitlus Paveli-nunnu ja neti vahel. Paremad jäid lõpuks peale. Kella nelja paiku saime Danielaga kokku. Läksime talle kooli jaoks asju ostma. Väga haiglaseid asju on ta koolis vaja ja sitaks raha läks tal nendele. Nagu ikka koos olles, ei suutnud me ka täna ilma magusata. Käisime kuskil kohvikus kooki söömas ja capucinot joomas..nii hea!! Kondasime niisama ringi ja uurisime poode.
Politseinikud tulevad tänaval vastu, väristavad kulmu ja ütlevad Hello! Meie, külmaverelised eurooplased ja ennast täis tšikid, isegi mitte ei vaata nende poole. Daniela on hullem magusa armastaja kui mina, jah see on täiesti võimalik! Ostis vahepeal veel šokolaadiga sõõriku ja nillis jäätist. No mul tuli ka siis isu peale..:D ostsime ja istusime pargis ja naersime ja naersime ja naersime..ja tegime plaane edaspidiseks. Danielale leiti ka nüüd pere, nädalavahetusel kolib..mul tuli meelde, et ma ka kolin arvatavasti nädalavahetusel.huvitav. Okei, Daniela on hull! Ostis enne võimlema minemist neli(nagu 4 eksole) šokolaadi..ütles et igaks juhuks varub :D ja Lorena eest peab neid varjama, sest šoksi pärast oli tal kõhuga probleeme. Lõpuks kella kuue paiku jõudsime võimlema, et veits kiiret sporti teha.
Nibumeest nähes tuli uni meelde, hakkasin naerma ja läksin näost punaseks. Ta tegi paar komplimenti selle kohta. Küsis miks ma masinatega nökerdan ja rumbat tantsima ei lähe. Ütlesin, et ma tunnen end seal nii idioodina ja tema selle peale – No Anu, you look so great there! Unenägu unenägu unenägu..rahu!
Piima auto käib õhtul kaheksa paiku. Laseb kõvasti piiiiip maja ees ja siis peab jooksma. Jooksin täna esimest korda piima järgi..ütlesin dos litros de leche. Sain kaks liitrit, kilekotis.
Kogu aeg on ühed siivutud mõtted peas. Ma ei saa enam nii tööd tehad.Oii, püha pleiboy, see on ju raskekujuline nikunälg. Kuulen vist üleväsimusest hääli ? (Chalise, mitte mina!)
Tahaks teha mitte midagi :)
Ma ei saa aru mis värk toimub. Eestis magasin nagu nott poole päevani. Siin ärkan automaatselt vähemalt pool seitse hommikul üles. Loomulikult sundisin end edasi magama, aga üheksa paiku kadus sunnitud uni ka ära. Tegelesin varvastega ja toimetasin toiminguid. Tahtsin pannkooke teha, aga nagu alati tuleb sada asja vahele...mida lõpuks ikkagi ei toimu. Läksin parimate lootustega oma nunnuga Cabinasse. Lootused purunesid..Paveli mõistus jooksis ka kokku. Njetu netti. Seal mingi tüüp uuris igasugu asju mu kohta, rääkisin nii palju kui mõistsin. Vahepeal “väike” lõunasöök kodus ja tagasi oma nunnu juurde (mulle meeldib seda nii nimetada ja ma pole jobu sellepärast) :D Toimus kõva võitlus Paveli-nunnu ja neti vahel. Paremad jäid lõpuks peale. Kella nelja paiku saime Danielaga kokku. Läksime talle kooli jaoks asju ostma. Väga haiglaseid asju on ta koolis vaja ja sitaks raha läks tal nendele. Nagu ikka koos olles, ei suutnud me ka täna ilma magusata. Käisime kuskil kohvikus kooki söömas ja capucinot joomas..nii hea!! Kondasime niisama ringi ja uurisime poode.
Politseinikud tulevad tänaval vastu, väristavad kulmu ja ütlevad Hello! Meie, külmaverelised eurooplased ja ennast täis tšikid, isegi mitte ei vaata nende poole. Daniela on hullem magusa armastaja kui mina, jah see on täiesti võimalik! Ostis vahepeal veel šokolaadiga sõõriku ja nillis jäätist. No mul tuli ka siis isu peale..:D ostsime ja istusime pargis ja naersime ja naersime ja naersime..ja tegime plaane edaspidiseks. Danielale leiti ka nüüd pere, nädalavahetusel kolib..mul tuli meelde, et ma ka kolin arvatavasti nädalavahetusel.huvitav. Okei, Daniela on hull! Ostis enne võimlema minemist neli(nagu 4 eksole) šokolaadi..ütles et igaks juhuks varub :D ja Lorena eest peab neid varjama, sest šoksi pärast oli tal kõhuga probleeme. Lõpuks kella kuue paiku jõudsime võimlema, et veits kiiret sporti teha.
Nibumeest nähes tuli uni meelde, hakkasin naerma ja läksin näost punaseks. Ta tegi paar komplimenti selle kohta. Küsis miks ma masinatega nökerdan ja rumbat tantsima ei lähe. Ütlesin, et ma tunnen end seal nii idioodina ja tema selle peale – No Anu, you look so great there! Unenägu unenägu unenägu..rahu!
Piima auto käib õhtul kaheksa paiku. Laseb kõvasti piiiiip maja ees ja siis peab jooksma. Jooksin täna esimest korda piima järgi..ütlesin dos litros de leche. Sain kaks liitrit, kilekotis.
Kogu aeg on ühed siivutud mõtted peas. Ma ei saa enam nii tööd tehad.Oii, püha pleiboy, see on ju raskekujuline nikunälg. Kuulen vist üleväsimusest hääli ? (Chalise, mitte mina!)
Tahaks teha mitte midagi :)
Tellimine:
Postitused (Atom)