Teisipäev, 7.oktoober

Tunnid on lihtsalt nii mõttetud, te ei oska ette kujutatagi. Me lihtsalt ei tee mitte midagi, mitte mitte midagi! Ja KUI teeme, siis mina ikka teha ei saa, sest raamatut mul pole ja õpetajad ka erilist tähelepanu ei pööra. Niisiis, et oma igavust peletada ja aega kasulikult sisustada, võtsin oma roosa blondi päeviku kooli kaasa ja hakkasin otsast peale sündmusi/emotsioone meenutama. Kõigepealt muidugi käis mu kaunike klassi peal tuuri ära, sest nad ei ole midagi nii imelist varem näinud.
Hispaania keelde minnes vaatas mulle tavalise rõõmsameelse Anna asemel vastu nutetud silmadega Anna – ta vanemad Soomes lahutavad. Enne siia tulekut oli kõik parimas korras olnud ja nüüd selline ports. Siis me lihtsalt rääkisime ja rääkisime..õpetaja oli rohkem kui asjalik, ta jutt oli väga toetav ja hea. Anna nuttis kogu aeg, mul läks ka meel kurvaks ära ja lõpuks löristasime kõik nina.
Arvata on, et kirjandusest ei tulnud midagi välja – meenutasin ja kirjutasin jälle. Koolipäeva lõpuks olin ma täiesti veendunud, et koolis käimise asemel saaksin ma kodus selle ajaga palju rohkem teada.
Kella neljaks läksime Anna ja Danielaga Lorena kontorisse. Aga tal oli palju tööd ja läksime tunnikeseks linna peale kondama. Meid saatsid tavaliseks ja peaaegu märkamatuks muutunud muahmuahmusitamised, igasugu kommentaarid ja piibutavad autod. Am, Danielal jäi pöial bussi ukse vahele ja oli üleni lilla. Tagasi Lorena juurde, rääkisime oma muredest ja rõõmudest poole seitsmeni. Saime igasugu huvitavaid asju teada =) Läksin üksinda trenni, sest lilla pöidlaga neiul oli kole valus olla. Ma ütlesin kohe Danielale, et ma ei taha üksi minna. Noniii..läksin ja esimese asjana nibumehe soe tervitus – Hy BABY (miiisssasiiii?), you look so good.(kuum põse muah) How are you? Ööm, kugistasin sõnad alla. Tunnike kiiret sporti, mille kestel nibumees pidevalt uuris kas kõik on korras ja lisas iga kord, et ükskõik mida ma vajan, tema aitab alati. Küsis kas ma elan lähedal, vastust kuuldes muutus kurvaks..oipergale, tahtis koju saata?
Kodus rääkisin jälle mammiga tükk tükk aeg igasugu asjdest. Sain palju huvitavaid asju teada, seejuures ka et vanaema Charo on veits hull..:D Rääkis veel kuhu minuga minna tahavad ..ja New York..keegi unistab! Papi ütles, et näe juba me armastamegi sind! J Ajajaaa nad väga väga tahavad ja loodavad ja ootavad, et KOGU mu pere siia külla tuleb. Sest maja on ju suur ja nemad tahavad kõikide mu pereliikmetega tuttavaks saada. Paljude eelmiste õpilaste pered/või osaliselt pered on käinud. Üldiselt võite kõik tulla, aga ainult viisakad saavad siin ööbida :D Nii et pange rahad koguma/kasvama!