Reede, 26.juuni

Tööl juhataja palus, et me Annaga lastest pildialbumi teeksime. Hakkasime täna sellega tegelema – viimasel minutil nagu alati :D Tegime valgetest linadest ühte tuppa väikese „stuudio“ kui sellise. Esimesena võtsime ette nelja aastase Adriani. Läks teine liiga hoogu, hüppas ja kargas ja lõhkus me „stuudio“ ära. Võimatu poisiklutt, väga raske oli temaga kompromissile jõuda. Kui ma tal naeratada palusin, tegi ta nii õudsa näo et ma pigem leppisin tema suunurgad allapoole näoga. Tegelikult ega nii hull see asi ka ei olnud, saime tast täitsa vingeid pilte :P Daisy aga on üks rahulikumaid lapsi ja temaga oli nii tore pilte teha. Panime talle uhke valge printsessikleidi selga ja ta oli nii nii armas. Paola on meile alati väikse, rahuliku ja hea lapsena tundunud..kuid petlikult. Kõigepealt pidime talle tükk aega ilusat printsessijuttu rääkima, et teda nõusse saada piltide tegemises. Siis ta tahtis kõike kleite endale selga panna, siis ta tahtis veel sadat asja. Lõpuks saime ühe kleidi selga ja mõned toredad pildi ka. Tahtsime tal riideid vahetada, oh püha peetrus ja Santa Claus, see pisike põngerjas muutus kohutavaks vägivalgseks elajaks. Küll ta karjus, peksis ja väänles..üks töötaja tuli ka meile appi aga ei saanud me isegi kolmekesi tast hästi jagu. Peale seda ta veel röökis ja peksis kõiki pool tundi. Kindlasti kõige vägivaldsem kolme aastane keda tean. Valentinaga olid meil väga toredad plaanid, aga teda ei olnud..töötajad ütlesid kõik kurvalt et ta läks ära ja ei tahtnud midagi rohkemat öelda. Pamela viis koju ta vanaema. Pilte saime veel teha 8 aastase Michaelaga ja tema 6 aastase venna Antonioga. Veel saime õnnistatud väikese paganliku Fabianiga, kes alati kõigile jalaga kõhtu taob. Mässasime nendega kella kaheni, üle pika aja üks VÄGA huvitav ja väsitav tööpäev :D Esmaspäeval jälle, kuid siis juba enamjaolt beebidega. Tore et nad veel käia ei oska..meie saame teha mida meie tahame :D
Kella kuuest pidime Lorena kontorisse minema. Nagu alati jäävad siin kõik veidi hiljaks, nii jäime ka meie kuskil 15minutit hiljaks(mis ei ole siin üldse palju). Ja Lorr oli selle ajaga otsustanud koju minna. Hea mees, meie peame vahel tema järgi tund aega ootame seal ja siis tema ei või 15 minutit oodata. On jobu. Läksime siis Anna ja Danielaga jätsi sööma ja rääkisime tükk aega juttu. Käisime veel Sylvie perele tere ütlemas ja jäime nendega veidiks jutustama. Siis saime Darwini, Edi, Totte ja Javieriga kokku. Saime ühe sõbraga Malli, ta oli sellise väikse kastiga autoga(ma ei tea autodest mitte muffigi nagu te aru saate:D), seal kastis oli mingi hiiglaslik rauast jurakas ja me siis istusime ka serva peale. Hullu sõitu tegi mees, poisid hakkasid kartma, me Annaga olime niisama lahedad :D Läksime kõik pizzat sööma, ma oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. See üsna peen koht, aga Edi, Javier ja Totte mängisid selliseid lolle..saatsin neile oma tapva pilgu ja nad jäid vait :D naisteta mehed läksid klubisse lantima, meie läksime kinno Transformerit vaatama. Öösel koju jõudes olid uksed lahti ja kodust oli üle käinud läbu, kõik läbulised olid magama vajunud.

Neljapäev, 25.juuni

Täna siiski veel tööle minna ei riskinud, tahaks selle nohu ikka ilusti välja ravida seekord. Magasin mõnusalt kaua. Laisklesin, vaatasin netis ringi ja magasin jälle. Õhtul läksin Cabinasse. Mami ütles, et nüüd paistab nagu oleks advokaat kinni makstud, räägib teine üht juttu Josele ja hoopis teist juttu papile. Papi läks tigedana advokaadilt aru nõudma, tagasi tuli mitu tundi hiljem ja oli rõõmus, ütles et nüüd on kindel, et Jose saab järgmine nädal välja. Kõik olid nii rõõmsad, lausa hüppasid rõõmust ja kallistasid mind nagu oleksin mina õnnetooja Jehoova. Ma olin ka siis nendega koos rõõmus ja ärevil, kuid mõtlesin omaette, et kas see ehk mitte järjekordne vale pole? Siinkohal mainiksin ära, et tema väljasaamise juttu on juba detsembri lõpust saadik räägitud ja muudkui edasi lükatud ei tea mis keerulistel põhjustel. Eks me näe. Rääkisin mamile meie juuli kuusest reisikavast, ta oli nii elevil. Pärast lisas veel, et ma pean ikka Darwiniga ka võimalikult palju koos olema :D :)

Kolmapäev, 24.juuni

Nohu on kohutav, öösel normaalselt magada ei saanud ja hommikul tõustes oli nagu mingi tromp ninas kinni. Kui nina nuuskasin siis Pavel hüüdis teisest taost - puhud aju välja või? :D Kuid mõne aja pärast lisas – aga sa ju kaotasid selle juba mõned kuud tagasi. Kohutav nokkija :D
Teenija laps muudkui tuuseldab roomates põrandal ringi ja üritab end kõikvõimalikest asjadest kinni haarates püsti ajada. Tänu sellele on ta avastanud et ühe tugitooli peal on kassitoit, mida ta nüüd usinalt söömas käib. Marena ei kannata üldse lapsi, vihkab neid, ei taha neid katsuda, nendega mitte mingis kontaktis olla. Ja kui ta siis näeb et teenija laps kassitoitu sööb...oioi te peaksite seda ise kuulma kuidas ta siis karjub. Üleüldse on Marena üks imelikemaid inimesi keda ma tunnen. Ta on 35 aastane, aga käitub nagu 12 aastane, päris tõsiselt! Ei, tal peab mingi väike puue olema.
Tahtsin papilt küsida kas meil kaalu on, aga nähes tema nutetud silmi ma lihtsalt kallistasin teda kõvasti-kõvasti ja ei suvatsenud teda enda küsimustega vaevata. Täna hakkas mulle toit kohutavalt vastu, ei suutnud palju süüa. Teenija ja mu tädi alati vaatavad kui ma olen söömise lõpetanud, et palju ma alles jätnud olen..täna vaatasid mu taldrikut, siis vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead, siis tädi küsis et kas ma hakkan surema et enam süüa ei taha. Ma olen täpselt samas staadiumis nagu siia tulles, ei jõua enam nii palju süüa, lihtsalt ei jõua. Aga nemad ei saa sellest aru, nende arust pole see võimalik et üks inimene lihtsalt ei jõua süüa. Mõtlevad et pean dieeti ja on jube rahutud. Mis siis ikka, peaasi et mami mind mõistab.
Hakkasin täna sahtleid puhastama, asju ära viskama ja sorteerima. Avastasin et geograafia vihikusse olen ma kogu aasta jooksul umbes 20 lehekülge kirjutanud, matemaatikas kuskil 25, kirjanduses oli ehk 8-9 lehekülge ja psühholoogias 12. Ajaloos ja realidad nacionalis olen ikka keskmise õpilase moodi tööd teinud, seda ka vaid sellepärast et neid andis mu klassijuhataja ja ta oli kuri :D teistest ainetest ei tasu rääkidagi. Kuid kui arvestada et siin tehakse väga palju grupitööd ja peab igasugu plakateid ja presentatsioone tegema kogu aeg, siis ma olen ikka tibake rohkem tööd teinud :D jah, peab tõdema et üks väga laisk kooliaasta on olnud(kuid VÄGA lõbus)..kusjuures mina ja Vicky olime teistest(Anna, Sylvie, Ruthie) palju tublimad, nii et võite vaid ette kujutada, missugune tühjus nende vihikutes valitseb.
Õhtuks oli mu nohu väljakannatamatuks kujunenud, jooksin ruttu apteeki Lemonflu’d ostma. Käisin Cabinast ka läbi, Pavel ja mami olid seal õnnetud, ikka ei teata midagi Jose Luisist. Enne magama minekut jõin ühe Lemonflu ära, üsna vastik oli, aga juba 5 minuti pärast hakkas mõjuma, tõsiselt. Nohu vabrikule justkui ehitati tamm ette ja nii hea oli magada :)

Teisipäev, 23.juuni

Hommikused tõusmised on pärast kooli lõppu eriti piinavateks muutunud. Panen äratuse 07.20 aga siis mõtlen veel 10 minutit puhata kuni avastan et kell on 08.10 Siis torman nagu tuulispask ringi ja jooksen poole lause pealt:“ Buenos dias, no tengo tiempo no quie.......“, kodust välja. Ja pärastlõunal kui koju tulen saan riielda, et kunagi hommikust ei söö ja et üldse vähe söön. No mis sa teed kui enam ei jõua, pealegi ei suuda mu magu enam kuidagi vastu võtta neid mittemaitsvaid suppe ning riisi kana ja praemunaga. Aga siiski ei tundu, et ma nüüd viimase kuu ajaga rohkem alla oleks võtnud. Eestis ma arvatavasti hakkan uuesti juurde võtma, mõelda vaid neist toitudest...mmmm!!!!! Nii et randa ma teiega see aasta ei lähe sõbrad!
Tööl olin üksi, üritasin Annale tuhandeid kordi helistada aga ta ei vastanud. Huh, ma olin juba tige, mitte tips pole see ainus kord kui ta saladuslikult kaob ja tööle ei ilmu.(ja alati on tal hiljem hea põhjendus/selgitus). Kogu päeva veetsin Luis Migueliga askeldades. Täna oli ta eriti hea laps – ei plöristanud toitu mulle riietele. Tegelikult ei olnud üldse hea tööl olla, nina muudkui löriseb ja kurk on kibevalus..aga ega ma mingi allaandja tüüp ei ole. ok, olen küll, homme tööle ei lähe. See ikka suuremjaolt beebide huvis, kui need kõik seal haigeks jääksid, oh por dios kes neid kõiki seal kantseldada jõuab siis enam. Pärast tööd koju jalutades ütles üks minu taga kõndib vanamees:“ Oh, que rico ese culo, que bueno.“ Normaalne.
Jose Luis pidavat täna järjekordselt välja saama. Papi rääkis täna kaua-kaua telefonis advokaadiga ja pärast kõik nutsid. Ma ei julgenudki kohe midagi küsida. Õhtul mami ütles et paistab nagu need panga tegelased on kohtu kinni maksnud. Sellist asja ju ometi olla ei saa!! Kuid samas, ma olen ju Ecuadoris, kõik on võimalik. Eks homme saab uusi uudiseid, lihtsalt las ma ennustan..mmm...advokaat ütleb – ei tea veel, homme saab teada. Homme, alati homme.

Esmaspäev, 22.juuni

Täna ei olnud tööl suurt midagi teha, sest ülikooli praktikandid olid seal ja tegelesid beebidega, palju teisi vabatahtlikke on ka juurde siginenud. Nii me siis lobisesime Annaga ja võrdlesime eesti-ja soome keelt. Anna ema helistas talle, ta siis uuris et kas nad saavad meid Soomes lennujaamast laeva terminali toimetada. Ta ema ütles et saavad :) Aeg on nii pagana kiiresti läinud, alles ma nagu alustasin siin vabatahtliku tööga ja nüüd on ainult neli päeva veel jäänud. Elada on mul veel jäänud 27 päeva, pärast seda käib minust üle üks hiiglaslik külmalaine ja järgi jääb tomp, purunenud südamega tomp. Palun kas saaks nii, et tuleks koju, aga ei lahkuks siit, PALUN? Vahetusaasta kõige õudsam osa on aeg kui peab tagasi minema. Ärge saage minust valesti aru, muidugi ma igatsen teid, aga ma olen siia loonud endale elu, millest ei taha veel lahti lasta.
Pärast tööd läksime Annaga pizzat sööma, sest see on meie ühine armastus! Siis jalutasin kodu poole, endal kõht nii punnis ja paha olla. Läksin Cabinasse mamiga rääkima. Mami on vaieldamatult minu top 5 kallite inimeste seas siin. Saan temaga peaaegu avameeli kõigest rääkida (kui temaga ühes majas ei elaks, saaksin ehk isegi kõigest :D). Hiljem kolksusin bussiga kesklinna ja seadsin sammud hirmuäratavasse Dragon Lair’i ehk siis Lorena kontorisse. Ootasin seal kuskil kolmveerand tundi, enne kui tige draakon mulle veidi oma kallist aega suvatses pühendada. Tegelikult ta ei olnudki nii tige, päris rõõmus oli mind nähes. Rääkisime mu tööst, meie tagasiminekust ja siis lõpuks tegin ma armsa inglinäo ja rääkisin talle oma kaamerast. Ma kujutasin ette, et ta hakkab tuld purskama nagu draakonid ikka, aga ei, oli täitsa mõistev ja andis mulle mu ihaldatud 40 dollarit..mille peale ma veel armsama ingli näo tegin XD Siis kepslesin läbi linna Fuji Filmi kaamerale järgi. Ei olnud veel valmis, mingid jupikesed olla nii pisikesed olnud et neil neid ei olnud ja saatsid need tegemisele. Kolmapäeval pean uuesti vaatama minema kas saab korda. Siis tuli mul üks imelik mõte, mõte osta üks papaya!!! Ma ju lubasin pärast üht toredat juhtumit, et ei söö enam ühtegi papayat üksi ära..aga no see on ju nii maitsev ja hea. Papaya ja viinamarjad ning musu juurde. Ma ei saa üldse aru miks ma enast niimoodi piinan. Ma tean ju väga hästi, et kui ma tema juurde lähen, siis ei saa ma sealt enam kuidagi tulema. Aga nii hea, nii hea on olla koos :)

Pühapäev, 21.juuni

Mis toimunud on? Orbudekodusse toodi juurde üks kahe päeva vanune beebi, ime armas teine! Salome’l (kaheksa kuune) ja Santiagol (seitsme kuune) on ikka silmapõletik ja mingisugune muu kergemat sorti haigus ka, mistõttu nad suurema osa ajast viibivad kas haiglas või kuskil arstide juures. Isaac (seitsme kuune) on sama rõõmus nagu alati. Suhteliselt palju inimesi käib pidevalt sinna riideid, mänguasju või süüa toomas ja alati on Isaac nende lemmik, sest ta on lihtsalt selline rõõmupall, et teeb kohe tuju heaks. Luis-Miguel (kuue kuune) on nagu vana rahu ise, isu kasvab tal ka iga päevaga. Melany (kahe kuune) on minu väike lemmik, kõige kõige armsam :) pakiks ta endaga kaasa Eestisse! Seal on üks 16aastane tüdruk Paola, ma arvasin algul et ta on ka seal vabatahtlikuna, aga tegelikult elab seal teist kuud. Rääkis, et tal oli poiss ja nad pidid abielluma, kõik oli juba organiseeritud ja paika pandud, aga siis mõned päevad enne abiellumist ta mõtles et ohoo – ta on ju alles nii noor..ja ei tahagi selle poisiga kokku jääda. Nii et pulmad jäid ära, vanemad olid veidi pahased ja siis otsustaski ta mõneks kuuks kodust ära tulla, et asjade üle järele mõelda ja teisi aidata. Selline huvitav lugu. Ta on veidi naljakas tüdruk, räägib kuidagi hästi lapselikult ja iga päev on ta silmad väga ebaühtlaselt värvitud.
Pärastlõunane elu on kuidagi igavaks muutunud. Burrad on ju puudu ja seda annab ikka kõvasti tunda :’( Eile läksin Darwini ja Javieriga Riobambasse kaasa, seal ei olnud ma veel varem käinud. See linn asub Ambatost lõuna pool, pidavat olema kõige külmem linn Ecuadoris, aga ma sattusin sinna õnneks soojal päeval. Darwin läks autot maha müüma, me Javieriga läksime linna uudistama. Mis seal linnas head on? Paaaalju palju kirikuid. No neid on seal tõesti nii palju ja nii huvitavaid, võtab silme eest kirjuks kohe. Kahjuks pilte pole, sest üks jobu lõhkus mu kaamera ära ju krrrr!:/ Riobambas on ainuke Ecuadori rond. Aga see pole mõeldud linnadevaheliseks transpordiks. Sellega tehakse turistidele reis Nariz del Diablo juurde. Kuskil 5-6 tunnine reis, tee pidavat minema siksakiliselt mägedes ja mis selle eriliseks muudab – reisida saab rongi katusel! ;) Aga rong väljub kaks või kolm korda nädalas ja hommikul kuuest..mis tähendab, et me peaksime Ambatost kella poole viie paiku bussi võtma. Ehk veel jõuame sinna, eks paistab.

Teisipäev, 16.juuni

Kogunesime bussiterminali kell üheksa hommikul, olime Anna, Edi, Javier, Fernando ja mina. Kirjutasime kõik bussis veel kahele burrale kirju. Fernando ja Javier muudkui küsisid, et kuidas nad olema peaksid, mida tegema peaksid, mida ütlema peaksid. Naljakas oli :D aga neil oli ka põhjust ärevil olla. Pärast pikkasid bussi ja metroo sõitusid, jõudsime lennujaama. Jõudsime pool tundi enne Vickyt ja Sylviet, nad tulid oma peredega. Peagi oli seal kogu AFS’i vahetusõpilaste punt. Nii palju blonde, nii paljude kohvritega, päris paljudel olid seljas indigenate riided aga mis kõige olulisem – kõik rääkisid hispaania keelt :) paljud silmad olid meile pööratud, sest no olgem ausad, me tegime seal ikka tsirkust ka. Javier suutis veel viimasel tunnil Vicky peale solvuda ühe lollaka t-särgi nalja pärast, mida hoian parem enda teada. Vicky hostema oli nii endast väljas ja muudkui nuttis, ülejäänud olid enamvähem heas meeleolus. Sylvie väike vend käis kogu aeg meid järjest näppimas..ta ongi veits imelik. Kui veel 10 minutit jäänud oli ja värava juurde pidi kogunema, läks asi käest ära, kõik nutsid. Meeletu tühjus valitses kui nad ära läksid. Juba 35 päeva pärast lähen ma ise, milline on see tühjus? Daniela ja Aaron jõudsib mõned minutid pärast seda kui nad olid sisse läinud, läks jamalt. Aga miskipärast ma ei imesta, sest no Danielaga juhtub alati midagi :D rääkis,et nad olid kohvikus söönud ja kõik nende kotid olid nende kõrval, aga Dani oma varastati ära. No see mind ka ei imesta, ta on ikka nii uimamuina :D Nad ühinesid meiega ja läksime sööma. Pärast kui hakkasime tagasi bussiterminali minema läks Fernando kaduma. Ta ei jõudnud peatuses rahvamassist läbi trügida, et välja tulla :D ootasime teda, lõpuks tuli kuskilt nurga tagant kaagerdades. Ma võtsin talt enne viinapudeli ära, muidu oleks ta end kuskil Quito pärapõrgus lödiks joonud ja me poleks eluilmas tulema saanud. Kui juba bussis olime, andsin selle talle tagasi. Siis nad kolmekesi jõid, laulsid ja nutsid. Edi ja Javier tegid seda rohkem lihtsalt kaasamängimiseks, aga Fercho oli ikka väga metsas omadega. Ta nuttis nii palju, et särk oli läbimärg. Siis tuli minu kõrvale istuma, rääkis kuidas ta süda valutab ja kuidas ta Sylviet armastab ning nuttis minu pluusi ka märjaks. Enne burrade lennu väljumist helistas ta neile kogu aeg ja röökis telefoni kuidas ta Sylviet armastab. Bussitäis inimesi naersid ja uurisid, miks ta nii tulihingeliselt nutab ja kellelegi armastust avaldab, ise nii purjus. Edi rääkis neile loo ära ja kõik olid nii heldinud, enamik arvasid et Fercho peaks talle Saksamaale järgi minema, mõned arvasid et tüdruk peaks siiski tagasi Ecuadori elama tulema. Ei, bussisõit oli huvitav, aga ka kurb. Ambatosse jõudes oksendas Fercho end tühjaks, siis viisime ta Javieriga koju. Ta isa oli kuri, rääkisin talle mis toimus, siis tõmbas vähe pehmemaks. Läksin korra Darwini juurde ja siis koju. Nii kurb oli olla.

Esmaspäev, 15.juuni

Paljudel beebidel on silmapõletik ja ka Anna silmad olid punased ja punnis. Ei läinud me kumbki tööle, ülikooli praktikante pidi seal piisavalt olema. Läksin hoopis hommikul Vicky juurde, aitasin tal pakkida, käisime vahepeal kohvreid kaalumas ja pakkisime uuesti ümber. Ta kuhjas mind igasugu kreemipotskade ja asjadega üle, mida kaasa võtta ei taha. Pole hullu, kasutan neid kuu aega ja siis kuhjan omakorda kellegi nendega üle. Läksin taga vahatamisse kaasa. Hull värk, tal polnud üldse valus, aga mul oli lihtsalt vaatamisestki valus. Mingi algaja vahatas, sellel juhtus ka igasugu äpardusi, küll kukkus kuum vaha Vickyle kõhu peale ja ta oli nii aeglane, et vaha tahkus enne kaenla all ära kui ta selle paberiga tõmbama hakkas. Siis oli ta veel hooletu, jättis kardina ilusti ette tõmbamata, nii et kui Vicky tugiisik sinna tuli, nägi ta Vickyt pool alasti :D Sylvie tuli ka ja läksime nende tugiisiku Joan Pauliga sööma. Andis neile lennupiletid, rääkis ilusaid asju nende kohta, nuttis ja jättis hüvasti. Saime veel mõne sõbraga kokku, lihvisime veel kohvreid ja päev saigi õhtusse. Ma ei taha uskuda, et pärast homset polegi neid enam siin meiega.

Laupäev, 13.juuni

Ärkasin sõnumi peale. Sellest sõnumist kriiskasid sõnad – Marek läheb kahe tunni pärast Quitosse, tule ruttu. Mismõttes, ta pidi ju homme minema. Aga ei, Ximena ei saatnud tema lennupileteid Lorena kätte ja nüüd ta pidi juba täna minema, et need Ximenalt kätte saada. :/ ma tegin kähku talle ühe plaadi piltidega, et ta saaks hiljem meenutada ja naerda, milliste hulludega ühe võrratu aasta Ecuadoris veetis :) läksin siis tema juurde, kõik onud ja tädid, sõbrad olid seal. Ainult natukene saime veel rääkida ja ära ta läkski. Poleks arvanud, et Marek nutab, aga seda ta tegi ja oi kui palju. Kui juba hüvastijätmiseks läks, siis otsustasime Santy, meie treeneri, välja kutsuda, et ka temale veel kõik koos head aega öelda. Läksime talle ülikooli vastu ja suundusime linna parimat pitsat sööma. Veetsime seal päris mitu ilusat tundi, sõime end üleni pitsaks ja rääkisime avameelsemalt kui kunagi varem. Loomulikult suutsid kaks burritat jälle paar tõsist pirni maha panna, kellel kukkus pitsa maha ja kes naeris nii, et kokakoola suust välja purskas. Kvaliteetaeg parimate sõpradega :) Õhtul jäin Darwini juurde, et pärast sagimist maha istuda ja rahuneda, sest tema mõistab.

Pühapäev, 14.juuni
Ärkasin vara, ajasin Darwini tööle, koristasin ja läksin koju. Imelikul kombel nad isegi ei küsinud kust ma tulin. Võib-olla arvasid, et läksin hommikul nii vara välja. Mami küll naeris nagu ikka kui ma „Anna juurde ööseks jään“ :D, ta sai siis siiski aru. Sõin, võtsin üle pika aja enda jaoks aega ja tegin end inimese moodi korda. Mingi aeg tulid Sylvie ja Vicky, läksime Fernando juurde filmi vaatama.

Reede, 12.juuni

Marekil ja Ruthiel oli täna viimane tööpäev. Marek läheb juba pühapäeval ära :/ tegime hästi palju pilte tööl, käisime mälestustes läbi kogu vahetusaasta, rääkisime tulevikuplaanidest. See kõik oli ilmatu tore, aga hinges kriibib, sest on tunda et midagi suurt ja tähtsat hakkab lõppema. Justkui unenägu, mida tahaks ikka edasi ja edasi näha, aga keegi kõrval käsib üles ärgata. Mu elu siin ongi nagu unenägu: kuidagi liiga hea, et tõsi olla. Vahel unes näen, et olen tegelikult kuskil mujal, on hoopis teised inimesed..hirmuga ärkan, et veenduda – ma olen kolmandal korrusel oma toas, ma näen oma aknast vulkaane – sellest piisab, sest ega vulkaane juba naljalt igal pool ei näe. Saime pärast tööd tüdrukutega Mallis kokku. Hõivasime seal ühe suurematest laudadest, tellisime head süüa ja paberimajandus läks lahti. Nagu alati, kui me kuskil söögikohas kokku saame, kaasneb meiega ka suur hunnik paberit, pliiatseid, liimi, kääre ja häid mõtteid. Olime välja printinud mitmeid erinevaid animatsiooni tegelasi. Igaüks sai erineva lehe ja pidime kõikidele tegelastele andma kellegi ecuadorlase nime, keda me kõik tunneme. Kirjutasime üksteisele kirju, vaatasime ja jagasime pilte ning lõpuks oli valmis saanud ka kooli ajakiri, mida nüüd huviga lugesime.
Õhtul läksime kõik Cristjani juurde, tal oli sünnipäev, tähistasime seal veidi. Samas oli see nagu ärasaatmispidu Vickyle ja Sylviele, mis muutis peo alatooni kuidagi kurvaks. Igatahes meile viiele tikkus küll nutt nii mõnedki korrad silma. Sylvie pidi kaheteistkümneks kodus olema, aga läks veits kauemaks..ma tegin siis väga tähtsa hääle, helistasin ta vahetusemale ja selgitasin miks ta hilineb. Ma hakkan seda veel igatsema, seda kõige vanema ja arukama „ema“ olemist.

Neljapäev, 11.juuni

Aah teisipäeval ju Lorr pidi Annale ütlema mis saab. Nii nii nagu arvata oli ja milles me kõik, peale Anna, kindlad olime, ei saadeta teda koju. Lihtsalt paisutasid selle asja liiga suureks..võib-olla polnud ammu draamat saanud teha. Tööl on tore olnud. Üks päev toitsin kahe kuu vanust Melanyt, appiiiiii kui armas ta on.!!!! Kõige armsam beebi kogu universumis! Nii rahulikult oli mu süles, imes lutti, pigistas mu väikest sõrme ja vaatas oma väikeste silmadega mulle otsa. Justkui arvates, et ma olen tema ema. Tegelikult, ma mõtlesin et kui ühe päeva jooksul neid toidab nii palju erinevaid inimesi, mis nad siis mõtlevad..et kõik need tädid on nende emad? On ikka hea tunne küll, kui ta süles magama jääb :) poole kaheteist paiku, kui neile süüa anname, pannakse viis beebit järjest istuma ja oh seda nalja kui üks hakab putrus suust välja pluristama...kõik teised tahavad ka siis ju nalja teha. Meie oleme putru täis ja kasvataja tädi jookseb hullunult ringi ja korrutab – kannatust, ainult kannatust. Ta on üldse üks väga naljakas tegelane, mustanahaline naine, vahel ülevoolavalt heas tujus, laulab, tantsib, kingib kõigile ehteid ja palvetab kõigi eest. Vahel aga niivõrd halvas tujus, et ainult käsutab ja vannub või ei luba kedagi midagi teha. Veel on seal üks hästi tore töötaja, ta koristab ja hoolitseb ka beebide eest. Tema on alati kena, küsib hästi palju Eesti ja Soome kohta, sobitab meie juukseid endale pähe, tahab alati meiega koos pilti teha, et siis hiljem sõprade ees uhkustada – näe, mul on kaks blondi sõbrannat Euroopast :D Tööl on tore!
Pärastlõunal läksime Sylviega kaasa tatood tegema, et tal ikka julgem oleks :) Tegi koolibri endale jala peale. Sama koolibri mida ma mõtlesin värvilisena teha, aaaga mul ei ole piisavalt julgust. :D

Esmaspäev, 8.juuni

Tore oli tööle minna ja uuesti väikseid põnne näha :) Hommikul üheksaks olid rändurid ka tagasi jõudnud, Anna tuli otse tööle. Arutasime kõikvõimalikud variandid läbi, mis Lorr talle öelda võib ja panime hea vastukaja kokku. Koju ta minna ei julgenud, pärast tööd läks Sylvie juurde, et sealt otse Lorriga rääkima minna hiljem. Ma olin pärastlõunal Cabinases üksinda, mami ja Pavel pidid asju ajama minema kuskile. Veits hirmus oli seal täiesti üksinda olla, võib ju igasuguseid uksest sisse tulla. Vicky tuli mulle seltsiks, ta tegi täna hommikul tatoo endale. Läks lihtsalt uurima, et palju maksab tegemine ja jäi siis neid tatoo raamatuid uurima, leidis sealt ühe mis talle meeldis ja tegigi ära. Ilus on, 35dollarit maksis. Sylvie läheb neljapäeval tegema. 7 päeva pärast nad ju lähevad juba ära :’((( tönn tönn tönn. Cabinases sai ka nalja meil, mingi vanapaar tuli sinna, tahtsid saldot osta telefonile, aga kumbki ei teadnud oma telefoni numbrit. Ja no kust meie selle välja pidime võluma et neile raha peale laadida, jube kaua läks aega enne kui nad aru said, et peavad kõigepealt oma numbrid välja uurima. Igatahes pärast läksime Vickyga koos Sylvie juurde. Anna muudkui nuttis ja nuttis. Lorena oli öelnud et tema teda koju saata ei taha, aga et Ximena tahab, lausa nõuab(Ximena on siin YFU president). Ma palju aru ei saanudki, mis Lorr talle veel rääkis, ta muudkui nuttis ja rääkis Sylvie emaga. Nad ei saa teda koju saata, Annal ei ole enne mingeid probleeme olnud. See esimene kord. Aga koju saatmiseks peab vähemalt kolm hoiatust olema. Ja mina ei usu, et Lorr teda koju ei taha saata, kui ta ei tahaks, siis ta poleks ju Ximenale ka midagi rääkinud. Ta on ikka üks vana nõid küll! Igatahes ütles Lorr, et räägib täna õhtul Ximenaga ja siis homme pärastlõunal ütleb Annale, mis saab.

Tädi Guayaquilist tuli oma pojaga külla, me käisime ka ta juures ükskord. Siis tal poegi kodus ei olnud, helistas oma nooremale pojale ja rääkis et me oleme seal. Ta poeg oli öelnud, et läheb võtab kohe bussi Mantast Guayaquili, et tahab mind näha ja mind tundma õppida. (tal oli mõned aastad tagasi ühe vahetusõplasega mu perest suhe..haha eksole). Aga no ta ei võtnud bussi :D nii ja nüüd nad tulid siia ja mida ütles mami. Oi näe, Anu, nüüd ma saan sulle tutvustada Davidit. .ja ütles Davidile et ma olen nii väga teda näha tahtnud(nagu mismõttes?), mul oli nii häbi. Ja siis kogu aja tegid nalju minu ja Davidi kulul. Selliseid pool labaseid nalju...mul vajus karp kohe salaja lahti, aga panin ta kiiresti kinni tagasi. Ja üldse kõik tegid nagu vihjeid, et me peaksime omavahel rääkima ja muudkui itsitasid. Ui, mulle ei meeldi selline asi. Siis pärast kui nad ära hakkasid minema, tuli David mu juurde, tegi põsemusi ja ütles -head aega mu printsess- nagu mida helli no!? :D

Pühapäev, 7.juuni

Hommikul läksime me teenija pulma. Ma ei osanud mitte midagi ette kujutada, et milline see küll välja võiks näha. Elab teine loomulikult maakohas, nimega Mocha..see siit 20 minuti kaugusel autoga. Esimene üllatus - pulm toimus vanas ja koledas spordisaalis. Sinna jõudes mul tulid juba judinad peale, väljas oli nii palju indigenaid ja üldse igasugu cholosid. Läksime siis sisse. Teine üllatus - kahel pool saali oli paksult rahvast end mugavalt sisse sättinud, kõik põhiliselt indigenad ja sellest ka paha hais seal, saali lõpus oli siis nagu kõrgema lava peal mõned lillepuketid ja väike "bänd" või midagi sarnast. Selle "altari" ees olid toolid. Toolidest veidi tagapool oli üks väike laud kuhu peale pandi hiljem kaks küünalt, üks kandik kartulitega, JAH KARTULITEGA, ja üks kandik saiaga. Ja midagi oli seal veel ma ei näinud hästi. Siis me võtsime ka istet. Mängiti klaverit ja midagi veel ja siis keegi laulis suht koledasti ja rahvas ka lärmas ja viibutas kätega. Niimoodi kohe pikka aega, laulude vahepeal räägiti jumalast. Ma ei saanud üldse midagi aru, mõtlesin et huvitav kuhu siis pruutpaar jääb. Siis märkasin et ohoo me teenija istub ka rahvahulgas...no üldse kohe ei saanud aru. Siis hakkas jube siblimine pihta, kuskil pool tundi niisama ootasime ja siis järsku hakkas mingi veidi õilsam muusika ja tuli pruutpaar. Aga ei tulnud ainult üks pruutpaar...neid oli 12 :D:D:D Ehk siis 12 paari abiellusid samal ajal. Riided olid neil mingid suvalised selga otsitud, valget kleiti ei olnud kellelgi. Me teenijal oli seljas helesinine liibuv vana kleidike ja selle peal helesinine seest valge karvaga velvetjakk. Meikida oli ta ka end üritanud.. Enamikel naistel oli nagu töövorm seljas...viigipüksid ja jakk. Siis nad istusid kõik saali lõpus oleva "altari" ette. Lauldi veel hulganisti imelikke jumalikke laule ja kutsuti inimesi niisama üles jumalat kõige eest tänama. No jube jube jube kaua lauldi ja tehti imelikke asju. Siis lõpuks viskas üks onu valge kleidi selga ja luges kõikide paaride nimed ette ja küsis et kas nad ikka tahavad abielluda. Kõik ütlesid vaikselt jah. Siis hakkas paari kaupa see igavese armastuse tõotamine, nii et mees ja naine mõlemad natuke ütlesid midagi kokutades. Siis joodi lonks veini ja olidki abielus. Hiljem siis läksime teenija ämma koju. (teenija ise elab kuskil künka otsas ja sinna meid ei viidud) mina seda koduks ei nimetaks, oli selline uberik. Seal meid pandi sellisesse vana aja rehetuppa istuma. (mul pole õrna aimugi milline see rehetuba on :D aga lihtsalt tuli niimoodi praegu) igatahes oli selline tsemendist tuba...seinad tsemendist, põrand tsemendist, lagi oli nagu puuhalgude ja ajalehega. Selles toas oli kaks pinki, üks laud ja viis tooli. Me olime kunnid, istusime laua taha toolidele. Siis ootasime ja külmetasime seal tükk aega. Mõned teenija sõbrad indigenad tulid ka sinna. Siis anti meile kanasuppi (ehk siis palju vedelikku natukese porgandi ja kartuliga ja siis hiiglaslik kanakoib) see oli kusjuures üllatavalt hea!! See kana seal maakohas on ikka palju parem kui siin linnas. Ja pärast üllatus-üllatus RIIS koos jällegi kanakoiva ja natukese kapsatoorsalatiga. Mu pere andis talle kolm kingitus ka, ma ei tea mis need olid. (Aa me muidu käisime mami, pavel, paveli pruut, mami nõbu ja mina). Seal räägiti et juuni lõpus on abielu kinnitamine...ei mina aru saa, oli ju pulm ära...mis kinnitamine siis veel enam tuleb. Aga neil mingi oma süsteem, hästi usklikud ja vaesed ja siin maakohtades tehakse niimoodi imelikult. Ja et siis tuleb suur pidu ja et me oleme ka kutsutud. Ma juba kardan ette ära, jään vist väga haigeks selleks ajaks.

Käisime Jose Luisi ka vaatamas vanglas. Papil oli sünnipäev. Ja kujutate ette, mitte keegi peale mami ja minu ei teadnud/mäletanud et on papi sünna. Ma nägin teda vanglas esimest korda ja soovisin õnne, siis kõik jäid mind imelikult vaatama. Pärast mami midagi rääkis sünnipäevast ja kõik küsisid et kellel sünnipäev on. Siis mami ütles et papil ju...ja kõik olid niimoodi kohmetud ja hakkasid siis heldinud häälega - oooiii papito kallis, palju õnne. Mismoodi saab oma perekonna liikme sünnipäeva ära unustada, mismoodi??? No igatahes hakati seal rääkima siis minust ja et ma varsti juba lähengi ära. Ja siis Jose Luis küsib - oi ja Anu, mis siis Darwinist saab? Mul tuli kurku selline klimp ja ainus mis ma öelda suutsin vaikselt suunurgast Josele – ole vait, papi on siin. Aga õnneks lõi samal ajal Ecuador jalgpallis värava ja see köitis kõigi tähelepanu kauaks ajaks.

Õhtul olin Darwini juures ja Lorena helistas. Võtsin vastu ja küsib et kus ma olen. Ütlesin et sõbra juures. Tema et - kas ikka Ambatos? Ma siis et ikka muidugi jah. Ta ütles et helistas mulle koju ja mami ütles et ei tea kus ma olen. Ütlesin et no ma olen siin kodu lähedal, et korraks tulin ja hakkangi nüüd kohe koju minema. Ütles siis, et helistab siis 5 minuti päerast kodu telefonile ja tahab rääkida. Läksin siis koju ja mami kohe rääkis, et Lorena helistas, oli küsinud kas ma läksin ka randa. Mami ütles et ei, et käisime täna pulmas ja et Anu on kodus...arvas, et ma magan ja ütleski siis et magab praegu. Lorena käskis üles äratada, et tahab minuga rääkida. Marena oli siis mu tuppa läinud ja vaatab et mind ei olegi :D Mami oli nii ähmi täis, et on küll, et vaata vannituppa. Siis Lorr arvas, et mami valetab, et ma ei olegi tegelikult Ambatos. Igatahes läksin siis koju ja Lorena helistas, ma vastasin ja siis ta oli rahulik, et ma olengi kodus. Ütles et helistas Anna emale, see oli öelnud et Anna läks minu ja Ruthiega randa. (no me pidimegi minema ju siit kõik, aga läksid ainult Anna ja Sylvie. Vickyl on Itaalia konsulaadiga siin igast paberijama vaja ajada, Ruthie pidi oma USA kooli jaoks Quitos eksami tegema ja mul polnud raha). Helistas siis Ruthiele ka ja no Ruthie oli kodus ja et mina olen ka kodus...et kellega Anna siis läks? Ma siis rääkisin talle. Küsis miks ma ei läinud, ütlesin et mul polnud raha. Uuris kas muidu oleksin ilma luba küsimata läinud, ütlesin et jah. Siis ütles et väga hea et ma ei läinud, sest Anna saadetakse nüüd tagasi Soome. (mul tuli kurku suuuuuur klimp). Et ta on väga pettunud tema käitumises ja et see ei loe et meil veel nii vähe aega jäänud on, see ei tähenda et võime teha mida tahame ja no oli väga väga kuri Anna peale. Siis kohe pärast kõne tuli mulle Annalt sõnum, et ta on omadega perses. Ma kirjutasin talle mis Lorenaga rääkisin. Lorena ise talle ei helistanud, ainult saatis sõnumi et homme pärast lõunat peab ta tema kontoris olema. Anna helistas oma emale, see oli kuri ja ütles et kui ta homseks Ambatos ei ole siis ta saadetakse tagasi Soome. Oli juba ju hilja ja enam sealt rannast kuidagi bussidega liikuma ei saanud. Siis nad võtsid Montañitast Guayaquili takso 50 dollari eest ja sealt edasi bussiga siia.

1.juuni - 6.juuni

Aeg on peatumatu, halastamatu. Nii kiiresti jõudis kätte 21.juuli kui pidin käekõrvale võtma suured kohvrid ja läbi pisarate hüvasti jätma väga kallite inimestega. Nüüdseks olen Eestimaal viibinud juba neli kuud, täpsemalt 126 päeva, siiani ei ole leidnud aega ja õiget meeleolu, et lõpetada võib-olla suurim ettevõetud kirjatükk oma elus. Nüüd lõpuks tuli peale kirjutamistuhin ja otsustasin end kätte võtta, et kirja panna veel kirjutamata jäänud värvikad seiklused!
Avastasin, et mul on olemas terve posu juunikuu sissekandeid, aga miskipärast pole ma neid blogisse üles riputanud. Kirjutan veel vahele mõned tähtsamad sündmused ja üles ta lähebki :)

Kui reedel, 29.mail, oli meil viimane koolipäeva, siis esmaspäeval, 1.juunil, ootas meid ees juba uus kohustus – vabatahtlik töö orbudekodus. Läksimegi kella kümneks Annaga Lorena kontorisse, sealt juba temaga koos orbudekodusse. Avastasin enda rõõmuks, et see asub poole tunni jalutamise kaugusel minu kodust. Lastekaitsepäeva puhul oli seal palju õpilasi ja õpetajaid erinevatest koolidest lastele mänge organiseerimas ja neile esinemas. Kuna Ruthie ja Marek läksid juba kaks nädalat tagasi sinna töötama, siis nad tutvustasid meile maja ja viisid meid asjadega kurssi kuidas miski toimub. Me olime Annaga kõigeks valmis – et see võib väga must ja räpane koht olla – aga tegelikult on väga puhas ja korralik. :) Minu suureks üllatuseks nägin ma seal vilkumas veel ühte blondi pead..kuskil kolmekümnendates mees Ameerikast, teeb seal samuti vabatahtlikku tööd kuu aega. Lõpuks saime jutule ka juhatajaga, ütles et meie Annaga hakkame beebide eest hoolitsema. Seal pidi olema seitse kuni kaheksa kuu vanust beebit, suht hirmus. Ses suhtes, et pole nagu nii väikestega nii tihedalt kokku puutunud. Kella kaheksast kaheteistkümneni toimetame nendega. Ruthie ja Marek õpetavad väikestele koolimudilastele inglise keelt.
Kuna on vaheaeg ja paljud ülikooli õpilased teevad praktikat orbudekodus, siis polnud meil suurt midagi beebide osakonnas teha. Niisiis esimesed tööpäevad me tegelesime põhiliselt suurematega, 3-4 aastastega. Alguses oli naljakas, pidi end kurssi viima kes milline on. Daisy, Pamela, Valentina, Paola, Adrian – need väiksed mudilased :) Adrian on naljakas poiss, tuleb alati kuidagi vaikselt ja sujuvalt võtab mugava asendi kellegi süles. Siis mängib ta hästi kaua juustega ja ei saa kunagi aru, miks nad meil blondid on. Samamoodi, nagu ta iga päev ikka uuesti ja uuesti meie nimesid küsib, seda siis mõned korrad korrutab ning 10 minuti pärast uuesti küsib. Alati kui meil on aeg koju minna, siis ta küsib et kuhu ma lähen, kui vastan et koju...siis tuleb sealt palju küsimusi nagu: kus sa elad, kas sul on kodu, kas sul on ema ja isa, kes sulle nime pani, kas ma tulen homme jälle? Kurb, aga möödapääsmatu on talle vastata, et mul on kodu ja vanemad, kui temal neid ei ole..
Valentina on kõikide töötajate sõnul nagu väike väepealik. Nii nagu tema ütleb, nii peavad kõik tegema ja nii ka kõik on. Ta oleks nagu harjunud saama kõike, mida tahab, kuid mis orbudekodus mitte kuidagi võimalik ei ole. Iga hommik peab lootma, et tal oleks hea tuju, sest vastasel juhul muudab ta su päeva võimalikult raskeks. Ise nii väike, aga hääl nii kõva ja nõudlik, kusjuures oma vanuse kohta -4aastane- väga arukas tüdruk. Vahel nii armsalt tuleb su juurde, kallistab ja ütleb kui hea õde sa oled, vahel aga ruttab väljategemata mööda nagu rindel olev trotsi täis sõdalane. Üks kord korraldati ülikoolis lastele näidend, pidime igaüks ühe lapsega kaasa minema sinna. Kui kõik olid juba oma hoolealuse välja valinud, kutsuti mind et ma Valentinaga läheksin..hirm tuli kohe peale. Ja selleks oli ka põhjust, sest õnnetuseks oli Valentinal sellel päeval halb tuju, nii et ma pidin teda päris tihti saali peal taga ajama.
Paola, kõige väiksem ja kõige kurvem laps. Kui me juba teistega mängutuhinas olime, jäi tema tihti oma nurka mossitama ja kui temaga rääkida, siis vastas kuidagi suunurgast pobisedes, et on kurb. Tema kurbusele ei saanud me päris kindlat vastust kunagi, sest ta pobises alati nii vaikselt ja arusaamatult ..kuid kohe kindlasti oli sealt võimalik eristada sõnad nagu ema ja isa. Vahel oli ta aga ülevoolavalt õnnelik ja heas tujus, mis võis sekundi pealt pöörduda vägivaldseks oma mänguasja kaitsmiseks.
Daisy ja Pamela on kaks inglikest, alati rõõmsameelsed ja seltsivad. Nemad kaks on esimesed, kes hommikul naeru näole toovad, kui kuskilt nurga tagant jooksuga tulevad ja hüüavad – ñaña Anu :) Kui Daisy riided on tihtipeale määrdunud ja nägu must nagu murjamil, siis Pamela on justkui puhtuse etalon. Daisyl on siin ka mõned aastad vanem vend Fabian, nende ema käib neid vahepeal vaatamas. Erinevalt mõnest lapsest, kes pärast vanema külastust laamendab ja käratseb, jäävad nemad väga rahulikuks ja õnnelikuks. Pamela läheb varsti vanaema juurde elama ja tema jutu põhjal on vanaemal talle uus printsessikleit olemas.
Meiega koos tegi praktikat ka üks minu vanune tüdruk, kellega hakkasin väga hästi läbi saama. Ta oli eelmine aasta vahetusõpilane Inglismaal, ma ei mäleta mis programmiga. Aga neil oli selline lahe elu, et elasid kõik vahetusõpilased koos ühikas. Koolis ei käinud, aga iga päev oli 4 tundi inglise keelt. Mõnuuus :P
Pidime laste riidekappe korrastama. Oli see vast ülesannes, esimesel nädalal, kui me ei olnud pooli lapsi veel kindlasti seal näidnuki. Me siis nii tunde järgi panime neile riideid kappidesse..igas kapi nurgas leidus paar naljakat asjakest. Näiteks oli üks tüdruk oma kapi nurka riiete alla peitnud mõned roosad pärlid ja katkise, üsna näru paberist maski, teisest kapi nurgast leidsin katkise kuusekaunistuse. :) ei katsunud neid, vaatasin, naeratasin ja panin uuesti riidekuhja peale. Ju need on asjad, mis on päris nende enda omad, mida nad teistega jagama ei pea ja mida tuleb kaitsta kõikide ahnete silmade eest :P

25.mai – 29.mai

Viimasel koolinädalal ma õppisin liiga palju, selles mõttes liiga palju et siin ei ole ma veel nii palju õppinud :D muidu esmaspäeval me kursus siis muljetas reisist. Pidid kirjutama mis neile meeldis ja mis mitte, pärast õps luges ette. Mõned kirjeldused siis - Hommikuti oli bassein kondoome täis, hotellis magada ei saanud kuna plikad oigasid öösiti liiga kõvasti. Kaineid hetki õpilastel ei olnud, ka õpetajal mitte. Me klassi kõige ilusam tüdruk oli me kooli kõige ahvima tüübi õnnelikuks teinud. Üks klassiõde kukkus niisama õpsile sülle ja neilgi oli vahva õhtu. Üldse olid plikad seal täiega litsi pannud kõigiga. Et jah, selline tore klassireis oli siis, khmkhm.
Üritasime Annaga Yearbooki asja ajada. Tahtsime pärast kooli kõikidega kesklinnas kokku saada et miskit mõelda ja teha aga üks ei viitsinud tulla ja teine „ei saanud“ tulla ja no mõttetud tühikargajad. Lõpuks me ikka istusime kahekesi ja tegime selle viimasel minutil valmis. Ja mis tuli välja kui selle Lorenale viisime? Ta oli selle täiesti ära unustanud ja põhimõtteliselt tähtaeg pikenes. Tore et me siis pool oinaks end jooksime selle valmis tegemiseks, aga no vähemalt sai tehtud. Ma oma lehele panin palju väikeseid fotosid ja juttu.
Pärast Puyos käiku oli mul kõht nii jube punnis, ostsin siis mina üks õhtu papayat ja sõin selle kõik üksi ära midagi halba aimamata. Aga see pagana pihta ajas mul kõhu niii lahti. Kaks päeva ainult vannitoa vahet jooksingi, isegi kooli ei jõudnud. Aga pärast oli hea kerge olla :D vinge värk see papaya. Igatahes enam ma üksinda suurt papayat ära ei söö.
Viimane koolipäev oli üsna vahva. Ostsime kõik viimase cafe con leche ja baaritädi andis meile tasuta koogitükikesed. Tähistasime :D mingi kursuse õpilased käisid kordamööda meilt abi palumas et neil vaja inkas kooli kohta video teha. Nii et me siis käisime kooli peal ringi, rääkisime inglise keeles kus mis asub, kus mida tehakse, niisama veidi lolli juttu ja nad rõõmsalt filmisid. Me kursuses kõik lasid kõigil oma pluusi peale kirjutada. Ma kõigil siiski ei lasknud, ainult valitutel :D tegime Vickyga direktori ja inspektoriga pilti, nad ikka kiitsid meid kui toredad me olime, mis sest et veidi laisad :D ja läbi see kooliaasta siin saigi, jumal tänatud! Kuid olen kindel et Eestis hakkan seda kõike kindlasti igatsema. Kas see on tõesti reaalne, et ma ei saagi enam lihtsalt tunnist välja jalutada kui mulle seal olla ei meeldi või kui ma lihtsalt enam ei viitsi? Või niisama jõusaalis magada kui uni peale tuleb? Või terve koolipäeva mitte midagi tehes väljas murul lesides? Või kooli baaris süües ja netis surfates? Imelik, nüüd peab ju ainult õppima ja õppima ja õppima. Septembriks saab poolteist aastat kui ma ei ole põhimõtteliselt midagi õppinud, eks me näe kuidas 12.klass kulgeb.