Külastusi
Kolmapäev, 29.aprill
Esimesi tunde ei toimunud, igavuse peletamiseks tegime Vickyga oma nägudest nõmedaid pilte. Ühe pildi peal teeb Vicky õhku täis suuga ahvi nägu ja ta nina on nii rõvedalt kõver, et meenutab kohe üht meie küla tegelast ;D Järgmisi tunde jälle ei toimunud, sättisime end mugavalt baari istuma, meiega ühines ka Santy ja sõime kõik end paksuks. Ma tegin kogu aja õpilastest pilte ja kui neid pärast arvutist vaatama hakkasin olid piltidel profiilis põhiliselt pepud..ei tea. Üheteist paiku hakkas meil koolis programm – Ecuadori etnilised grupid. Mis see endast kujutab? Õpilased on jaotatud gruppidesse ja peavad esindama üht etnilist rühma. Uurivad selle rühma kohta, kuidas elavad, kus elavad, mis riideid kannavad, nende kombed. Ma oleksin ka selles osalema pidanud, aga kuna mul ei olnud riiete laenutamiseks raha, siis ei osalenud :D Kogu kool oli end välja murule sättinud, õpetajad pinkidele, isegi trummimehed ja igasugu muud pillimehed oli kohale tulnud. No me siis ootasime, et -sellest tuleb midagi suurt ja vägevat. Kõigepealt hakkasid pillimehed kõvasti-kõvasti pille taguma, siis rääkis me õps et sellise „huvitava“ programmi mõtles tema välja ja no kiitis end tükk aega. Esimesena oli minu klass, Vicky oli ka (tal oli riiete laenutamiseks raha:D), tema grupp esindas mustanahalisi Esmeraldalasi. Õps oli neil veel viimasel minutil näod mingi möksiga mustaks värvinud. Ui ma olin ärevil, mõtlesin et ehk tantsivad veidi mingit „mustlastantsu“ ka. AGA...mida pidi mu silmad nägema? Tulid, sammusid pool joostes rahva vahelt läbi ja kadusid veel kiiremalt. Eem..hea küll, ootasime siis teiselt grupilt midagi enamat. AGA jällegi täpselt sama – tulid, jooksid ja kadusid.Siis ma mõtlesin et ehk on see meie klassi viga, nad pole kunagi just eriti agarad millegi huvitava tegemises. Kuid pettusin üha enam, absoluutselt kõikide kursuste õpilased esinesid, kui seda nii nimetada saab, samamoodi. Kaks-kolm gruppi jäid korra seisma ka rahva keskel ja tegid väikse keerutuse, aga see oli ka kõik. Kusjuures kõik pealtvaatajad õpilased ja õpetajad olid näod naerul ja plaksutasid agaralt, ainult meie – Anna, Sylvie, Ruthie ja mina – vahtisime näod viltu peas ja arutlesime teemal –„Kas ecuadorlastel puudub loomingulisus?“. Tegelikult loomingulisust on neil küll, aga laisad on raisad. Selle pisikese etteaste eest lubati kõikidele kaasategijatele kõikides sotsiaal ainetes kümme panna (kusjuures õps pani mulle ka 10 selle eest, kujutada vaid et ta isegi ei mäletanud et ma ei osalenud) ja no kui see kümme nii kergelt tuleb, miks siis üldse rohkem punnitada? Keegi ju ei öelnud et nad peaksid tantsima või laulma. Pangu ainult riided selga ja üks osaleja lugegu miskit veidi taustaks. Ja see on alati nii, nad ei taha kunagi midagi huvitavalt teha, midagi paremini teha. Täpselt nii palju kui vaja või veidi vähem, aga lihtsalt et saaks kähku tehtud. Oeh, kui ebahuvitav! Igatahes Vicky üritas oma nägu sellest mustast möksist puhastada, kuid see ei õnnestunud. No mitte kuidagi ei tulnud maha, läks hullemaks :D Direktor hakkas teda kooli peal nähes nii kohutavalt naerma et mul tuli kohe hirm et ta võib äkki veel endale niimoodi pissi püksi naerda. Seda õnneks ei juhtunud, aga pisarais oli ta küll. Ja tänu Vicky mustale näole saime me koolist minema :D tegelikult ütles ta Vickyle et kui ta ei taha koolis sellise tondina olla, siis võib koju minna. No ja kuidas ta siis niimoodi üksinda läheb, ohtlik ju, parem ikka kui me kõik läheme..ja saimegi kõik rõõmsalt koju :D
Laupäev, 25.aprill
Juba kell 8 hommikul saime Jani juures kokku ja ootasime pool tunnikest kuni giidi õde meile autoga järgi tuli. Ja sõit Cotopaxile võis alata. Cotopaxi pargi sissepääsu juures ootasime kuskil tunnikese meie giidi, aga teda ei tulnudki ja sõitsime sealt edasi ühe teise noore giidi ja prantsuse mehega. Sõitsimepäris tükk aega, ümbruskond oli nagu lage ala aga paljude mägedega überringi. Auto hakkas imelikke hääli tegema ja jäi siis seisma. Noor giid ja prantslane vaatasid üksteisele arusaamatult otsa, meie hakkasime inglise keeles õuduslugusid rääkima :D ma ei tea mis nad tegid, aga auto hakkas ikka uuesti tööle. Jõudsime Cotopaxi looduspargi kohvikusse, seal oli meie giid koos oma eelmise grupiga. Seal lähedal oli veel väike muuseumi taoline majake kus uuristamas käisime. Lõpuks kui giid valmis sai, hakkasime end seal riidesse panema. Need ülisuured saapad olid nii naljakad, selline tunne oli kogu aeg nagu käiks mingi kumera pinnase peal. Kui me kõik olime parajad kubujussid valmis, hakkasime uuesti sõitma, ikka lähemale ja lähemale meie hiiglaslikule kaunikesele. Kui siis Cotopaxi ilmuski nähtavale, hakkasid ülekere külmavärinad käima - nii kaunis, nii suur, nii võimas. Tee vulkaani otsa oli sik-sak käänuline, ühest otsast teise. Auto oli vana ja kogu aeg oli selline tunne et kui see nüüd seisma jääb siis veereme kõik vulkaani otsast alla. Aga ei veerenud, jõudsime ilusti autoparklasse kui sellisesse. Väljas oli jube tuuline ja üsna külm. Jagasime hiiglaslikud seljakotid ära ja hakkasime refugesse ronima. Meil oli Annaga kahepeale kott, tema kandis esimesena ja andis hiljem mulle. Ja oh õnnetust, kui oli minu kord kotti kandma hakata, läks tee eriti järsuks. Mehed läksid ees kiiremini, me Annaga õõtsutasime tagapool järgi..10 sammu ja väike puhkus, nii pagana järsk oli. Mu selg suri selle koorma all ja olemine hakkas vaikselt pahaks minema. Suu kuivas, kõhus keeras ja pagana palav hakkas. Kui lõpuks refugesse jõudsime, panime kotid ära ja valisime omale magamiskohad ära. Rääkisime giidideg juttu, Jan ja Anna rääkisid neile kui palju nad vett jõid, need naersid kõhud kõveras ja ütlesid et nii hullusti ka siis polnud vaja :D jõime teed ja sõime miskit veits, mul midagi sisse ei läinud, nii paha oli olla. Kogu keha oli nõrk, pea tuikas otsas ja süda oli paha. Kõrgus siiski sai must võitu. Sain mingeid tablette ja läksin magama. Magasin kuskil poolteist tundi, pärast oli enesetunne täitsa hea. Sõime ja giid rääkis kuidas öösel ronimine toimuma hakkab. Panime oma asjad ööseks valmis ja kella kuue paiku jäi kogu refuge vaikseks – kõik olid end viieks tunniks magama sättinud. Und mul kohe ei tulnud ja kui siis tulema hakkas, tuli kohutav pissihäda. Aga kogu refuge oli nii vaikne, mõtlesin kas minna välja pissile(peller oli väljas) või mitte. Muidu oleks võinud ju minna küll, aga need pagana suured saapad..nende jalga panemine ja nendega pimedas ringi kooserdamine oleks kõik üles äratanud. Mõtlesin et ehk Anna ei maga ja on nõus minuga vetsu minema, küsisin – Anna?..aga ta ei vastanud. Üritasin siis magada oma suure pissihäda käes vaeveldes :D selle viie tunni jooksul magasin kuskil tund ja pool mitte rohkem. Kella üheteist paiku hakkasid siis kõik ärkama. Anna rääkis et ta oli ka samamoodi pissihäda käes vaevelnud ja ei saanud üldse magada :D Ajasime oma varustuse selga, šokolaadid ja muu varustus seljakotti, sõime veidi, käisime kaks korda vetsus et siis 9 tundi ilma selleta hakkama saada, soovisime kõik üksteisele edu ja asusime teele. Ronijaid oli sellel ööl kuskil 25, meie Annaga ainukesed naissoost isikud. Väljas oli tuuline ja külm, taevas oli tähtedest tulvil, üli kaunis. Ronisime ja ronisime, ainus mis pimeduses näha oli, olid teiste ronijate valgus tulukesed. Ei ole see ronimine midagi nii kerge kui mõelda võib, jalad streikisid ja saabaste kõrged ääred hõõrusid. Ei jätnud mind kiusamata ka kõrguse poiss, lõi mulle uuesti kirve selga. Mida ülespool seda halvemaks läks enesetunne, kohe väga halvaks nii et lõpuks ei saanud enam normaalselt hingata. Midagi sinna parata ei ole, kui kõrgused minule loodud ei ole, siis pole mõtet rohkem punnida. Võib-olla olekski veidi aja pärast paremaks läinud, aga uuesti ronides jälle sama jama. Ja ei võinud ju riskida et ma Anna või Jani võimaluse tippu jõuda ära rikuksin. Niisiis jäi minu retk kahe tunni piirdesse ning giid viis mu tagasi refugesse. See aeg läksid Anna ja Jan edasi teise giidiga kuni meie giid neile uuesti sappa jõudis. Mina üritasin magada, aga tuul vihises väljas nii kõvasti, refuges käisid imelikud hääled ja oli jube külm. Paar korda tormasin vetsu oksendama, siis tuikusin uuesti magama. Iga natukese aja tagant ärkasin külma peale ülesse, vaatasin kella ja lootsin et Anna ja Janiga oleks kõik korras. Ma pole elusees ühe öö jooksul nii palju luupainajaid näinud, kui sel ööl. Kõik unenäod olid kohutavad, koledad, imelikud, seosetud. Kaheksa paiku hommikul hakkasid refuges hääled kostuma..aga ei kedagi tuttavat. Pool tundi hiljem äratas mind giid, nad oli tagasi jõudnud! Anna ja Jan olid tombid, täiesti tombid. Nad olid tippu jõudnud kell kuus hommikul..kuskil 20 minutit teistest hiljem. Giid oli neid kohutavalt tagant kiirustanud(nii palju siis sellest vaiksest ronimisest mis ta rääkis). Siinkohal peaks ära mainima ka, et kõik teised olid vanemad ja juba kogenud ronijad. Kõik see kuidas Anna nende ronimist kirjeldas oli kohutav. Kuidas ta enam üldse ei jõudnud ja oleks lihtsalt tahtnud maha kukkuda ja nutma hakata, kuidas ta Jani kotti pidi kandma kuna see enam ei jõudnud ja nad siis tagasi oleksid pidanud tulema, kuidas ta pool magamis seisus oli, kuidas nad enne tippu jõudmist kuskil 10 meetrisest jää seinast üles pidid ronima nagu kassid..ja kõik muu kohutav. Ma ei suuda siiani uskuda et nad tippu jõudsid. Ma olen Anna üle nii uhke! ta oli tublim kui Jan, ka Jan ise ütles seda. 17 aastane tüdruk, pisike tüdruk. Hommikul panime kiiresti oma asjad kokku ja hakkasime tagasi sõitma noore giidiga. Ta rääkis et hakkas ka 17 aastaselt proovima Cotopaxi otsa ronimist. Aga ta proovis 20 korda enne kui tippu jõudis. Temaga saime Latacungasse, Anna jäi sinna ja läks oma vanaema juurde. Meie Janiga tulime bussiga Ambatosse.
Ega ma nii õnnetu ei olegi et see retk mul metsa läks. Mingi kogemuse sain sellest siiski, vulkaani otsas turnisin ikkagi :) Nüüd tean et kõrgused ja füüsiline pingutus minu jaoks kokku ei sobi ning enam vulkaane ega mägesid vallutama minna ei plaani :)
Ega ma nii õnnetu ei olegi et see retk mul metsa läks. Mingi kogemuse sain sellest siiski, vulkaani otsas turnisin ikkagi :) Nüüd tean et kõrgused ja füüsiline pingutus minu jaoks kokku ei sobi ning enam vulkaane ega mägesid vallutama minna ei plaani :)
Reede, 24.aprill
Appi kui vihale mind ajab kuidas õpsid siin hindeid panevad. Näiteks aja õps, jätab mingi kodutöö teha ja siis järgmine päev „kontrollib“ kodutöid niimoodi – teeb raamatu lahti, vaatab et ohoo ongi vastused kirjutatud küsimustele ja paneb 10ne. Ja alati niimoodi. Ma võin sinna misiganes muinasjutu kirjutada või talle sõimukirja kirjutada, ta ei loe mitte ühte sõnagi ja paneb suvalt 10. Nõme nõme nõme, vb üks õpilane tegi seda 10 minutit ja kirjutaski mingi jama kokku, aga vb teine uuris ilusti ja tegi 40 minutit. Kuidas saab õpilane teada, kas tema teadmised on õiged või valed? Minule paneb ta alati 8 ja õnnitleb. JOBU, enne ma jah kopeerisin kõik maha ja siis oleks pidanud ju põhimõtteliselt 2 panema mitte 8. Aga nüüd kui ma teen ise, paneb ta mulle 8..vb mina tegin hoolikalt 2 tundi ja ongi kõik õige.. aga tema ainult mõtleb et no vahetusõpilane kindlasti õigesti ei teinud aga paneme talle ikka 8. Arrgh!!
Pärast kooli läksime Anna ja Janiga Cotopaxile kaasa võtmiseks süüa ostma. Giid tegi meile igavesti pika listi, mis ostma peame. Šokolaadi sai minu ja Anna kottidesse palju. Jan ja Anna on selle vee joomisega täitsa hulluks läinud. Kulistavad teist hullemini kui hobused. Jan näiteks ostis viis liitrit vett ja jõi selle kahe tunniga ära. Ma ikka jään normaalsuse piiridesse.
Muidu meil siin hetkel toimuvad valimised. Päevad läbi vuravad linnavahel ringi autod, mis on paksult rohelisi valimiskleepekaid täis topitud ja juhid karjuvad ruuporisse. Või siis on autodele see värka taha pandud mille peal on hiiglaslik valimisplakat. Jalgratastele on väikeste rataste peal hiiglaslikud plakatid taha pandud ja siis nende ülesanne on samuti autode ja jalakäijate vahel ringi kimada. Jagatakse meeletult valimisbrošüüre või ma ei tea kuidas neid promomis lipikuid nimetada :D Siis veel sõidavad ringi kastiautod ja kast on inimesi täis kes kõik nii fake naeratust teevad ja rõõmsalt valimismuusika järgi kastis lällavad. Terve linn kajab ühest ja samast valimismuusikast, millest ma usun et kõikidel Ambato elanikel rohkem kui kõrini on! Absoluutselt kõik valimislipikud on erkrohelised! Linn on samuti igat võimalikku moodi neid erkrohelisis „kaunikesi“ täis topitud. Õhtuti võib kujuneda suhteliselt võimatuks mõne tänava ületamine kuna seal on mõne erakonna propakanda. Ei no valimised on siin mingi hull pop teema, aasta tipp sündmus. Kaks päeva enne valimise päeva ja kaasaarvatud valimispäev, on kuivad päevad ehk siis ei tohi alkoholi juua. Valimine on kohustuslik. Kui valima ei lähe, saad trahvi..see on kuskil 70 dollarit. Valimine on ka vajalik kuna sealt antakse sulle üks kaart, mis on põhimõtteliselt sama vajalik kui cedula. Cedula on siin nagu meie ID-kaart..ainult et nad vajavad seda ALATI ja KÕIKJAL ja KÕIKIDE äride sooritamisel. Niisiis kui valima ei lähe saad piraka trahvi ja jääd ilma kaardist...kui jääd ilma kaardist siis ei saa sa näiteks uut autot osta või korterit üürida. Selline – vahva - süsteem.
Pärast kooli läksime Anna ja Janiga Cotopaxile kaasa võtmiseks süüa ostma. Giid tegi meile igavesti pika listi, mis ostma peame. Šokolaadi sai minu ja Anna kottidesse palju. Jan ja Anna on selle vee joomisega täitsa hulluks läinud. Kulistavad teist hullemini kui hobused. Jan näiteks ostis viis liitrit vett ja jõi selle kahe tunniga ära. Ma ikka jään normaalsuse piiridesse.
Muidu meil siin hetkel toimuvad valimised. Päevad läbi vuravad linnavahel ringi autod, mis on paksult rohelisi valimiskleepekaid täis topitud ja juhid karjuvad ruuporisse. Või siis on autodele see värka taha pandud mille peal on hiiglaslik valimisplakat. Jalgratastele on väikeste rataste peal hiiglaslikud plakatid taha pandud ja siis nende ülesanne on samuti autode ja jalakäijate vahel ringi kimada. Jagatakse meeletult valimisbrošüüre või ma ei tea kuidas neid promomis lipikuid nimetada :D Siis veel sõidavad ringi kastiautod ja kast on inimesi täis kes kõik nii fake naeratust teevad ja rõõmsalt valimismuusika järgi kastis lällavad. Terve linn kajab ühest ja samast valimismuusikast, millest ma usun et kõikidel Ambato elanikel rohkem kui kõrini on! Absoluutselt kõik valimislipikud on erkrohelised! Linn on samuti igat võimalikku moodi neid erkrohelisis „kaunikesi“ täis topitud. Õhtuti võib kujuneda suhteliselt võimatuks mõne tänava ületamine kuna seal on mõne erakonna propakanda. Ei no valimised on siin mingi hull pop teema, aasta tipp sündmus. Kaks päeva enne valimise päeva ja kaasaarvatud valimispäev, on kuivad päevad ehk siis ei tohi alkoholi juua. Valimine on kohustuslik. Kui valima ei lähe, saad trahvi..see on kuskil 70 dollarit. Valimine on ka vajalik kuna sealt antakse sulle üks kaart, mis on põhimõtteliselt sama vajalik kui cedula. Cedula on siin nagu meie ID-kaart..ainult et nad vajavad seda ALATI ja KÕIKJAL ja KÕIKIDE äride sooritamisel. Niisiis kui valima ei lähe saad piraka trahvi ja jääd ilma kaardist...kui jääd ilma kaardist siis ei saa sa näiteks uut autot osta või korterit üürida. Selline – vahva - süsteem.
Kolmapäev, 22.aprill
Eriti tüütu oli üle pika aja jälle koolis olla. Mind hakkab juba tõsiselt häirima kuidas üks hästi imelik poiss mind alati vahetundides jälgib/jälitab, siis niimuuseas alati minu kõrval kõnnib ja inglise keeles midagi puristada üritab. Ainuke, millest aru võib saada on:“Hällo, mi naime is..(nimest enam aru ei saa)..What’s jur naime, i luv ju.“ Ja siis üks teine poiss kes alati kuskilt nurga tagant välja kargab, omaarust seksikat pilku teeb(kissitab silmi ja ajab suu „seksikalt“ prunti) ja ütleb OMAARUST mehiselt käheda häälega:“Hi, I luv ju.“ Ja siis veel tosin poisse kes on veidi aremad, liiguvad grupis ja karjuvad niisama läbisegi oma nimesid ja siis muidugi kurikuulsat I LUV JU. Jah ma tean et mul on erinevat värvi silmad ja heledad juuksed, aga ma olen siiski inimene kõigi oma inimõigustega, mitte väikestele kiimas Ecuadori poistele vaatamiseks välja pandud täispuhutav seksnuku. Hõõh, tänan kuulamast.Õhtul käisin Jani juures Cotopaxile minekuks riideid proovimas. Saapad on küll hullud. Hästi suured ja seejuures väga soojad, aga kuidagi imelikult ümarad ja rasked. Kõik minule mõeldud riided on mulle suured :D Muidu joon nüüd ohtralt vett, see pidavat kõrgusega kaasnevaid jamasid ennetama. Täna suutsin kuskil 3 liitrit ära juua, ise seejuures muudkui vannitoa vahet joostes.
Teisipäev, 21.aprill
Kooli küll ei olnud, aga pidime Vickyga ikka koolivormi selga ajama ja väikestesse koolikestesse meie kooli promoma minema. Käidud, tehtud. Pärast ostsime suurema hulga empanadasid ja läksime Darwini juurde. Pidime teda päris pikalt ootama maja ees. Fernandot nägime, hakkasime rääkima. Miskipärast läks jutt sellele et millal Fercho pidudel käimist alustas. Ütles et kui ta 13 oli hakkas ta Darwiniga pidudel käima. Ma siis mõtlesin..mhm Darwin oli siis 17. Fercho krimpsutas nägu ja ütles, et Darwin oli siis ju Ülikoolis juba. Ma siis mõtlesin et no kuidas..sa ju oled 18 ja Darwin 22..neli aastat ju vahe, siis oli ju 17. Fercho purskas naerma ja ütles et Darwin on vähemalt 25. MIDAAAAAAAA????????? Midamidamida, tajuütleskuimekohtusimeeton21janüüdsaisiis22. Fercho ütles et Darwinile meeldib noor olla ja sellepärast ka kõik teavad et ta 22 on. Ma olin nii segaduses ja pettunud. Tüüp valetas mulle kogu selle aja..kõik 7 kuud. Siis tuligi süüalune, ei öelnud talle midagi, mõtlesin magusa osa hiljemaks jätta. Kõigepealt me Vickyga koristasime ja küürisime ta elamist, nagu seapesa. Peagi tuli ka Sylvie, tegime kohvi ja sõime. Siis tegime Darwinile ülipika listi mis ta kõik oma elamisse ostma peab. Kõik läksid ära, jäime kahekesi ja vaatasime telekat. Ma ikka mõtlesin et kuidas ma talt seda küsima peaksin. Sellest et Fernando mulle ütles, ei tohtinud piuksatadagi, muidu ta oleks vaesekese veel vaesemaks tagunud. Siis küsisin lihtsalt et miks ta mulle valetab. Ta muidugi ei saanud aru, ütles et pole mulle midagi valetanud. Käskisin tal mõelda, ütles et ei saa aru et on mulle alati kõik ausalt ära rääkinud. Siis ma küsisin kui vana ta on. Ütles muidugi et 22..ma ütlesin et mulle räägiti muud juttu. Uuris et kes rääkis, ütlesin et mõned tuttavad, ta ei jätnud jonni ja uuris edasi, aga ma ei öelnud midagi. Mis õigusega tema üldse midagi uurib, mina olin see kel oli õigust olla vihane/pettunud. Ja nii ma ka olin. Meil käis ikka pikk jagelemine sellel teemal. Lõpuks tuli välja et ta on üldse 26. Ja miks ta mulle valetas? Kui me kohtusime ja ma küsisin talt kui vana ta on, käskis ta mul arvata. No ma pakkusin 20-21...ega ta ei paista vanem välja ka ja kõik pakuvad talle nii. Siis ta ütleski et on 21, kartis et kui ütleb oma päris vanuse, et siis ma ei taha temaga midagi.. No okei, ta ju ei tundnud mind siis veel. Aga me oleme kõigest rääkinud ja ta teab väga hästi et mul on suhe ka vanemaga olnud. Miks ta siis hiljem ei öelnud? Vastus: kartis mu illusioone purustada. Mis pagana illusioone, mis kuradi jama.? Ta oli siis juba väga kurb ja rääkis nagu peksa saanud koer – vaikselt, teki sees pobisedes. Ütles siis et armastab mind nii väga ja kartis minust ilma jääda. No ma ei tea, kui keegi kellegile sellise totruse pärast korvi annaks, siis ta peaks küll peast päris põrunud olema. Ja kui mina temale sellepärast korvi oleks andnud, siis mul peaks ajude asemel kapsas olema. Aga lihtsalt..7 kuud!! Seitse pikka kuud on ta mulle oma vanust valetanud, kõike vanusega seoses. Tal on isegi vale dokumendid kus ta vanuseks on 22. Kõik kes teda tunnevad teavad et ta on 22, välja arvatud siis nende põhiline grupp C-2. Tema eelmised tüdrukud teavad et ta on 22. Ma mõtlen et kui hästi ta seda kõigi eest varjata oskas...tal oligi nagu uus elulugu välja mõeldud mida kõigile jutustada, aga et see tal siis kunagi päris elulooga segamini ei läinud. Ja kuna neil on Edisoniga 1 aasta vanusevahet, siis Edi ei ole mitte 21 vaid 25. No hurraaa. Lõpuks ajas see kõik mind naerma, nii lollakas vale lihtsalt :D Inimesel on ikka selline ego et jube jube. Palusin tal oma elulugu mulle uuesti jutustada, see kord siis päris vanusega seotult. Jutustas. Elu on tal kirju olnud, igasugu jama juhtunud, suht kurb. Pärast oli ta ise niii kurb omadega, küsis et mis ma tast nüüd arvan, kas ma enam ei usalda teda. Muidugi ma usaldan teda, kasvõi pimesi! Ja mis siin halvasti mõelda, naerma ajab. Nagu Gerda ütles:“Mees tegi sulle laheda nalja.“ XD Aga lihtsalt nii veider on, minu silmis sai ta ühe päevaga 4 aastat vanemaks. Ja täpselt nii kõik tunduski, kõik mis ma temast mõtlesin tegi neli korda 360 kraadise pöörde. Temaga koos olles, teda vaadates tunduski et ta sai 4 aastat vanemaks, kortsud tulid järsku kuidagi eriti nähtavale.. :D Kui Fercho mulle poleks midagi öelnud, olekski Darwin kogu eluks 4 aastat nooremaks jäänud. Siinkohal tänud Ferchole.
Mis asja juures kõige veidram on...räägin mina empsile kõigest sellest ja tema ütleb, et on kogu aja teadnud et Darwin on 25. Mismõttes nagu? :D igatahes kallis pere, kallid sõbrad, sugulased, tuttavad ja mittetuttavad kes te kõik teadsite et ta on 22 või 25 või üldse midagi ei teadnud, nüüd siis teate et tegelikult on 26.
Kes muu mind tänaval peenisega röövima tuleks kui mitte Tema. :D
Mis asja juures kõige veidram on...räägin mina empsile kõigest sellest ja tema ütleb, et on kogu aja teadnud et Darwin on 25. Mismõttes nagu? :D igatahes kallis pere, kallid sõbrad, sugulased, tuttavad ja mittetuttavad kes te kõik teadsite et ta on 22 või 25 või üldse midagi ei teadnud, nüüd siis teate et tegelikult on 26.
Kes muu mind tänaval peenisega röövima tuleks kui mitte Tema. :D
Esmaspäev, 20.aprill
Kooli pole, homme ka mitte, sest õpsidel on koosolek. Mul oli enesetunne halb, ei jõudnud kuidagi üles ärata ega midagi teha. Lõpuks ikka võtsin jalad alla ja läksime Malli. Anna tuli ka sinna hiljem. Sõime ja rääkisime. Läksime terminali Terjule bussipiletit ostma, sealt jalutasime kesklinna. Käisime poes ja läksime tagasi koju. Tegime mu supper kohvimasinaga kohvi, sõime maailma parimaid oreosid ja olime veel viimaseid minuteid mõnusalt. Siis saatsin Terje takso peale ja läksin olesklema.
Teisipäev, 14.aprill – pühapäev, 19.aprill
Teisipäeval olin koolis kaks esimest tundi, siis pidin mõndade teiste klassikaaslaste ja inka õpetajatega väikestesse koolikestesse meie kooli promoma minema. Täiesti hull, väikesed 8-9 aastased poisid vilistasid mulle järele nagu vanad mehed tänaval. Me Kristiniga (inka õps Usast) vilistasime neile siis vastu :D Käisime kahes koolis, viis korda pidime sama jura ajama et me kool on maailma parim ja veel igasugu asju valetama. Siis pärast oleksime pidanud tagasi kooli minema kaheks tunniks. Aga inka õpsid olid meiega ühel nõul, et ega seal koolis midagi head ei toimu, ja läksime hoopis sööma :D Mu klassivend Carlos unustas end mind vaatama ja kui ma talle siis lõpuks oma pilguga vastasid ütles – I love you. Ma naersin natuke ja ütlesin et vao Carlos, sa oskad inglise keelt. Siis ta ütles, et õppis selle lause minule ütlemiseks..hmm :D:D
Kolmapäeval taaskord kaks tunnikest koolis ja siis promoma. Seekord tuli Ruthie ka, neli teist õpilast, inspektor ja inka õps. Inspektor rääkis nii nii kaua ja valetas nii palju et ma oleks seal naerda tahtnud. Õhtul olime kesklinnas Vickyga. Javier tegi talle suure armsa plakati kus tänas jumalat, et too Vicky tema teele saatis, aww :D Darwin pole mulle helistanud, mina ka seda ei tee, ma ju isegi ei tea mis tal hakkas ja õnneks/kahjuks on mu ego nii suur, et see lihtsalt ei luba mul talle helistada ja uurida. Aga nüüd kui me teineteisega ei räägi, on kõigil probleemid nii suured. Annal vaja oma sünnipäevaks muusikat ja värke orgunnida, selliseid probleeme lahendab alati Darwin ja mina siis olen seal keskel vahendaja..aga näe nüüd neil endil vaja ajada ja häda missugune.
Neljapäeval ühines minuga promoma Anna. Inspektor on nii õel, Anna küsis et miks Vicky ei võiks minna ja ta ütles et ei, ma tahan teid, te olete ilusad blondid. Nagu halllooo..me pole loomaaiast. Aga käisime ja rääkisime jälle kõik kauniks. Eesti- ja soome keelt promosime ka :) Õhtul ostsime kesklinnas Anna sünnaks asju. Tuleb kostüümipidu – punane vaip – otsisime siis parimale kostüümile troffeed. Kui parajalt ühest troffee poest suure kisa saatel ja kekseldes välja läksime oli poe ees Darwin. Mulle tundus et ta vaatas mulle hetkeks otsa ja siis pööras oma pilgu eriti egoistlikult ära. Ma keerasin sammu pealt ümber ja läksin poodi tagasi. Vicky ja Anna jäid temaga rääkima, ma rääkisin teises nurgas Fernando ja Sylviega. Mõlemas grupis oli teemaks meie tüli. Ja kuna asi polnud üldse minus, siis loomulikult ei pea mina ka temalt vabandust paluma. Tükk aega olime seal niimoodi gruppides, kuni lõpuks Darwin oma liiga suure ego tahaplaanile jäätis ja valimisbrosüüridega(siin käivad hetkel igasugused valimised)teerajakest minuni tegema hakkas. Palus vabandust, rääkisime kõik selgeks ja jälle elu ilus :)
Reedel taaskord promoma, seekord liitus minu ja Annaga siiski ka Vicky. Tänu minule ja Annale teavad nüüd kogu Ambato väiksed koolikesed, et Indoameerika koolis on maailma parimad hamburgerid :D ainuüksi nende ja kaunite blondide (keda järgmine aasta seal enam pole:D) pärast tulevad pooled neist kindlasti sinna. Pärast me koolis enam tundidesse ei läinud, saime kooli kulul süüa ja jäime inspektori ja inka õpsidega rääkima kaheks tunniks :P me oleme küll laisad, ei õpi, ei käi tundides, veedame aega jõusaalis või koolikohvikus, aga see kõik inspektorit enam ei häiri sest nüüd ta teab kui raske elu meid tagasi minnes ootab :D:D tema ilmes oli kohe näha kaastunnet kõigile Euroopa lastele, kes koolis nii rängalt õppima peavad. Vot sellist asja juba Eestis ei juhtu!Õhtul toimus Fernando sünnipäev. Sai tantsitud, söödud, MÄNGITUD, joodud, silmad kinni barbiele plakati peal krooni pähe pandud, kommi pärast kakeldud...ta nõbu tegi talle sellise toredalt lapseliku 18nda sünnipäeva. Koju läskin pool kolm, muidugi Darwin saatis mind kuna siin rajoonis on hetkel ohtlik. Ja just nüüd pidi Pavel oma sõbraga ukse ees jooma :D Mis siis ikka, ehk homme ei mäleta. Magama sain ma kuskil nelja paiku ja juba enne kuut helistas Terje, kes Ambatosse oli jõudnud. Panin riidesse ja läksin kiiruga õue. Enne kuulsin et papi ärkas üles ja hakkas kobistama, aga ei jõudnud talle öelda et lähen ainult korraks välja. Kui siis tagasi tuppa hakkasime minema, oli uks lukku pandud XD Mami oli vaatama läinud mu tuppa et appi appi Anut ei olegi kodus XD aga õnneks saime ikka tuppa üsna ruttu. Uni oli küll suur, aga magama enam ei jäänudki. Hoopis rääkisime ja rääkisime kuni ärkas Pavel ja tuli oma suure pohmakaga meid häirima. Päeval käisime plikadega kostüümilaenutustes. Ma otsisin Marilyn Monroe kleiti, aga leidnud. Sain hoopis Ruthielt taolise punase. Uni oli nii suur, olen siin ikka normaalselt magama harjunud :D aga polnud aega magada, kogu päev oli nii kiire. Kaheksa paiku saime peopaigas kokku. Tunnikese tegime endeid kauniks ja siis oli pidu :D Kohale tulid väga vähesed kahjuks, aga ei saaks öelda et igav oli. Annal oli selline tore „joomismäng“ otsitud, mille teostasime Darwini toodud väga imelike jookidega. Mängida jõudsime vist pool tundi kui järsku kõik purjus olid. Sünnipäevalapsega juhtus nii, et jäi esimest korda elus purju :D see on see kuninga karikas. Sandra oli, ma ausaltöeldes ei teagi kes, aga maski, lipsu ja püstoliga. Oli väljas olnud, korravalvur politseinik arvas et see on tal päris püss, lükkas Sandra vastu seina, pani käed selja peale risti ja võttis püstoli ära XD ma ise seda kahjuks ei näinud, aga isegi see kuidas seda räägiti ajas naerma ja nutma korraga! Küll kukuti terpist alla, tantsiti sandwichi, räägiti gosshipit ja aeti musti asju. No see pidu jääb nii mõnegi helge hetke poolest meelde ;P lõpuks toimetasime kõik purjunud inimesed Fernando juurde magama.
Hommikul vaatas mulle teisest toast vastu ripsmetuššist pandakarustunud Vicky :D Kõik kolisid Fernando juurest Darwini juurde. Sandra ja Terje ostsid tordi, millesse pehmelt vajutati Anna nägu :D Läksime kõik koos Parque de la Familia’sse. Tegime palju toredaid pilte, nalja sai. Seal on hiiglaslik provintsi lipp ja selle all purskab vesi. Poisid siis otsustasid tüdrukuid sinna vee kätte vedama hakata. Ma pääsesin õnneks, sest omasin kõigi mobiile ja muud vara. Märgadel inimestel hakkas külm ja läksime tagasi koju. Käisime söömas ja läksime Darwini juurde. Me Terjega rääkisime juttu kuni avastasime et kõik teised on magama jäänud. Läksime ka siis minu juurde ära :)
Kolmapäeval taaskord kaks tunnikest koolis ja siis promoma. Seekord tuli Ruthie ka, neli teist õpilast, inspektor ja inka õps. Inspektor rääkis nii nii kaua ja valetas nii palju et ma oleks seal naerda tahtnud. Õhtul olime kesklinnas Vickyga. Javier tegi talle suure armsa plakati kus tänas jumalat, et too Vicky tema teele saatis, aww :D Darwin pole mulle helistanud, mina ka seda ei tee, ma ju isegi ei tea mis tal hakkas ja õnneks/kahjuks on mu ego nii suur, et see lihtsalt ei luba mul talle helistada ja uurida. Aga nüüd kui me teineteisega ei räägi, on kõigil probleemid nii suured. Annal vaja oma sünnipäevaks muusikat ja värke orgunnida, selliseid probleeme lahendab alati Darwin ja mina siis olen seal keskel vahendaja..aga näe nüüd neil endil vaja ajada ja häda missugune.
Neljapäeval ühines minuga promoma Anna. Inspektor on nii õel, Anna küsis et miks Vicky ei võiks minna ja ta ütles et ei, ma tahan teid, te olete ilusad blondid. Nagu halllooo..me pole loomaaiast. Aga käisime ja rääkisime jälle kõik kauniks. Eesti- ja soome keelt promosime ka :) Õhtul ostsime kesklinnas Anna sünnaks asju. Tuleb kostüümipidu – punane vaip – otsisime siis parimale kostüümile troffeed. Kui parajalt ühest troffee poest suure kisa saatel ja kekseldes välja läksime oli poe ees Darwin. Mulle tundus et ta vaatas mulle hetkeks otsa ja siis pööras oma pilgu eriti egoistlikult ära. Ma keerasin sammu pealt ümber ja läksin poodi tagasi. Vicky ja Anna jäid temaga rääkima, ma rääkisin teises nurgas Fernando ja Sylviega. Mõlemas grupis oli teemaks meie tüli. Ja kuna asi polnud üldse minus, siis loomulikult ei pea mina ka temalt vabandust paluma. Tükk aega olime seal niimoodi gruppides, kuni lõpuks Darwin oma liiga suure ego tahaplaanile jäätis ja valimisbrosüüridega(siin käivad hetkel igasugused valimised)teerajakest minuni tegema hakkas. Palus vabandust, rääkisime kõik selgeks ja jälle elu ilus :)
Reedel taaskord promoma, seekord liitus minu ja Annaga siiski ka Vicky. Tänu minule ja Annale teavad nüüd kogu Ambato väiksed koolikesed, et Indoameerika koolis on maailma parimad hamburgerid :D ainuüksi nende ja kaunite blondide (keda järgmine aasta seal enam pole:D) pärast tulevad pooled neist kindlasti sinna. Pärast me koolis enam tundidesse ei läinud, saime kooli kulul süüa ja jäime inspektori ja inka õpsidega rääkima kaheks tunniks :P me oleme küll laisad, ei õpi, ei käi tundides, veedame aega jõusaalis või koolikohvikus, aga see kõik inspektorit enam ei häiri sest nüüd ta teab kui raske elu meid tagasi minnes ootab :D:D tema ilmes oli kohe näha kaastunnet kõigile Euroopa lastele, kes koolis nii rängalt õppima peavad. Vot sellist asja juba Eestis ei juhtu!Õhtul toimus Fernando sünnipäev. Sai tantsitud, söödud, MÄNGITUD, joodud, silmad kinni barbiele plakati peal krooni pähe pandud, kommi pärast kakeldud...ta nõbu tegi talle sellise toredalt lapseliku 18nda sünnipäeva. Koju läskin pool kolm, muidugi Darwin saatis mind kuna siin rajoonis on hetkel ohtlik. Ja just nüüd pidi Pavel oma sõbraga ukse ees jooma :D Mis siis ikka, ehk homme ei mäleta. Magama sain ma kuskil nelja paiku ja juba enne kuut helistas Terje, kes Ambatosse oli jõudnud. Panin riidesse ja läksin kiiruga õue. Enne kuulsin et papi ärkas üles ja hakkas kobistama, aga ei jõudnud talle öelda et lähen ainult korraks välja. Kui siis tagasi tuppa hakkasime minema, oli uks lukku pandud XD Mami oli vaatama läinud mu tuppa et appi appi Anut ei olegi kodus XD aga õnneks saime ikka tuppa üsna ruttu. Uni oli küll suur, aga magama enam ei jäänudki. Hoopis rääkisime ja rääkisime kuni ärkas Pavel ja tuli oma suure pohmakaga meid häirima. Päeval käisime plikadega kostüümilaenutustes. Ma otsisin Marilyn Monroe kleiti, aga leidnud. Sain hoopis Ruthielt taolise punase. Uni oli nii suur, olen siin ikka normaalselt magama harjunud :D aga polnud aega magada, kogu päev oli nii kiire. Kaheksa paiku saime peopaigas kokku. Tunnikese tegime endeid kauniks ja siis oli pidu :D Kohale tulid väga vähesed kahjuks, aga ei saaks öelda et igav oli. Annal oli selline tore „joomismäng“ otsitud, mille teostasime Darwini toodud väga imelike jookidega. Mängida jõudsime vist pool tundi kui järsku kõik purjus olid. Sünnipäevalapsega juhtus nii, et jäi esimest korda elus purju :D see on see kuninga karikas. Sandra oli, ma ausaltöeldes ei teagi kes, aga maski, lipsu ja püstoliga. Oli väljas olnud, korravalvur politseinik arvas et see on tal päris püss, lükkas Sandra vastu seina, pani käed selja peale risti ja võttis püstoli ära XD ma ise seda kahjuks ei näinud, aga isegi see kuidas seda räägiti ajas naerma ja nutma korraga! Küll kukuti terpist alla, tantsiti sandwichi, räägiti gosshipit ja aeti musti asju. No see pidu jääb nii mõnegi helge hetke poolest meelde ;P lõpuks toimetasime kõik purjunud inimesed Fernando juurde magama.
Hommikul vaatas mulle teisest toast vastu ripsmetuššist pandakarustunud Vicky :D Kõik kolisid Fernando juurest Darwini juurde. Sandra ja Terje ostsid tordi, millesse pehmelt vajutati Anna nägu :D Läksime kõik koos Parque de la Familia’sse. Tegime palju toredaid pilte, nalja sai. Seal on hiiglaslik provintsi lipp ja selle all purskab vesi. Poisid siis otsustasid tüdrukuid sinna vee kätte vedama hakata. Ma pääsesin õnneks, sest omasin kõigi mobiile ja muud vara. Märgadel inimestel hakkas külm ja läksime tagasi koju. Käisime söömas ja läksime Darwini juurde. Me Terjega rääkisime juttu kuni avastasime et kõik teised on magama jäänud. Läksime ka siis minu juurde ära :)
9.aprill - 13.aprill
Anna kalli sünnipäev (:
Päevläbi mõtlesin mida teha – kas minna Cuencasse või jään ootama kas Darwinil on aega randa minna. Kuue paiku lõpuks otsustasin siiski Cuenca kasuks. Läksin siis ruttu mami ja papiga rääkima. Papi veits kortsutas nina ja oli ähmi täis, et kuidas ma siis ikka niimoodi nüüd jooksupealt lähen...aga lõpuks nagu ikka – a jajaa, ole siis ettevaatlik :D aga mami oli nii õnnelik, et ma ikka jätkuvalt Ecuadori vastu huvi tunnen :P Siis sain veel kiiruga Darwiniga kokku. See oli nii üle köetud kellekite poolt, et kavatses kaklema minna...ja vist läkski hiljem. Kodus pakkisin kiiruga koti ja läinud ma olingi. Ootasin mina taksot tee ääres kui näen et ohoo Pavel tuleb autoga. Tegi pii-piip, mina lehvitasin..auto jõudis lähemale ja vaatan et hmm ei olegi Pavel, hoopis ta sõber on tema autoga. Küsis siis et kuhu lähen, et viskab mu ära. Milline rõõm - säästa 1 dollar - läksin aga autosse. Peagi sai mul autos selgeks et okou, see polegi Paveli sõber XD XD Jah, ma läksin täiesti suvalise inimese autosse. Aga mees oli niiiii sarnane ühele kiilakale Paveli sõbrale. Oli küll sõbralik ja rääkis täiesti normaalselt...ma vastasin ka normaalselt, aga samal ajal käisid peast läbi mõtted – hm, nüüd mind viiakse kuskile kahtlasesse kohta ja tehakse kesteabmida ja ma ei jõua isegi Cuencasse – damn it. KUI siis hakkas mees rääkima, et ta vend on Ecuadori Rotary klubi president ja tal on see aasta kaks vahetusõpilast kodus olnud. MILLINE kergendus mind tabas - mind ei vägistata ära :D:D Liiklus oli kohutav, nii et meil said igasugu jutud räägitud. Ei, tore meha oli. Saime Sylvie juures kokku Daniela ja Vickyga. Buss väljus Ambatost poole üheteist paiku. Sylvie õde, Eli, tuli ka kaasa – ta on veidi omamoodi. Cuencasse jõudsime hommikul kuskil kolmveerand kuue paiku. Läksime taksoga hotelli, mille Sylvie ema meile registreerinud oli. Päris parajalt pikka aega toksisime hotelli ukse taga enne kui pidžaamas vanaonu ust avama tuli. Veidi veel siristasime kuni väsimus meid maha murdis. Magasime kümneni, sättisime endeid korda ja läksime linna avastama. Cuenca on niii kaunis! Majad on nii kaunid, arhidektuur on kaunis. Linn on puhas, mitte nagu Ambato, khm khm. Ja kuna enamus inimesi Semana Santa puhul rannikule kimanud olid, siis oli seal ka võrdlemisi vaikne. Käisime Ecuadori kõrgeimas katedraalis, seal oli igasugu uskudele erinevad palvetamisnurgad. Kella kolmest viieni kimasime ringi City tour’iga. Cuencast läbi voolav jõgi on nii ilus, nii puhas ja kohiseb mõnusalt. Seal on üks poolik sild, sest rahad said õigel ajal otsa ja hiljem lihtsalt keegi enam seda edasi ehitada ei tahtnud. Käisime veel kõrgel mäe otsas, kus oli suveniiri pood ja üks kirik. Suveniiripoes kohtasime kahte vahetusõpilast AFS’ist. Sealt oli ilus vaade kogu Cuencale. Pärast City touriga tiirutamist läksime tagasi kesklinna, seal toimus kristuse surnukeha tassimine phm kristus matused olid. Semana Santal tehakse siin niimoodi. Siis läksime hotelli, puhkasime veidi, tegime end uuesti korda ja läksime välja. Eli sõber tuli ja korjas meid autu peale. Tegi meile linna peal uue tuuri ja rääkis huvitavaid lugusid. Hiljem tulid mõned ta sõbrad. Maeisuudauskuda KUI kena üks kutt saab olla. Ehk siis oli üks David, super kena, perfektne! Ta naeratus tõesti sulatas :D veidi hiljem saime veel mõndade nende sõpradega kokku. Üks kutt siis uuris et kust me kõik olema. Itaaliat kuuldes hakkas kohe itaalia keeles rääkima. Nimelt oli ta mõned aastad tagasi kaks aastat Itaalias elanud. Vicky ehmatas itaalia keelt kuuldes ära...tal on selle rääkimisega väga suuri probleeme. Siis me naersimegi et kutt oskab ka paremini itaalia keelt kui Vicky :D Edasi sõitsime linnast välja väiksesse maakohta. Eli sõbra koju, seal õues tegime lõkke, mõned kutid mängisid kitarri ja laulsid ning kuna öö oli külm, oli varutud ka soojajooki :D Rääkisime italianoga juttu. Rääkisin kust ole... tal läks nägu naerule ja ütles – aah Estonia, yo tuve novia de Estonia cuando estaba en Italia. Ehk siis oli tal Itaalias olles suhe Eesti tüdrukuga, kes seal samal ajal lapsi hoidmas oli. Kaks kuud olid koos, siis läks tüdruk tagasi, temaga hüvastijätmata. Mõne hetke mind silmitsedes ütles ta – ma nüüd usun, et kõik eesti tüdrukud on ilusad. Ütles et olen täpselt tema eestlase moodi :D Hiljem kui ta juba purjus oli, hakkas ta uskuma et ma olengi tema kadunud tüdruk...ja luuletas mulle palavalt kuidas ta tahaks et ma tema juurde Cuencasse elama jääks(lisades et ta elab üksinda korteris XD). See öö kuulsin ma väga palju kauneid sõnu ja kahtlustan et mu ego tõusid 11% võrra. Aga üliarmsa ja kena Davidiga sai meil nalja, nimelt uuris ta kuidas mõnda sõna eesti keeles öelda. Ja kuidas ta nägu siis neid hääldades väänles :) Ei no ta oli ikka nii ilus, et Paris Hiltonil jääks ka suu lahti ja ta ütleks oma kuulsat – that’s hot! Tagasi hotelli jõudsime kella nelja paiku.
Hommikul pidime tõusma seitsme paiku, et siis Ingapircale minna, aga uni sai kõigist võitu. Magasime siis veidi kauem, sõime hommikust ja tegime uusi plaane. Nimelt pidime pärastlõunal kuttidega kuskile väiksesse külakesse krossile minema ja hiljem õhtul kuskile tantsima. Mina sain kokku Lauraga :))) Sai eesti keelt puhutud tunnikese ja pool. Kuna hakkas kohutavalt sadama, siis me just krossile minna ei tahtnud. Läksime hoopis Cuenca Malli avastama. Õhtul käisime peopaiku uurimas, kõik peod olid liiga kallid. Nii me lihtsalt käisimegi linnavahel mõnusalt jalutamas.
Pühapäeva hommikul kell üheksa võtsime bussi Ingapircale. Sõitsime sinna kuskil tunnikese, buss oli täis blonde turiste :) Daniela ja Sylvie rääkisid saksa keeles enda kõrval istuvast vanapaarist veidi halvasti ja ise naersid et oh kui tore et keegi teine aru ei saa. Kuskil 10 minutit hiljem kuulsid kuidas sama vanapaar saksa keeles omavahel rääkis. Veidi häbi! Ingapircal oli turistipilet 6$ ja ecuadorlasele 1$...tänu cencole ja õpilaskaardile ja muudele kaardikestele oleme me sama hästi kui ecuadorlased :PSeal saime jälle kokku kahe vahetusõpilasega keda kohtasime ka suveniirpoekeses cuencas. Tegime palju hüppepilte ja niisama huvitavaid pilte millel ma sarnanen kahtlaselt koerale. Meil endil küll giidi ei olnud, aga ma vaikselt liikusin ühe grupiga kaasas kellel oli :D see giid rääkis nii uimaselt ja igavalt et ega ma kaua nendega aega ei veetnud. Niisiis midagi, millega ma kehkelda võiksin, teada ei saanud. Aga tore oli seal siiski. Tagasi Cuencasse, terminalis sõime veidi ja võtsime uue bussi Chordelegi – külake mis on kuulus oma odava hõbeda ja kulla poolest. Sinna jälle kuskil tund ja pool sõitu. Oli siis nii et oli üks väike pargike ja selle ümber oli kõik ehtepoekesi paksult täis. Käisime kõik läbi, mu silmad valutasid odavate hindade vaatamisest. Aga siiski olin liiga vaene, et midagi osta :D Ja kui mul isegi oleks raha olnud, siis oli neid ehteid siiski liiga palju ja ma poleks kahe päevaga ka vist suuteline olnud sealt midagi valima. Siis olime me veel nii tublid et jäime viimasest Cuenca bussist maha. Hääletasime ja saime ühe kastikaga Gualaceosse. Seal elab Kelly, aga tubli mina jätsin telefoni hotelli. Siis ma niisama karjusin seal külavahel – Kelly Kelly Kelly – aga teda ei tulnud kuskilt ja keegi isegi ei juhatanud mind tema juurde. Seal juhtumisi sattusime ühe Cuencasse mineva bussi peale. Tagasi olles läksime kohe sööma, hiljem tantsisime ühe restorani ees kaerajaani, võitsime rahva tähelepanud ja läksime hotelli ära.
Esmaspäeva hommikul tõusime vara, et veel võimalikult palju hotelli sooja vett raisata ja hommikusöögi lauas ikka saia ja moosi juurde küsida. Siis ajasime voodid hästi sassi, lasime Sylviel hommikusöögi põrandale oksendada ja võtsime kõik seebid kaasa! NALI. Te teate vägagi hästi, et ma ei suudaks ühtegi korrast ära voodit vaadata, Sylvie ei oksendaks peksu eest ka mitte oma rikkaliku kõhutäit välja ja pärast kolme päeva oli alles ainult üks seep mille, hea küll, võtsin mina kaasa! :D Tagasisõites sattusin ma istuma ühe Hollandi tšiki kõrvale. Tuli siia oktoobris, ma ei saanud päris hästi aru, aga oli kuskil külakeses uurimistööd teinud raamatu jaoks. Ei olnud teine väga jutukas, nautis loodust ja krõmpsutas kookust. Aga hiiglaslik oli ta küll, pikk siis. Ambatosse jõudes oli kohe selline – oeh, minu linn – tunne. Aga tunnike hiljem oleks juba uue bussi peale tahtnud istuda ja rannikule kimada. Siiski ei kimanud, läksime hoopis shawarmat sööma (oh por dios, shawarma on ka meil siin inside joke XD). Lükkasin koju minekut veel edasi, läksin Darwini juurde. Hea oli üle nelja päeva näha. Rääkisime teineteisele kuidas me päevad möödusid. Ta oli suht kurb, palju koledaid asju oli juhtunud. Rääkisime ja rääkisime ja siis juhtus midagi...? Ja tüüp keeras kuskilt otsast ära ja hakkas nii vastikult minuga käituma. Ma mõtlesin esiteks, et teeb oma lolli nalja jälle...rääkisin edasi, aga ikka oli selline vastik. Ootasin natuke aga no ikka ajas segast edasi, pole kunagi minuga niimoodi käitunud. Extraño. No ma läksin siis koju ära. Anna läks laupäeval Jessaga Ruta del Soli tegema ehk siis põrutavad mitmed mitmed rannad läbi ja tulevad tagasi kolmapäeva öösel. Ruhtie käis ka oma perega rannas. Oli Jorgega õhtul rannas jalutanud kui tulid kurjad poisid, panid noa Jorgele ribidesse ja käskisid kõik neile anda. Ruhtie uus kaamera, mis tal vist nädalakese oli, jalutas ka minema.
(Vabandan, kui ehk liiga detailidesse laskun, aga just niimoodi tahan ma seda kunagi lugeda ja meenutada.)
Päevläbi mõtlesin mida teha – kas minna Cuencasse või jään ootama kas Darwinil on aega randa minna. Kuue paiku lõpuks otsustasin siiski Cuenca kasuks. Läksin siis ruttu mami ja papiga rääkima. Papi veits kortsutas nina ja oli ähmi täis, et kuidas ma siis ikka niimoodi nüüd jooksupealt lähen...aga lõpuks nagu ikka – a jajaa, ole siis ettevaatlik :D aga mami oli nii õnnelik, et ma ikka jätkuvalt Ecuadori vastu huvi tunnen :P Siis sain veel kiiruga Darwiniga kokku. See oli nii üle köetud kellekite poolt, et kavatses kaklema minna...ja vist läkski hiljem. Kodus pakkisin kiiruga koti ja läinud ma olingi. Ootasin mina taksot tee ääres kui näen et ohoo Pavel tuleb autoga. Tegi pii-piip, mina lehvitasin..auto jõudis lähemale ja vaatan et hmm ei olegi Pavel, hoopis ta sõber on tema autoga. Küsis siis et kuhu lähen, et viskab mu ära. Milline rõõm - säästa 1 dollar - läksin aga autosse. Peagi sai mul autos selgeks et okou, see polegi Paveli sõber XD XD Jah, ma läksin täiesti suvalise inimese autosse. Aga mees oli niiiii sarnane ühele kiilakale Paveli sõbrale. Oli küll sõbralik ja rääkis täiesti normaalselt...ma vastasin ka normaalselt, aga samal ajal käisid peast läbi mõtted – hm, nüüd mind viiakse kuskile kahtlasesse kohta ja tehakse kesteabmida ja ma ei jõua isegi Cuencasse – damn it. KUI siis hakkas mees rääkima, et ta vend on Ecuadori Rotary klubi president ja tal on see aasta kaks vahetusõpilast kodus olnud. MILLINE kergendus mind tabas - mind ei vägistata ära :D:D Liiklus oli kohutav, nii et meil said igasugu jutud räägitud. Ei, tore meha oli. Saime Sylvie juures kokku Daniela ja Vickyga. Buss väljus Ambatost poole üheteist paiku. Sylvie õde, Eli, tuli ka kaasa – ta on veidi omamoodi. Cuencasse jõudsime hommikul kuskil kolmveerand kuue paiku. Läksime taksoga hotelli, mille Sylvie ema meile registreerinud oli. Päris parajalt pikka aega toksisime hotelli ukse taga enne kui pidžaamas vanaonu ust avama tuli. Veidi veel siristasime kuni väsimus meid maha murdis. Magasime kümneni, sättisime endeid korda ja läksime linna avastama. Cuenca on niii kaunis! Majad on nii kaunid, arhidektuur on kaunis. Linn on puhas, mitte nagu Ambato, khm khm. Ja kuna enamus inimesi Semana Santa puhul rannikule kimanud olid, siis oli seal ka võrdlemisi vaikne. Käisime Ecuadori kõrgeimas katedraalis, seal oli igasugu uskudele erinevad palvetamisnurgad. Kella kolmest viieni kimasime ringi City tour’iga. Cuencast läbi voolav jõgi on nii ilus, nii puhas ja kohiseb mõnusalt. Seal on üks poolik sild, sest rahad said õigel ajal otsa ja hiljem lihtsalt keegi enam seda edasi ehitada ei tahtnud. Käisime veel kõrgel mäe otsas, kus oli suveniiri pood ja üks kirik. Suveniiripoes kohtasime kahte vahetusõpilast AFS’ist. Sealt oli ilus vaade kogu Cuencale. Pärast City touriga tiirutamist läksime tagasi kesklinna, seal toimus kristuse surnukeha tassimine phm kristus matused olid. Semana Santal tehakse siin niimoodi. Siis läksime hotelli, puhkasime veidi, tegime end uuesti korda ja läksime välja. Eli sõber tuli ja korjas meid autu peale. Tegi meile linna peal uue tuuri ja rääkis huvitavaid lugusid. Hiljem tulid mõned ta sõbrad. Maeisuudauskuda KUI kena üks kutt saab olla. Ehk siis oli üks David, super kena, perfektne! Ta naeratus tõesti sulatas :D veidi hiljem saime veel mõndade nende sõpradega kokku. Üks kutt siis uuris et kust me kõik olema. Itaaliat kuuldes hakkas kohe itaalia keeles rääkima. Nimelt oli ta mõned aastad tagasi kaks aastat Itaalias elanud. Vicky ehmatas itaalia keelt kuuldes ära...tal on selle rääkimisega väga suuri probleeme. Siis me naersimegi et kutt oskab ka paremini itaalia keelt kui Vicky :D Edasi sõitsime linnast välja väiksesse maakohta. Eli sõbra koju, seal õues tegime lõkke, mõned kutid mängisid kitarri ja laulsid ning kuna öö oli külm, oli varutud ka soojajooki :D Rääkisime italianoga juttu. Rääkisin kust ole... tal läks nägu naerule ja ütles – aah Estonia, yo tuve novia de Estonia cuando estaba en Italia. Ehk siis oli tal Itaalias olles suhe Eesti tüdrukuga, kes seal samal ajal lapsi hoidmas oli. Kaks kuud olid koos, siis läks tüdruk tagasi, temaga hüvastijätmata. Mõne hetke mind silmitsedes ütles ta – ma nüüd usun, et kõik eesti tüdrukud on ilusad. Ütles et olen täpselt tema eestlase moodi :D Hiljem kui ta juba purjus oli, hakkas ta uskuma et ma olengi tema kadunud tüdruk...ja luuletas mulle palavalt kuidas ta tahaks et ma tema juurde Cuencasse elama jääks(lisades et ta elab üksinda korteris XD). See öö kuulsin ma väga palju kauneid sõnu ja kahtlustan et mu ego tõusid 11% võrra. Aga üliarmsa ja kena Davidiga sai meil nalja, nimelt uuris ta kuidas mõnda sõna eesti keeles öelda. Ja kuidas ta nägu siis neid hääldades väänles :) Ei no ta oli ikka nii ilus, et Paris Hiltonil jääks ka suu lahti ja ta ütleks oma kuulsat – that’s hot! Tagasi hotelli jõudsime kella nelja paiku.
Hommikul pidime tõusma seitsme paiku, et siis Ingapircale minna, aga uni sai kõigist võitu. Magasime siis veidi kauem, sõime hommikust ja tegime uusi plaane. Nimelt pidime pärastlõunal kuttidega kuskile väiksesse külakesse krossile minema ja hiljem õhtul kuskile tantsima. Mina sain kokku Lauraga :))) Sai eesti keelt puhutud tunnikese ja pool. Kuna hakkas kohutavalt sadama, siis me just krossile minna ei tahtnud. Läksime hoopis Cuenca Malli avastama. Õhtul käisime peopaiku uurimas, kõik peod olid liiga kallid. Nii me lihtsalt käisimegi linnavahel mõnusalt jalutamas.
Pühapäeva hommikul kell üheksa võtsime bussi Ingapircale. Sõitsime sinna kuskil tunnikese, buss oli täis blonde turiste :) Daniela ja Sylvie rääkisid saksa keeles enda kõrval istuvast vanapaarist veidi halvasti ja ise naersid et oh kui tore et keegi teine aru ei saa. Kuskil 10 minutit hiljem kuulsid kuidas sama vanapaar saksa keeles omavahel rääkis. Veidi häbi! Ingapircal oli turistipilet 6$ ja ecuadorlasele 1$...tänu cencole ja õpilaskaardile ja muudele kaardikestele oleme me sama hästi kui ecuadorlased :PSeal saime jälle kokku kahe vahetusõpilasega keda kohtasime ka suveniirpoekeses cuencas. Tegime palju hüppepilte ja niisama huvitavaid pilte millel ma sarnanen kahtlaselt koerale. Meil endil küll giidi ei olnud, aga ma vaikselt liikusin ühe grupiga kaasas kellel oli :D see giid rääkis nii uimaselt ja igavalt et ega ma kaua nendega aega ei veetnud. Niisiis midagi, millega ma kehkelda võiksin, teada ei saanud. Aga tore oli seal siiski. Tagasi Cuencasse, terminalis sõime veidi ja võtsime uue bussi Chordelegi – külake mis on kuulus oma odava hõbeda ja kulla poolest. Sinna jälle kuskil tund ja pool sõitu. Oli siis nii et oli üks väike pargike ja selle ümber oli kõik ehtepoekesi paksult täis. Käisime kõik läbi, mu silmad valutasid odavate hindade vaatamisest. Aga siiski olin liiga vaene, et midagi osta :D Ja kui mul isegi oleks raha olnud, siis oli neid ehteid siiski liiga palju ja ma poleks kahe päevaga ka vist suuteline olnud sealt midagi valima. Siis olime me veel nii tublid et jäime viimasest Cuenca bussist maha. Hääletasime ja saime ühe kastikaga Gualaceosse. Seal elab Kelly, aga tubli mina jätsin telefoni hotelli. Siis ma niisama karjusin seal külavahel – Kelly Kelly Kelly – aga teda ei tulnud kuskilt ja keegi isegi ei juhatanud mind tema juurde. Seal juhtumisi sattusime ühe Cuencasse mineva bussi peale. Tagasi olles läksime kohe sööma, hiljem tantsisime ühe restorani ees kaerajaani, võitsime rahva tähelepanud ja läksime hotelli ära.
Esmaspäeva hommikul tõusime vara, et veel võimalikult palju hotelli sooja vett raisata ja hommikusöögi lauas ikka saia ja moosi juurde küsida. Siis ajasime voodid hästi sassi, lasime Sylviel hommikusöögi põrandale oksendada ja võtsime kõik seebid kaasa! NALI. Te teate vägagi hästi, et ma ei suudaks ühtegi korrast ära voodit vaadata, Sylvie ei oksendaks peksu eest ka mitte oma rikkaliku kõhutäit välja ja pärast kolme päeva oli alles ainult üks seep mille, hea küll, võtsin mina kaasa! :D Tagasisõites sattusin ma istuma ühe Hollandi tšiki kõrvale. Tuli siia oktoobris, ma ei saanud päris hästi aru, aga oli kuskil külakeses uurimistööd teinud raamatu jaoks. Ei olnud teine väga jutukas, nautis loodust ja krõmpsutas kookust. Aga hiiglaslik oli ta küll, pikk siis. Ambatosse jõudes oli kohe selline – oeh, minu linn – tunne. Aga tunnike hiljem oleks juba uue bussi peale tahtnud istuda ja rannikule kimada. Siiski ei kimanud, läksime hoopis shawarmat sööma (oh por dios, shawarma on ka meil siin inside joke XD). Lükkasin koju minekut veel edasi, läksin Darwini juurde. Hea oli üle nelja päeva näha. Rääkisime teineteisele kuidas me päevad möödusid. Ta oli suht kurb, palju koledaid asju oli juhtunud. Rääkisime ja rääkisime ja siis juhtus midagi...? Ja tüüp keeras kuskilt otsast ära ja hakkas nii vastikult minuga käituma. Ma mõtlesin esiteks, et teeb oma lolli nalja jälle...rääkisin edasi, aga ikka oli selline vastik. Ootasin natuke aga no ikka ajas segast edasi, pole kunagi minuga niimoodi käitunud. Extraño. No ma läksin siis koju ära. Anna läks laupäeval Jessaga Ruta del Soli tegema ehk siis põrutavad mitmed mitmed rannad läbi ja tulevad tagasi kolmapäeva öösel. Ruhtie käis ka oma perega rannas. Oli Jorgega õhtul rannas jalutanud kui tulid kurjad poisid, panid noa Jorgele ribidesse ja käskisid kõik neile anda. Ruhtie uus kaamera, mis tal vist nädalakese oli, jalutas ka minema.
(Vabandan, kui ehk liiga detailidesse laskun, aga just niimoodi tahan ma seda kunagi lugeda ja meenutada.)
Tellimine:
Postitused (Atom)