Veebruar

Proovin nüüd kirja panna meeldejäänud sündmused veebruari lõpuni. Kohe kindlasti ei suuda ma seda lühivormis teha :D
12.veebruar oli Mareki(saksa) sünnipäev. Me Annaga ei suutnud midagi geniaalset välja mõelda kingiks. Magusaisu ei lõppe vahetusõpilstel kunagi (vähemalt meil siin), niisiis ostsime palju palju magusat ja pakkisime ilusti korvikese sisse. Kokku saime kohvikus kesklinnas, mis on miskipärast kujunenud meie kogunemiskohaks. Nii kui me sisse astusime, hakkasid kelnerid naerma, justkui teades et meil jälle asjaajamisi on. Peagi oligi meie laud kaetud igasugu paberite ja kaartidega. Marek oli väga üllatunud ja õnnelik.

Sõbrapäeva hommikul oli meil yfu keskaasta seminar Lorena kontoris. Ximena oli ka kohal. Kõigepealt mängisime – pare me la mano – ehk siis eestipäraselt - lindu ja looma. Seal sai igasugu uusi nimesid, puuvilju ja loomi välja leiutatud. Rääkisime rõõmudest, muredest, reeglitest, peredest, koolist, elust üldiselt siin. Põhimõtteliselt midagi uut teada ei saanud, kõike oleme juba enne miiiitu korda läbi rääkinud. Yearbooke nägime, mul oli üsna huvitav iga aasta raamatust oma pere elanikke leida :P sõime head ja paremat ning täitsime tugiisiku ja ecuadori yfu kohta küsimustikke..kuhu me just kõige sõbralikumalt ei kirjutanud. Loodame, et neil on tõde valus lugeda :D Hiljem käisin Lissettele ja Arlettele väikseid kingitusi viimas. Sain Darwiniga kokku. Lasin talle enda pildiga taldriku teha, peale miksiti veel sõbrapäeva staffi ka..välja tuli üli armas :P kallikesel oli mulle neli kingitust, millest kolm olid suuuuuured šokolaadi karbid ja üks midagi väga erilist!! :D:D:DD Saime kokku Fernando, Totte ja Javieriga..korjasime peale veel Sylvie ja Anna. Kui Sylvie autosse tuli, olid Fernando esimesed sõnad – diosito mija..te amo! :DD Läksime playland park’i – see on divoli tuuri sarnane - tuleb mingiks ajaks linna – aga on palju lahedam ja suurem :P Fernando tüütas terve aja Sylviet..ma lõpuks ütlesin, et meile eurooplastele ei lähe selline kergemeelde „esimesesilmapilguarmastu“ väga peale ja selline tüütamine ka väga meeltmööda pole. Ta siis üritas ilusti käituda, ostis igasugu nänni kogu aeg Sylviele :D pärast ta autos rääkis täiesti normaalset juttu taga kuni järsku kallutas end ette poole ja sositas mulle kõrva – Anu, mis ma talt nüüd küsin? XD ja teist korda – Anu, kuidas ma ta välja kutsuda võiksin? XD Pärast läksime veel kuskile megakahtlasesse kohta tantsima. Seal oli lae all lava kus toimus meeste ja naiste tanstuvõistlus. Naised tantsisid nagu tõelised litsid, vabandust.

15.veebruar – Alari sünnipäev:) mina käisin Paveli, Lissette, Arlette ja Nikoliga lõbustuspargis. Eemalt nägin Darwinit ka..ta oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Nadi värk, näed inimest aga ei saa temaga koos olla. Kes aru ei saa, siis Pavelile meie suhe ei meeldi. Siinkohal aga..mulle on räägitud üsna palju asju Paveli kohta. Tekib küsimus, mis pagana õigusega saab ta meie suhte vastu olla?

16.veebruar – koolis oli nii paha olla, pea lõhkus otsas ja süda oli paha. Geograafias saime toreda uudise - homseks peame kuskil turistlikus paigas reklaami tegema. Niisiis pärast kooli põrutasime mina, Vicky, Paul, Darwin ja Maria-Jose Bañosesse. Bañoses sõitsime camionetaga üles mäe otsa kus asub hotell Luna Runtun. Hotell on hiiglaslik, igasugu pisikeste armsate majakestega. Kõigepealt tehti meile ekskursioon ja räägiti ajaloost. Hindasid kuuldes jäime kõik salapäraselt vaikseks. Üks öö on 140 dollarit. Neli basseini oli õues, nende vett soojendab vulkaan Tungurahua. Parematel päevadel on sealt võimalik ka vulkaani näha, mis asub väga lähedal. Aga muidu vaade Bañosele ja mägedele oli vapustav :) Tegime reklaamiklipid ka ära. Nendega läks kaaaua aega, küll ei suutnud üks naeru tagasi hoida või teine sõnu meeles pidada :D tagasi Bañosesse läksime jala mäest alla imelikku väikest ja üli sopast rada pidi. Mõne koha pealt oli rada nii järsk ja libe, liikusime üli aeglaselt..kui samas möödus meist kaks vana meest, kes lihtsalt jooksid ülimal kiirusel mitte kordagi libastudes alla. Paar korda eksisime vale raja peale ka, kuulsime imelikult kahtlaseid hääli, nägime suurt nuga puu sees ja kartsime.! Ja kõike seda selleks, et hoida kokku 5 dollarit camioneta pealt :D Igatahes jõudsime lõpuks kohale, käisime söömas ja tulime koju. Unes nägin Luna Runtuni kogu oma hiilguses.

20.veebruar - käisime Darwiniga tsirkuses. Vahel isegi naersime. Ehk siis oli igav. Kõige meeldejäävmad oli varietee tantsida..üks pisike blond naine ja neli suurt mustanahalist, kes on lasknud sangapeki välja imeda ja tissid suureks pumbata. KO-LE-DAD! Hiljem läksime kesklinna. Seal voolas tänavatel hull rahvamass, algamas ju fiesta de la fruta y de las flores. Leidsime põhigrupi Malibu ees joomas ja lällamas. Nad joovad siin kõik õlle kogu aeg, Pilseneri..jube vastik õlu. Oletan et üks odavamaid.
Darwinil on uus kutsa, naljakas teine. Selline väike valge, pehme karvaga, nagu krants. Aga on hoopis väga eriskummalise nimega ja paberitega tõug. Maksis teine peaaegu 500 dollarit. Nime panin mina – MUKI..lihtsalt nii armas on kuulata kuidas kõik nüüd muki-mukitavad :D tegelikult on ta emane, aga keegi ju ei oska arvata et see hoopis isase nimi on :D Iga aasta tehakse siin Ambato fiestade ajaks katedraali peale puuviljadest, lilledest ja saiast suured pildid. Nii ka see aasta, täna alustati konstrueerimisega.

22.veebruar – Eile õhtul Creiís korrutas mulle oma neli korda – Anu pool kaheksa!! (sest ma olen paratamatult ecuatorian time´i omaks võtnud). Ületasin end ja olin täpsel ajal kohal..ja keda ei olnud? Pole hullu, ootasime Darwiniga neid pool tundi. Istme kohtadest jäime jälle ilma, parkisime end taaskord teeäärde maha. Paraad algas üheksast, aga meieni jõudis kümne paiku. Oli palju palju igasugu reinasid. Autodele olid mingid platvormid taha pandud, mille peal olid igasugu vahvad kujutised tehtud ainult lilledest, puuviljadest ja saiast. Meeletul hulgal lilli, puuvilju ja saia! Reinad seisid iga üks oma platvormil ja lehvitasid sealt rahvale, puuvilju ning lilli rahva hulka visates. Taaskord olid esindatud peaaegu kõik Ambato koolid, kes midagi huvitavat välja olid mõelnud. Oli meeletul hulgal tantsijaid, üks tantsugrupp oli Poolast! Pärast paraadi algas kohutav, KOHUTAV, carioca sõda. Carioka on värviline vaht, mida pudeli seest lastakse(nagu juuksevaht..). Rahvast voolas roppu kanti tänavatel, suvalt keegi tuleb ja pihustab su vahtu täis. Tavaliselt ikka lastakse seda näkku ja juustesse..kui parasjagu räägid, siis lastakse suu vahtu täis. Algul oli üsna naljakas, meil Annaga oli ka üks pudel ja niikui keegi meile lasi siis tegime topelt tagasi. Kaks esimest tundi oli huvitav, siis hakkas ära tüütama, sest meile kui blondidele tahtsid ju kõik väikse vahurünnaku teha. Niisiis ei saanud me hetkekski hingata, vaid lihtsalt puhastasime end vahust pidevalt. Jäime Malibu ette paikseks ja tantsisime seal mitmeid tunde, vahepeal läksime sööma ja otsisime uue peo koha. Mainiks veel ära, et kuskile mujale liikumine oli suur ettevõtmine, sest rahvast voolas tänavatel meeletul hulgal ja seal keskel edasitrügimine oli kohutav ning cariocat sai jälle mõnuga tunda. Keegid esinesid Cevallose lähedal, hea muusika oli, jäime sinna. Olime suht suure pundiga. Sylvie ja Fernando leidsidki teineteist, niiii armas :) Ruhtie ja Jorge olid ka meiega, Anna oli Javieri kaitse all, sest üks eriti rõve perv tüütas teda kogu aeg. Creiís oli kõikide teiste kuttide jagada :D Nii me tantsisimegi kogu aja kuni õhtul üheteistkümneni..siis jalad enam ei jõudnud, näod olid cariocast põlenud ja valusad, riided megavärvilised. Anna juuksed olid päeva lõpuks mega rohelised!

23.veebruar magasin kaua, ravisin oma cariocast valusat ja punetavat nägu ohtra kreemiga. Viiest saime Creiísi, Ferchi ja Darwiniga kokku. Läksime kaks tundi varem kohale ja ikka istme kohti ei saanud. Algul oli tee peal ka suht lahe istuda, aga siis tulid kõiiiik kohtasid otsivad sõbrad sinna ja olime nii puntras mis puntras. Sellel paraadil oli rohkem erinevaid reinasid ja tantsijaid. Oli tansijaid Perúst, Colombiast ja veel kusagilt :D Sain ka paraadist osa võtta, kaks korda krabati mind tantsima..Ecuadori traditsioonilisi tantse, ega eriti hästi nende moodi kepseldud ei saanud, aga pole hullu. Lõpuks olin ma selles piirkonnas üsna kuulus ja kõik muudkui hõikasid – võtke blond tantsima. A ma enam ei tahtnud ja ronisin kõigi taha istuma. Pärast paraadi algas loomulikult uuesti carioca sõda ja seekord juba hullem kui eile. Ma variasin oma blonde kiharaid hoolega kapuutsi all ja sain gordolt silmade kaitseks prillid. Ja kui tuligi keegi oma carioca pudeliga mu ees vehkima, siis kähku varjasin end kellegi selja taha nii, et hoopis tema sai vahuseks. Mõnes tänavaosas toimus miskipärast kohutav kohutav trügimine, inimesed lihtsalt lainetasid – üksteist mõlemalt poolt lükates, tõmmates, maha surudes ja samas kuidagi üksteise toel püsti seistes. Väga ebamugav oli, mu varbad nutsid valust. Juhtus minu toreda vahetusaasta kohutavaim sündmus – varastati ära minu kõige nunnum telefon! :(( sündmuskäiku ei kirjeldaks. Nutsin maad ja mered täis. Mis ma ilma oma nunnuta peale hakkan? Leinan mitu kuud nüüd. Läksime sööma, mul isu ei olnud, aga teised ikka utsitasid tagant. Õhtu möödus põhiliselt Malibu ees tantsides. Ostsin uue telefoni pläusta ka 10 dollari eest. Kellelt Anu ostis? Vargalt! Lihtsalt enam ei huvitanud, et keegi teine ka oma telefoni taga nutab. Pealegi mu nunnuga võrreldes on see täielik pläust mida taga nutta ei tasu. See oli seal samas kelleltki ära varastatud.

25.veebruar käisin Darwiniga oma numbrit blokeerimas ja sain uue telefonikaardi. Ikka sama number mis enne - +59395108906 Imelik on see, et mult selle eest mitte centavotki ei võetud. Darwin ütles, et see maksab alati peaaegu 5 dollarit..ehk oli neil must nii kahju :D Vicky tuli ka ja läksime kinno. Vaatasime Roosa Panter2..mu arust jube igav!

27.veebruar oli selline tore päev nagu juramento del bandera ehk lipuvanne. Kooli läksime kella üheksaks. Toimus siis taaskord marssijate, bastonerade ja pillimängijate etteaste. Toodi pidulikult sisse lipp, peeti mitmeid kõnesid ja lõpuks pidid kõik kuuenda kursuse õpilased lipule truudust vanduma. See käib siis nii - ükshaaval kõnnitakse lipuni, langetakse ühele põlvele, karjutakse – si, juro või teise usuga inimesed – no juro, pero te respecto ja peab lipu allarippuvale nurgale musi tegema. See nurk oli kohe silmnähtavalt räsitud ja must. Ma küll seda musitada ei tahaks, mõelda vaid KUI paljud suud seda puudutanud on. Kuuenda kursuse õpilasi on palju ja see vandumise kestis kole kaua. Lõpuks tuli sama vana mehike, kes spordipäeval ohtralt pilte tegi, meist uuesti pilti tegema. Vägev vana on, kogu aeg suu kõrvuni ja kiidab meid kui kauneimaid blonde :D Pärast kooli läksin Anna juurde, pahaaimamatult jäin seal magama. Oma kolm head tunnikest magasin. Hiljem Anna ütles, et ta isa oli ukse vahele tulnud ja ütles et nad nüüd lähevad ja tulevad homme pärastlõunal tagasi. Anna siis küsis, et aga kuhu? Ja isa vastas, et ei tea..kuskile reisile. Nad isegi mitte ei küsinud, kas Anna tahab kaasa minna. Imelik imelik. Otsustasime siis, et teeme Anna juures tüdrukute õhtu ja teeme sushit! :) Kiirustasime minu poole ja poodi asju ostma. Kella seitsmese kogunemise asemel saime kokku poole üheksast. Ruthie ja Vicky ei saanud tulla, niisiis olime Anna, Sylvie, Daniela ja mina. Kodus vett ei olnud, Dani ja Sylvie läksid poodi otsima, aga pood oli juba kinni..lõpuks tulid tagasi suure prügikoti täie veega, mille olid koolimajast saanud :D keetsime ja praadisime, laulsime ja tantsisime, tegime ohtralt pilte ja leiutasime imelikke sushisid. Minu lemmiklauluks sellel õhtul sai – Lonely, I am so lonely, I have nobody on my o-ooown..ja loomulikult kõlas üle maja ka minu tuntud ooper või siis teise nimega kanalaul. Sushi meisterdamisega saime ühele poole kella kahest öösel XD kähku said valmis ka friikartulid, viinerid ja cocamola. Juhtus aga selline lugu, et selle suure meisterdamise käigus oli kõigil kõht millestki juba täis saanud, võib-olla sellest vastikust naisteõlust millel olev silt ütles et see jahu sisaldab. Esimene kord elus kui sushit proovisin, ootasin sellest midagi enneolematult head..kuid minu üllatuseks/õnnetuseks mulle see kohe kuidagi ei maitsenud. Vastik riisikäkk. Anna tõi lauale Finlandia viina, mille ta jõuludeks oma papile oli kinkinud, ise mesimagusalt rääkides – no näita kuidas seda slämmi siis tehakse :D tegime kuni avastasime, et pool pudelit on tühi. Mina muretsesin rohkem kui Anna, et mis nüüd siis saab, mis ta vanematele ütleb. Tema aga rahulikult – häh, panen vett hulka, nad niikuinii joovad kõike veega, siis mõtlevadki - kui hää see Finlandia viin ikka on, ei pea veega lahustama ega midagi :D aga no päris poolt pudelit vett ikka ei paneks ju..siis ta leidis köögist mingi lõhna-ja maitseaine, mis haises hullemini kui viin. Anna mõte oli seda veega lahustada ja siis viina hulka panna..hull eit, mürgitab oma hostvanemad niimoodi veel ära XD siis nad tahtsid niimoodi lahedalt soola ja sidrunit tequilaga võtta..a tequilat polnud. See probleem sai lahedatud ja tequila asemel tuli Campari – errriti rõve jook. Mul hakkas ainuüksi nuusutamisest paha olla. Poole viieks oli Daniela üsna purjus ja vajus diivanile magama. Sylvie väsis ka ära. Meie Annaga koristasime kuueni. Pärast kolme tundi magamist sõime hommikusöögiks ohtralt doritoseid ja oreod, mis ilmselgelt pole hommikusöögiks mõeldud kuna kõigil oli hiljem väga paha olla. Enne vanemate tulekut käisime ruttu uut Finlandiat ostmas. Viisin oma perele ka sushit. Onu maitses, sülitas siis välja ja ütles et see on koeratoit :D jah, sushist polnud nad midagi kuulnud.

Taaskord sitavärten.

Olen jälle üdini laisk olnud, vabandan. Siinjuures oleks huvitav teada, kes mu blogi vastu üldse huvi tunnevad ? Mõned huvilised on ikka teada, ja endalgi kunagi hiljem tore lugeda ja mäletada. Aga tegelikult on nii, et tihti murran pead – oeh, jälle jäi kirjutamata, aga eks homme võtab kätte. See - eks homme teeb – ecuadorlik ellusuhtumine on mulle juba päris sisse kulunud. Kuigi ei saaks väita et kohusetunne kadunud oleks. Ei, see kummitab mind ikka tihti, kui teised tundidesse ei taha minna. Vahel tunnen end kui nende kõikide ema. Ei taheta tundidesse minna, peab jälle käsutama Anu. Tahetakse jõusaalis süüa, peab jälle kurjustama Anu. On kellelgi probleem, helistatakse esimesena Anule ja halatakse kõik ette – mida ma nüüd siis teen/ kas sa võiksid mu vanematele helistada ja seletada/ kas sa saaksid uurida kuidas...plaplapaa? Ei oskagi nüüd mõelda, kas see number 19 on mulle õnnistuseks või õnnetuseks. Aga mis seal ikka, vahel on nad nii armsalt rumalada, et mul hakkab päris hea ja tark tunne :D ja täpselt sama lugu on Darwiniga. Tema on isa - kõike teadja, kõikide probleemide lahendaja, kõikide eest maksja, kõikide kantseldaja, kõikide eest hoolitseja, kõikide eest muretseja, kõikide eest vastutaja.
On juhtunud selline asi, et mu koolivormi kampsuni varrukad on mulle jumala lühikesed. Ei teagi mis ajast see niimoodi läks, ehk sellest kui hakkasin riideid pesumajja viima. Sukad ka ju..esimesed olidki ostes juba veidi ebamugavalt väiksed, teised läksid aegamisi, mõtlesin siis et olen vist paksuks läinud :D ja nüüd ostsin kolmandad, olid täiesti head ja mõnusad, aga pärast pesemist väiksed. Mina oma intelligentsuses suutsin siis lõpuks välja mõelda, et ehk on asi masinaga pesemises ja soojas vees.vau! Teretulemast käsitsi pesuseebi ja külma veega vastu kivi nühkimine.
Kui enne nägin vahel harva mõnda osa oma unenägudest hispaania keeles, siis nüüd on juba terved unenäod hispaanias. Täna öösel nägin, et meid saadeti miskipärast varem tagasi. Ma olin siis korteri ees, mängisin Piibe ja Juulaga rohusõda!? Ma ei julgenud tuppa minna, sest ma ei osanud enam eesti keelt rääkida. Piibe ja Juula ka üldse ei rääkinud, nii et nendega oli päris hea mängida :D lõpuks läksin tuppa, aga kõik hakkasid kohe kuhugi ära minema. Tahtsin küsida et kuhu minek, aga ma ju ei osanud..lõpuks hakkasin hispaania keeles pudistama. Keegi aru ei saanud, vaatasid mind imelikult ja jätsid mu üksi.
Palju palju tänusõnu kõigile, kes mind toetasid ja minu otsuse heaks kiitsid. Kõigist kõigem ja parem – minu pere! Ilma teieta ei oleks mina, igavene sitakäkerdis, sellega kunagi hakkama saanud. Nüüd on teie sitaratas muutunud. Muutunud siit ja sealt..kuigi seda, mida ma elus saavutada tahan, pole veel aru saanud. Võib-olla ma ei julge endale nii palju ette mõelda ja tahta, nagu ka ei meeldi mulle plaane pika aja peale ette ära teha, sest hiljem pettuda on halvem. Tahan elada üks päev korraga ja vaadata kuidas asjad kulgevad, mis võimalusi nad mulle toovad.
Tulles selle plakati juurde, mis te mulle tegite. Merle kirjutatud – Kaugelt paistab kõik ilusam kui lähedalt – peab osati küll paika. Kindlasti paljud on tundnud seda kibemagusat kujutelma kaugetest imelistest maadest, kus on pudrumäed ja piimajõed, kuni lähed kohale ja saad kohutava tõe osaliseks et asjad pole pooltki nii lillelised. Ja samas emme kirjutatud – Elu on lill, nii siin kui seal pool ookeani – on täiesti tõsi. Alguses on ju vaja harjuda uue keskkonna ja uute kommete ning tavadega, mis võivad tunduda veidrad ja võib-olla veidi vastuvõtmatud..saanud harjunuks, on edaspidine hämmastavalt lihtne ja hea :) Enn – Kõike asju ära nuusuta. Sõna nuusuta asendame hetkeks vaatamisega. Kui siin täiesti süütu olemisega vanainimene tuleb sinult abi paluma, et talle ette loeksite mis paberi peale pisikeste tähtedega kirjutatud on, siis parem olla ebaviisakas ja minema kõndida. See paberitükike uimasteb teid või muudab nii seniilseks, et te annate puhtsüdamlikult kogu oma raha ja muu varanduse ära. Sellisel eesmärgil kasutatakse ka mobiile, millest teile näkku midagi pritsitakse. Alar – Võib-olla on sinu õige rong Ecuadoris. Selle peale ma laulaks sulle kohe oma kanalaulu :D (saagu öeldud, et sõbrad siin on selle kaagutamsega juba vägagi hästi kursis:D). Leidsin rongi, kõigist mugavaim :) Siit võiks edasi kirjutada nii palju ilusat ja head..ja lõpuks veel ühe suure ulgumise. Que haré sin el? Que? Que? Que? Aga ma ei hakka teid veel vaevama, Eestis jõuate seda kuulata küll ja küll.

Pühapäeval, 8.veebruar

Jätkus eilne seisund, aga nüüd polenud enam isegi mitte pisikest banaani ja piiskut vett. Ma olin jahmunud! Vesi on meil tõesti trikke teinud ja kauaks ära kadunud..aga vot sellist asja küll veel juhtunud pole, et kõik on kadunud: pole mamit, tädi, Pavelit..Marena ja papi korraks satuvad koju ja kaovad kiirelt uuesti, keegi süüa ei tee ja miiitttteeee midagi söögikõlblikku majas pole. Raha ka õige pangakaardi peale jõudnud ei olnud, kõht oli selja küljes kinni. Aga näed leidub veel häid inimesi, Kristjanil hakkas ka mu kurba saatust kuuldes must kahju :D Oma viimase 0.20 centavo saldo eest sain kiirelt räägitud et saab Anna ja Danielaga Mallis kokku. Kiirelt käisin Cabinast ka läbi. Marena rääkis, et mami, tädi ja Pavel läksid eile Atacamesesse, sest mamil vaja arsti juurde minna...ja nii polegi kedagi kes süüa teeks. Sain Mallis Annaga kokku, ta kostitas mind kohe kiiresti ülimaitsva küpsisega. Sylvie ja Ruthie olid ka seal oma peredega lõunatamas. Sain lõpuks oma kaua oodatud söögi, nii hea oli! Daniela jõudis ka oma uue perega, nimelt kolis ta nüüd vahepeal Marena tuttava pere juurde. Rääkis, et pere on siiani parim, aga kolme nädala pärast alles saab teada kas nad saavad ta enda juurde jätta või mitte. Praegu elab ta nõbu toas, aga nõbu pidi varsti Ambatosse tagasi õppima tulema ja siis võib-olla ei ole võimalik teda jätta enam. Meisterdasin Darwini sünnipäeva kaarti hoole ja armastusega ;D Ruthie rääkis, et tal uus kutt, seekord ecuadorlane..aga pidavat inglise keelt oskama väga hästi kuna oli aasta Canadas elanud. Peagi ta tuligi, nimeks Jorge (horhe), välimuselt suurt ei midagi, aga iseloom tundub supper! Anna tahtis nii väga kinno minna, läksime siis „Guerra de novias“ (Pruutide sõda) vaatama. Meeldejäivam lause filmist – My hair is blue! It’s blue...it’s blueeee!!! Hiljem megamaxis juhtusime Darwiniga juhuslikult kokku. Läksime koju, andsin talle kingi..ta naeris natuke väga palju :D Edi olla hulluks/lolliks läinud. Tüübil on nii palju igasugu probleeme..joob ka sitaks palju ja nagu tal on palju tüdrukuid ja temal on „õigus“ kõigiga ringi lasta ja neid petta (julm on kuidagi mitmuses rääkida..:D) siis otsustasid tüdrukud teda ka petma hakata. Aga see Edile ei sobinud hästi...nii nii aasta tagasi olla tüüp väga armunud olnud ühte tüdrukusse. See tüdruk läks aastaks Hispaaniasse ja nüüd helistas Edile ja ütles, et ta abiellus, on rase ja ei tule enam tagasi. Edil krõpsatas midagi peas ja tüüp läks lolliks. Lihtsalt lolliks, ei saanud enam midagi aru, ei rääkinud, tahtis end mitu korda ära tappa. Teisipäeval pani ema ta hullumajja/vaimuhaiglasse midagi nende vahepealset. Külastada võivad teda ainult vanemad. Kui kuu aja pärast korras on, saab välja, kui ei siis peab kolm kuud olema. Kui siis ikka korras ei ole, peab kaks aastat olema. Julm. Ma ei suuda aru saada kuidas ta niimoodi järsku lolliks läks, ok ma saan aru et tal palju igasugu probleeme (mida ma siia kirjutama ei hakka) aga et siis aasta tagune armastus nii kõvasti veel mõjus ja viimase punkti pani!? Tal on neid tüdrukuid siin jalaga segada ja mitte ei tundu, et ükski neist talle väga korda läheks. Nii on lood, kummalised ja keerulised.

Laupäev, 7.veebruar

Magasin sujuvalt päeva maha. Terve maja oli vaikne, ei kurda sest mulle ju vaikus meeldib. Lõpuks kui otsustasin sööma minna, avastasin kohutava tõsiasja – ainuke söödav asi terve maja peale mille leidsin, oli üks banaan! Täiesti tõsiselt räägin! Mu kodus ei olnud mitte mitte midagi süüa peale selle ühe pisikese banaani. Isegi vilksasin Paveli magusahoiu kohta, aga seal valitses tühjus. Kõht krooksus, aga mulle ei olnud raha ka et midagi ostma minna. Mitte ühte centavotki polnud, vot nii vaene olin. Otsisin kõik püksi ja jaki taskud läbi, et ehk kuskile ikka midagi ununenud on headel päevadel...aga paistab, et need unustused olid varasematel mustadel päevadel juba ära kasutatud. Õnneks oli natuke vett, sain kohvi teha..uut Columbia kohvi. Päris hää teine. Terve päeva lasin paksu ja kurtsin oma kurba saatust msnis :D Annil hakkas nõnna hale must ja kandis oma ülejäägid mulle üle..aga nätaki vale kaardi peale. Ma kandsin siis teise peale, aga nädalavahetsuses võtab ju aega see liikumine. Nõndaviisi õnnelikult möödus reisist väsinud Anu tore päev. Vahepeal käisid isegi justkui keegid kodus, aga ma pooleldi magasin ja ei suutnud oma viimseid jõurakke kokku võtta et vaatama minna mis toimub.

Reede, 6.veebruar

Läksime kaheksaks surfama. Saime kaks lauda, ühe suure ja ühe väikse. Viimase üle olin ma nõnna õnnelik..kuni vette jõudsime ja mõistsime, et väikse peale püsti saada on poole raskem. Ega mul ei olnudki enam nii väga isu nende laudadega jamada, näpp oli ikka veel täitsa valus kolmapäevast ja jalad ka just kõige paremas seisus polnud. See-eest sai lainetes möllatud. Ei saanud mina aru miks öeldakse - „Ookean on ohtlik!“. Haid ja muud kalakesed, kelle tühi kõht su varbaid ihub?(ihub?? Mis sõna see selline veel on?) selle ohtlikuse jaoks pole vaja isegi mitte pisikesi millimallikaid. Lained. Märkamatult satud veidi vale koha peale , kus iga laine sind oma suure jõuga kalda poole viimise asemel hoopis tagasi ookeani pool tõmbab..kuni taipad, et vups jalg ei ulatugi enam põhja.Mina ei tea kohe, meie Mrs. Laural keerlevad peas ainult poisid. Meie kõrval olid surfipoisid, Laura nii väga tahtis sinna poole lainetesse möllama minna..no läksime siis.
Anu: (veidi aja pärast)“ võiks ikka tagasi minna..?“
Laura: (jälgib minuti poisse) „..no lähme siis“.
Anu: „poisid on koledad?“.
Laura: „pole just suuremat sorti jah“. :D:D:D
Kui õigel ajal laine murdumiskohas olid ja silmad lahti hoidsid, võis laine sees auku näha kui see murdus..nii lahee :D väiksed kalad ka hüppasid nii lahedalt lainetest üles. Vahepeal, kui Terje parasjagu pükse vees liivast puhtaks loputas, läksid mööda kaks poissi kellest üks Terje koti näppas ja siis jooksu pistis. Terje punus kiiresti järele. Ühe koha pealt lõppes liiva küngas ära ja läks järsku madalaks, pikanäpumees pani käpla, lasi koti lahti ja pistis siis uuesti jooksu..õnnelikult jäi alles kõik meie varandus :P meie seda ei näinud, kuna olime ametis laine aukude tabamisega. Lõpuks kui isu täis, tuli Terje mami järgi. Läksime chevichet sööma. Õhtul käisime veel meile Annaga pikaks bussisõiduks head ja paremat ostmas. Buss oli ka jumala kahtlane..kui juba kuskil 45 minti sõitnud olime, avastasime end täpselt samast terminalist kust bussi peale läksime. Koju jõudsime hommikul viie paiku.

Neljapäev, 5.veebruar

Pidime hommikul seitsmest ärkama, et surfama minna, aga uni oli liiga magus. Laisklesime veel tükk aega voodis ja rääkisime ja rääkisime, sest eesti keel on nii imeliselt tore. Otsustasime, et teeme õhtul kartuleid hakkliha kastmega ja pannkooke. Päeval suplesime basseinis, üritasime veevõrkpalli mängida, aga ei tulnud eriti hästi välja :D sügavamal olijad vaikselt uppusid – mina ja laura :D Hiljem läksime kinno – Como sobrevivir mi ex – vaatama. Kino oli nii naljakalt väike, ses mõttes et Ambatos on ikka palju suurem. Ostsime kiiruga õhtusöögiks asjad. Ma ostsin Darwinile kingi, erkrohelised bokserid mille ees pool on keelväljas smile ja taha lasin kirjutada – Guido – siempre horny? Te ei peagi mõttest aru saama. Aa Guido (hääldus – hido) sellepärast, et see on ta teine nimi ja talle kohe üldse ei meeldi see. Kuskil poole üheksa ajal hakkasime oma eriti hiljaks jäänud õhtusööki valmistama. Oeh KUI ammu polnud juba hakklihakastet saanud..niiii hea, nii hea :) igasugu Kreisiraadio naljad lendasid, Laura vallatu rosin oli eriti tore :D pannkoogid said üsna keskööks valmis. Vahepeal tuli pere ka koju, nad vaatasid hakklihakastet suht kahtlase näoga, et kas see on ikka inimese toit..hea ta just välja ei näinud jah :D pannkoogid said suht keskööks valmis. Lõpuks veeresime magama, et hommikul surfama minna.

Kolmapäev, 4.veebruar

Jõudsime Mantasse veidi enne kuut hommikul. Nii hea oli Terjat näha :) Sõime hommikust ja läksime surfamaaaa ! Mul muidugi selleks sobivaid riideid ei olnud, aga Terts laenas. Ilm oli super ilus, palju päikest ja jube palav. Ella (lätist) käib ka surfamas. Täiiieeestiiii lõpp, see inimene pole ka sittagi muutunud. Ikka ajab oma lolli jura suust välja...ja terve aja „laulis“ – pasa la noche conmigo mi vida...mu ajuveresoon tahtis plahvatada selle peale. Annat ründas agua mala, Terjet ka, ma pääsesin seekord. Nägin väikest krabipoissi liiva peal ringi väntamas. :) Pole see surfamine midagi nii kerge kui kõrvalt paistab, mõtled ju küll et mis ta siis on laua peale püsti ajada end ja mööda lainet sellega vuhiseda. Vat ei ole nii. Esiteks juba laua peale püsti saamine on omaette kunst ja veel enam sellel püsimine. Anna sai hästi hakkama, cheerleaderdamine ja lumelaud annavad kõvasti tunda :P mina tubli tüdruk tahtsin lauda vees ümber pöörata, aga tuli välgukiirusel suur laine ja lõi laua mulle vupsti mööda pead ja näppe ja kõike...nimetissõrm veidi paistes ja kole valus. Jalad sain ka siniseks ja valusaks, sest ma jälle tubli tüdruk ei vaadanud ei ette ega taha ja Anna surfas mulle vastu jalgu :D Koju pesema, sööma ja magama. Laura jõudis ka kohale kui ma parajasti (ilu)uinakut tegin :D Päev möödus muljetades, süües ja „Videvikku“ vaadates. Õhtul läksime Terjega tansima kaasa ja pärast sööma. Päris öösel käisime basseinis ujumas :)

Teisipäev, 03.veebruar

Feliz cumpleaños a mi Darwin :))Ajasime end vaevaliselt kümnest voodist välja. Tahtsin dušši alla minna, aga oh üllatust – sooja vett ei olnud. See nuhtlus justkui käiks minuga kaasas! Tegelikult midagi parandati ja selles rajoonis polnud kuskil sooja vett. Vaatasime arvutist öiseid pilte, heaad :D;D sõime hommikust ja asusime Mitad del mundo poole teele. Quito ilmad on nagu Šotimaal, korraga tuleb hirmsat vihma ja poole tunni pärast särab jälle päike. Kohale jõudes tärkas meis sekundi pealt fotojanuline elajas..tegime muchissimos fotos kaunist monumendist, selle tasutal, kõikide ilmakaare tähtedega..no palju palju. Pildid on küll toredad, aga teadmine et see siiski ei ole päris ekvaatoril rikub kogu piltide mõtte. Ma usun/loodan, et te kõik ikka olete sellest teadlikud, et päris ekvaator asub 240 meetrit sellest turistiobjektist põhjasuunas!? Uurisime suveniiripoekestes ringi. Veel oli seal igasugu huvitavaid pisikesi majakesi. Ühes majas oli näiteks Quito pisimudel, teises Planetarium, ühes majakeses oli igasugu elavaid ILGEID SUURI putukaid mutukaid. Need olid niiii suured ja kohutavad! Selliseid ninasarvikputukaid oli, aga need olid 7 korda suuremad kui Eestis eksisteerivad. Oli võimalik neid enda peale lasta panna ja siis tehti pilti, tegime ka. Höäoh, kui rõvedad nad ikka olid, klammerdusid oma kuue suure jäsemega mu riiete ja naha külge kinni ja siis õõtsusid nagu oleks purjus. Aga samas on nad ju ikkagi palju väiksemad kui meie..nii et pigem söön mina tema ära kui tema minu :D Edasi läksime Museo del Sol´i otsima. Leidsime tee kõrvalt pisivariandi, põikasime sisse, kaks noormeest tutvustasid oma uurimustööd päris mitad del mundo kohta. See oli niiiii põnev!! Nii palju tarka juttu sai teada. Aga loomulikult ma enam seda kõike ei mäleta :D Ma ju mõtlesin, et miks pagana pärast Quito Centro Historicos niiii hulgaliselt kirkiuid koos on..nüüd sain tõe teada :D kõik viisteist kirikut asuvad ekvaatoriga paralleelsel joonel. Kaua kaua aega tagasi olid seal inkade ehitatud templid/kirikud, aga siis tulid hispaanlased ja prantslased, lammutasid kõik maha ja ehitasid uued kirikud et oma üleolekut/võitu/religiooni näidata. Need kirikud on sellise trikiga tehtud, et teatud päevadel aastas paistab päike otse kristuse otsaette, valgustab tema nägu (a see ka kuidagi peeglitega tehtud kui ma õigesti mäletan)...ja siis ajatakse inimestele soga et kristus tuli külla ja teeb maailma imeliseks. Selle projekti nimi on QUITSATO - sõna tuleneb Tsafiqui’st, mis on vana Tsáchilaste keel, kes on etniline grupp Ecuadori rannikult. Quitsa means Middle and To means World. Therefore Quitsato means Middle of the world. Oi me saime ikka väga palju huvitavaid asju teada. Nii edasi läksime õigesse Museo del Sol’i. Tehti ekskursioon meile. Ma jällegi ei viitsi kirjutada mida kõike me nägime ja teada saime..seda oli paaalju ! Sealt muusemist jookseb läbi ekvaatori joon. Tegime katseid joone peal. Näiteks veega – lasime joone peal vee kraanikaunist alla, voolas lihtsalt täiesti otse..lõunapoolusel hakkas vastupäeva ringlema ja põhjapoolusel päripäeva. Pidime hästi tugevalt käsi üleval hoidma, muidu neid maha suruda ei jõua, aga ekvaatoril võib ühe käega ka alla tõmmata. Joone peal üritasime käia, ei saanud. Muna panime naela peale, kõik saime sellega hakkama :) Lõpuks olime omadega täiesti läbi ja läksime koju ära. Kümnest hakkasime bussiga Mantasse sõitma.