25.mai – 29.mai

Viimasel koolinädalal ma õppisin liiga palju, selles mõttes liiga palju et siin ei ole ma veel nii palju õppinud :D muidu esmaspäeval me kursus siis muljetas reisist. Pidid kirjutama mis neile meeldis ja mis mitte, pärast õps luges ette. Mõned kirjeldused siis - Hommikuti oli bassein kondoome täis, hotellis magada ei saanud kuna plikad oigasid öösiti liiga kõvasti. Kaineid hetki õpilastel ei olnud, ka õpetajal mitte. Me klassi kõige ilusam tüdruk oli me kooli kõige ahvima tüübi õnnelikuks teinud. Üks klassiõde kukkus niisama õpsile sülle ja neilgi oli vahva õhtu. Üldse olid plikad seal täiega litsi pannud kõigiga. Et jah, selline tore klassireis oli siis, khmkhm.
Üritasime Annaga Yearbooki asja ajada. Tahtsime pärast kooli kõikidega kesklinnas kokku saada et miskit mõelda ja teha aga üks ei viitsinud tulla ja teine „ei saanud“ tulla ja no mõttetud tühikargajad. Lõpuks me ikka istusime kahekesi ja tegime selle viimasel minutil valmis. Ja mis tuli välja kui selle Lorenale viisime? Ta oli selle täiesti ära unustanud ja põhimõtteliselt tähtaeg pikenes. Tore et me siis pool oinaks end jooksime selle valmis tegemiseks, aga no vähemalt sai tehtud. Ma oma lehele panin palju väikeseid fotosid ja juttu.
Pärast Puyos käiku oli mul kõht nii jube punnis, ostsin siis mina üks õhtu papayat ja sõin selle kõik üksi ära midagi halba aimamata. Aga see pagana pihta ajas mul kõhu niii lahti. Kaks päeva ainult vannitoa vahet jooksingi, isegi kooli ei jõudnud. Aga pärast oli hea kerge olla :D vinge värk see papaya. Igatahes enam ma üksinda suurt papayat ära ei söö.
Viimane koolipäev oli üsna vahva. Ostsime kõik viimase cafe con leche ja baaritädi andis meile tasuta koogitükikesed. Tähistasime :D mingi kursuse õpilased käisid kordamööda meilt abi palumas et neil vaja inkas kooli kohta video teha. Nii et me siis käisime kooli peal ringi, rääkisime inglise keeles kus mis asub, kus mida tehakse, niisama veidi lolli juttu ja nad rõõmsalt filmisid. Me kursuses kõik lasid kõigil oma pluusi peale kirjutada. Ma kõigil siiski ei lasknud, ainult valitutel :D tegime Vickyga direktori ja inspektoriga pilti, nad ikka kiitsid meid kui toredad me olime, mis sest et veidi laisad :D ja läbi see kooliaasta siin saigi, jumal tänatud! Kuid olen kindel et Eestis hakkan seda kõike kindlasti igatsema. Kas see on tõesti reaalne, et ma ei saagi enam lihtsalt tunnist välja jalutada kui mulle seal olla ei meeldi või kui ma lihtsalt enam ei viitsi? Või niisama jõusaalis magada kui uni peale tuleb? Või terve koolipäeva mitte midagi tehes väljas murul lesides? Või kooli baaris süües ja netis surfates? Imelik, nüüd peab ju ainult õppima ja õppima ja õppima. Septembriks saab poolteist aastat kui ma ei ole põhimõtteliselt midagi õppinud, eks me näe kuidas 12.klass kulgeb.

Reede, 22.mai

Hommikul ajasime pepsid kell kaheksa voodist välja. Hommiku söögi ajal rääkis hotelli omanik kuidas üks hiiglaslik boa madu tal kanu nottimas käis. Eeem..sõime ruttu, pakisime ruttu ja läksime! Viisime oma asjad Darwini tädi juurde ja läksime ta nõbuga „Camino de monos’sse“ ahve vaatama. Nii kui autost välja astusime tulid ahvid joostes meid tervitama. Hakkasid autode peal turnima ja siis meie otsas ka. Ronisid mööda jalga sülle või pähe. Võtsid käest saba ja kätuga kinni ja tirisid igale poole nagu puu otsa ja koju (vallatud ahvid) :D Üks ahv oli naljakas, teistest suurem, mustemat värvi ja pikkade varvaste ja näppudega. Mind hakkasid kolm ahvi korraga ahistama, ma oletan et selle põhjuseks oli lühike seelik. Seal olid mõned koerad ka, ahvid otsisid koertel peast ja näost kirpe kui need ise nii mõnuleva näoga uinusid. Uii nad on ikka nii niii armsad. Poevad sülle ja kallistavad nii mõnusalt, proovi sa neid siis enam maha panna :) Aga need armsakased on väiksed pätid ka, varastavad turistidelt asju ja viivad need kõrgele puu otsa :D Pärast sõitsime linna peal ringi ja käisime jälle volqueterot söömas. Kahe paiku läksime veel ühte huvitavasse kohta. Seal olid mõned peopesa suurused ahvid, aga nad olid nii arglikud ja jooksid peitu inimeste eest. Veel olid seal mingid imelikult mustad, valge pea ja valge täpilised kanad kes meil kogu aeg järgi käisid. Igatahes oli seal palju toredaid basseine ja huvitavaid asju ehitatud. Olid kaks sellist suurt kurja nägu tehtud ja nende suust läks koobas maa sisse. Üks naine viis meid sinna sisse, sees oli hästi pime, pidime üksteisest kinni hoidma ja muudkui kükitades käima, mingid rõvedad asjad rippusid koopa laest ja käisid mööda pead. Siis jõudsime koopa keskele, pani tule põlema ja seal olid igasugu ilusad saunad ja mašaasi basseinid ja värgid. Seal samas lähedal oli ühe hästi kõrge puu ümber ehitatud trepid, 7 või 8 korrust. Ülevalt oli võimalik näha kogu selvat, niiii ilus :))) veel oli üleval üks tuba ühe voodiga. Seda tuba pidavat välja üürima paarikestele üheks ööks :D Pärast kõike kaunist olime me juba päris väsinud, pidime küll veel veeparki ujuma minema, aga otsustasime siiski tagasi Ambatosse tulla.

Neljapäev, 21.mai

Eile õhtul läks me kursus reisile. Õps arvatavasti vihkab meid Vickyga nüüd, aga no las ta vihkab. Igatahes meil nüüd kooli ei ole kuni esmaspäevani. Nii et meie Darwini, Vicky ja Sylviega läksime Puyosse. Anna pidi ka tulema, aga ta ema on viimasel ajal imelikuks muutunud ja ei lubanud teda. Siit Puyosse on bussiga umbes 2,5 tundi, see on selline väike oriente :) Jõudsime sinna kuskil kahe paiku, Darwini nõbu tuli autoga järgi ja viis meid ühte hotelli. Vahetasime riided ära ja läksime volquetero’t sööma. Jummel see on niiiiiii hea!!! Kokku on pandud chifled, tostada, üks valge asi mille nime ma ei mäleta hetkel, tuunikala, punane sibul koos tomatiga ja pigistad sidrunit peale ja nii jumalikult hea:P joogiks küll seal midagi muud peale selle elu rõveda Pilseneri õlu polnud, aga isegi sellega oli hea. Pärast läksime ühe jõe äärde jalutama. Vaatame meie et imelikult palju inimesi tuleb vastu näod mingi plögaga koos. Me Darwiniga leppisime kokku et kui järgmine selline vastu tuleb, siis hakkame karjuma nagu ehmuks. Tuligi üks tüdruk ja me hakkasime karjuma, see plika hakkas ise veel rohkem karjuma, võttis omal näost kinni ja jooksis eemale :D igatahes leidsime me üles selle koha kust nad seda mudaplöksi võtsid ja määrisime endeid ka sellega kokku..nii igaks juhuks, kes teab ehk teeb nooremaks. Mäkerdasime igaks juhuks seljad ka kokku :D pärast pesime end jões puhtaks Darwini särgiga. Käisime linna peal ringi ja kuna Sylvi ja Vicky liiga palju rääkisid siis ostsime neile jäätised et nad natukeseks vait jääksid :D Ostsime suure pizza ja puuvilju ja läksime tagasi hotelli. Hotellis närisime kõhud täis, vaatasime laiskusest telekat ja enne magama minekut käisime basseinis ujumas. Vesi oli jube külm ja suured surnud putukad olid sees, aga muidu päris timm värk.

Väike luule

El Alma en los Labios

Cuando de nuestro amor la llama apasionada
dentro tu pecho amante contemples exinguida,
ya que solo para ti la vida me es amada,
el día en que faltes me arrancaré la vida.

Porque mi pensamiento, lleno de este cariño
que en una hora feliz me hiciera esclavo tuyo.
Lejos de tus pupilas es triste como un niño
que se duerme, soñando en tu acento de arrullo.

Para envolverte en besos quisiera ser el viento
y quisiera ser todo lo que tu mano toca.
Ser tu sonrisa, ser hasta tu mismo aliento
para poder estar mas serca de tu boca.

Vivo de tu palabra y eternamente espero
llamarte mía como quien espera un tesoro.
Lejod de ti comprendo lo mucho que te quiero
y besando tus cartas, ingenuamente lloro.

Perdona que no tengo palabras con que pueda
decirte la infable pasión que me devora.
Para expresar mi amor solamente me queda
rasgarme el pecho, amada, y en tus manos de seda

dejar mi palpitante corazón que te adora.

Medardo Angel Silva

11 – 20.mai

Ausaltöeldes ei mäleta ma tuhkagi mis toimus. Käisin arsti juures vereanalüüsi tulemustest rääkimas. Ongi kõik korras, ainult see klükoosi tase on madal. Ütles et see võib kõrgusest olla...ma ei usu eriti, kaheksa kuud siin juba elanud ju. Siis et liiga palju magusat söön :D aga see pole ju üldse loogiline, kui madal on, siis peaks ju rohkem magusat sööma :D ja ma enne sõin ikka palju rohkem, šokolaadi läks nagu pesuvett. Aga enne ma tegin trenni ja see tasakaalustas siis..enam trenni ei tee. Pärast Cotopaxit pole mingit tahtmist enam trenni teha. Vot nii.
Muidu olen ikka ilusti koolis käinud ja seal mitte midagi teinud :D tegelikult nüüd just teen rohkem kui enne, nüüd kui veel kolm nädalat jäänud on, nõuab õps meilt kõiki töid. Lolliks läks, kaheksa kuud pole ma midagi teinud ja nüüd siis nõuab. Meil tuleb klassi lõpureis. Minnakse randa, Esmeraldasse. Aga ma olen Esmeraldases kõik rannad läbi käinud ja ei tahaks sinna uuesti minna...ja ega klassikaaslased ka just erilised sõbrad pole et nendega koos läheks. Pealegi on mul raha mujalegi panna :P Õpsile see aga ei meeldi, käib meile Vickyga iga päev peale et ka läheksime. Aga me ei anna alla, ei lähe ja kõik!
Darwin kolib nüüd jälle, nüüd majja. See minu kodust kolm blokki üleval pool..ei suuda ta minust kaugele minna :D Väike valge maja, kolme toa, köögi ja vannitoaga. Vajab veidi sättimist aga muidu täitsa normaalne. Põrand vähemalt on seekord ilus :D Maja omanik on üks vana mees. Käisime üks päev temaga rääkimas ja Darwin ütles talle et me oleme abielus. Nüüd see vana ütleb mulle kogu aeg señora. Nii nõme, eriti vanainimese tunne tuleb peale :D

9 - 10.mai

Käisin Mallis ringi nagu poolearuline, ei suutnud välja mõelda mida mamile emadepäevaks osta. Lõpuks ostsin morsiklaasid, sest neid meil justkui kunagi ei ole. Hiljem tuli loomulikult välja et neid on meil kodus tohhujaa, aga neid lihtsalt ei kasutata, tore. Öösel meisterdasin kolm tundi emmele emdepäevaks kaarti arvutis.
Pühapäeval magasin mõnusalt kaua. Kui ärkasin, ei olnud kedagi kodus, süüa ka midagi ei olnud järjekordselt. Vahepeal justkui keegi tuli koju, aga siis läks uuesti kiiresti ära. Ma ei viitsinud uurida ka, olin vaikselt ja mugavalt oma toas. Lisasin veel emme kaardile detaile ja meisterdasin ka mamile kaardi. Terve päev mööduski toas olles. Õhtul kui poodi läksin siis just tulid kõik koju. Vaatasid mind nagu imelooma ja uurisid et kus ma olnud olen. Ma ütlesin et kodus olin päev läbi, nemad et ei olnud, et Pavel käis vahepeal kodus ja kedagi ei olnud. No ega ta ju ei saagi mind näha kui ainult korraks enda tuppa jookseb ja siis uuesti välja tormab. Ma ei saa aru, alati kui ma „kadunud“ olen ja nad nende sõnul nii mures on, siis miks pagana pärast nad kunagi helistada ei või mulle?? No ega siis vist ikka ei ole nii mures :P Igatahes andsin ma siis mamile kingi ja kõik olid mu kaardist nii vaimustuses ja kogu jama oli sekundi pealt unustatud.

Reede, 8.mai

Hommikul läksin Paveliga cruz roja’sse vereanalüüse andma. Ma ei tea mis õnnistus see mul küll on, aga alati kui ma kooli ei lähe ja kesklinnas miskit tegemist on, satun oma õpsiga kokku. Nii ka täna, nägin teda eemalt, vaatas mind veidi imelikult aga ma lihtsalt lehvitasi kiiresti ja kadusin. Järjekord oli ukse taga nii pikk, pidime tükk aega ootama. Lõpuks kui all paberid korda aetud läksin verd andma, ma ei tea mingi viis liitrit verd võeti ja saadeti koju. Tulime siis koju ja kohe sunniti mind sööma sest nad nii usuvad et pean dieeti. Kell viis õhtul läksin Darwiniga tulemustele järgi. Aru ma nendest midagi ei saanud ja arsti ka seal enam ei olnud. Ainus mida aru sain on see et klükoosi tase on liiga madal. Darwin muudkui poputas nii armsalt et mulle täitsa hakkas meeldima :D Kodus papi vaatas tulemusi ja ütles et kõik on korras. Esmaspäeval ikka lähen arsti juurde igaks juhuks.

Neljapäev, 7.mai

Ecuador on ikka võimaluste maa, saab palju selliseid asju proovida mida varem teinud ei ole. Täna näiteks oli nõnna kaunis päev, Anu tegin midagi mida pole kunagi varem oma elus teinud – minestas. Tulin mina koolist, panin kohvimasina käima ja lesisin voodis. Hakkasim siis kohvi võtma minema, aga sinnani ma ei jõudnudki. Pärast ärkasin suure valu peale kapi kõrvalt maast. Nii suure raksuga vist kukkusin parema külje peale nii et ei saanud normaalselt enam istuda ega astudagi. Parema käe sõrmed ja käsi olid täitsa vigased ja sinised. Ilus kogemus see just ei olnud ja elus midagi juurde ei anna, aga no uus asi jälle kirjas :D Mõtlesin siis et mul ehk vererõhk jama, üsna tihti sädemed lendavad silme ees ja lööb pildi mustaks. Läksin Darwini juurde ja läksime cruz roja’sse vererõhku mõõtma. Onu ütles et vererõhk on täiesti normaalne, küsis siis mult igasugu asju ja andis paberid vereanalüüside tegemiseks. Õhul rääkisin mamile mis juhtus. See läks nii ähmi täis ja närvi. Uuris et mis see siis olla võiks ja lõpuks küsis vaikselt et ega ma rase ei ole :D siis tuli veel pikk jutt seksist, et see on normaalne ja seda peab tegema ja noored inimesed ja plaplaaa. See pole mitte esimene kord kui ta minuga sellel teemal räägib ja alati räägib Marenast ja Andreast...nüüd rääkis endast ja papist, seda ma küll ausaltöeldes teada poleks tahtnud...!XD Siis tuli papi ja mami kohe talle ka rääkima suurt uudist. Oh jummel, papi oli ka kohe nii närvis ja...kuna papi on ju jube usklik siis mami kiiresti lisas et Anu on hea tüdruk ja tema meestega tegemist ei tee, et rase küll olla ei saa. Ma lihtsalt tegin armsat nägu ja olin vait :D nad on ju nii vanad, no kujutage nüüd ette et te räägite vanaema ja vanaisaga sellistel teemadel. Ma ei tea, minu jaoks on imelik...vanavaneimaid mul pole, selliseid teemasid nii vanade inimestega ette pole tulnud ja kuidagi väga ebalev tunne oli olla. Igatahes nad enne rahule ei jäänud kui pidin nõusse jääma et homme vereanalüüse tegema minna.

Laupäev, 2.mai

Vickyl täääna sünnniiipäeeeev :)
Nii kõva eit olen, et pesin täna kolm tundi oma riideid – palju riideid oli!!Õhtul toimus Vicky sünna. See oli ühes garaazi moodi kohas. Vickyle meeldis me kink väga, ütles et paneb need kõik trussarid Itaalias oma toas seina peale :D Muusikat tegi sama dj kes Anna sünnalgi oli. Rahvast kogunes sinna igasugust ja üsna palju. Tantsitud sai rohkem kui küll. Vicky õde oli puhta täis, kakerdas seal ämbritäie viinakoksiga ringi..enamus ajast ise seda sealt rüübates. Intriige oli sellel peol paaaalju aga väga väga palju :D:D Huh, ainult need pilgud Sylvie ja Fernando vahel olid juba tapvad. Ega Javier ja Vickygi santad polnud. Oi pergale, sellist seepi ikka eestis ei toimu :D Anna ja Edi said ka lõpuks kokku, ilusal viisil, mitte intriigidega. Lõpuks kui pidu lõppema hakkas ja enamus inimesi koju läinud, ilmus kuskilt välja tort. Nuga sealt ei leidunud, niisiis nüsisid lahked poisid mulle papitükiga peaaegu veerandi tordist..no mul oli kõht ikka väga tühi ka :) Loomulikult ma jagasin seda lahkesti ka teistele. Hakkasime Darwiniga ära minema, ta tahtis mulle jakki selga panna aga mul oli tantsimisest nii palav ja ei tahtnud. Samal ajal oli üks väga jõhker ja paha poiss minu koolist meie kõrval. Ja kui ma ütlesin Darwinile et ma ei taha jakki, aga ta seda mulle ikka üritas selga panna, siis see tüüp lihsalt hakkas mu jakki enda kätte tirima ja vahtis Darwinit sellise näoga et tapab ta kohe ära. Ma tean et see poiss on paha ja kakleb igal peol kellegiga nii et pärast ise poolvigane ja verine on. Ütlesin talle siis et ta sujuvalt eemale tõmbaks ja teades et ka Darwin sellistel juhtudel just kõige rahulikum pole, tirisin teda et ära minna. See tüüp seal ikka tõmbles haledalt, aga siis ta klasivennad jooksid teda sõna otseses mõttes kinni siduma. Me läksime Darwini ja Ediga jalutades koju. Kogu tee rääkis Edi kuidas talle ikka Anna meeldib ja Darwin samal ajal mulises et ega see asi nii ei jää. Mulle hakkas närvidele käima ja ütlesin talle julma reaalsuse, tüüp ei rääkinud kuni järgmise päeva hommikuni minuga ühtegi sõna.

Reede, 1.mai

Pärast kooli saime kesklinnas meie kohvikus Anna, Sylvie ja Ruthiega kokku. Meisterdasime Vicky kingituse kallal – viis paari aluspükse :D Iga tüdruk dekoreeris ühe paari ja poisid said oma kusti-ja luuleannet proovida suurtel poiste bokseritel. Sealt tormasime kiiresti Lorena juurde väikesele kokkusaamisele. Ta oli üllatuslikult heas tujus. Mängisime kõigepealt seda mängu, et üks inimene peab midagi joonistama ja teised peavad arvama mis see on. Rääkisime peredest, kuidas meil läheb ja üleüldse ecuadori elust. Juuli kuusest vabatahtliku tööst..mida tegelikult niimoodi nimetada ei saaks kuna meile on see kohustuslik :D Võimalik on töötada orbudekodus, haiglas vähiosakonnas, vanainimeste hooldekodus, puudega lastega ja väike võimalus ka loomadega töötada(aga seda hakkab arvatavasti tegema Anita, sest talle ei meeldi lapsed ja no ta üldse inimestega töötada ei taha). Mina hakkan töötama pisikeste orbudega. Siis tuli kokkusaamise parim osa – söök :D milleks see kord oli palju palju doritoseid ja muid krõpse, kõrsikuid ja mingeid magusaid asju. Sõime end kõik doritoseks, panime veel juustukreemi ka peale :) Loomulikult pidime veel evaluacióni lehte täitma, mis oli nagu alati mõtetu ja yfu kohta kirjutasime ikka kriitikat!! Lorri rõõmustasime ka kriitikaga. Siis otsustas Lorr mu kaameraga meist pilti teha. Tegi ühe pildi ära, hakkas oma pojaga lobisema ja siis........siis pillas mu kaamera sellise raksuga kivipõranda peale :O:S mul käis ajus samal ajal raks. Vaatasin kartlikult oma maas lebavat kaamerat. Lorr hakkas siis halama et oi mis ma tegin, mis ma tegin. Kaamera oli täitsa kole, zuum väljas ja täiesti kõver ja väiksed jupid tulid küljest ära. Kui sisse lülitada siis teeb niii kile kriiskavat häält ja ekraanile lööb ette E18. Mu nunnu on täiesti surnud :((( Oh te ei kujuta ette kuidas ma oleksin tahtnud Lorrile kallale minna, tal juused peast välja tirida. Nii tige, nii nii tige. Miks see nüüd siis minu kaamera pidi olema? Telefonist olen juba ilma ju...tehnikaga üldse ikka ei vea mul. Lorr ikka hädaldas ja vahtis mu kaamerat, siis ütles et ehk ikka saab terveks ja loodab et see mul liiga kalliks ei lähe. Apppiiiiiii aaappppppiiiiiiiiiiiiiiii.....ma sundisin end rahulikuks ja tegin talle isegi hüvastijätu põsemusi. Kuigi oleks tahtnud hoopis tal põse küljest ära hammustada. Ei te ei oska aimata ka kuidas mu sisemus kees. Mu kaamera, mu elu..mul pole elu enam!!!! :´(