Miercoles, 31 de diciembre

Älän kallis palju õnne! :)
Aasta viimane päev, Allani sünnipäev..Anu ärkab hommikul üles ja on ütlemata kurb. Teeb oma nunnu lahti, räägib Kadriga msnis, meel nii hale ja nutt läheb lahti. Loomulikult ei olnud see kõhuvalust, kuigi ka see ei tahtnud mulle rahu anda. Ma ei saa ise ka aru mis toimus. Jõuludel ei olnud mingit jama, aga see üks päev, ainult see päev oleks ma andnud kõik, et olla kodus koos oma inimestega. Oh kui paha see tunne oli, kuidagi ei saanud pisaraid pidama, mitte miski ei lohutanud ega teinud paremaks. Päeval läksin Darwini juurde, 5 minutit kõndimist pani kõhu veel kohutavamalt valutama, enesehaletsus võttis hoogu ja tönn läks lahti. Küll ta uuris mis lahti on ja proovis lohutada nii kuis oskas. Juba oli päris hää kõik, aga enne kella viit tuli veidi kurptus peale. Teil hakkas ju kell 12 saama..oi kui kade ma olin. Ise mõtlesin kui loll sa oled Anu, sul on võimalus näha(vb üks kord elus) midagi, mida pole mitte kusagil mujal maailmas. Aga siiski oleks tahtnud majade ees olla, kõik laseksid koos rakette, kell kaksteist kõik hõiskavad ja soovivad head uut, uue aasta esimesed šhampa pudelid rändaksid ringi ja pidu kultuurimajas kestaks varaste hommikutundideni. Siis juba Darwin naeris mu üle, ma ei süüdista teda, oleksin tema asmel sama teinud kindlasti. Käisime apteegis mulle kõhuvalu vastu rohtu ostmas. Keskine helistas, vaatasin jube imelik number – Eesti number – Gerda!! :) Kohe rõõmsamaks tegi see kõne:P Siin tehakse vana-aasta lõpu puhul año viejosid – need on elusuurused nukud, mis tehakse paberist, riietest või millest iganes soovid ja kujutavad nad lõppeva aasta meeldejäävaid isikuid, filmitegelasi... Need nukud pannakse oma maja ette välja, et kõik ikka näha saaksid. Veel on siin komme, et mehed teevad end naisteks(neid nimetatakse piula’deks). Seal samas kus nukud väljas on, pannakse kõva muusika käima ja piulad hakkavad autosid, jälakäijaid, busse, motikaid..kinni pidama, neile tantsima, neid ahistama, autode peal aelema. Ega nad seda päris niisama lõbu pärast ka ei tee, point on selles et inimesed peavad neile veidi raha andma. Darwini sõbrad olid ka end piuladeks teinud ja tegutsesid korteri ees. Läksime siis sinna, jala pidime liikuma kuna autoga läheks jube kaua aega ja läheks kalliks ka kui iga kümne meetri tagant keegi su kinni peab ja raha tahab:D tsiisas ma pidin kuse püksi irnuma kui neid nägin, mis riided, milline meik ja kuidas nad aelesid seal autode peal, nagu ehtsad litsid XD tegin mõned videod ka, aga need pole üldse nii head. Nad olid nii koleda año viejo teinud. Olime seal mõnda aega ja tagasi koju. Vahetasin riided ära ja läksime kesklinna. Jällegi jala, pidin juba otsad andma, vaikselt kirusin kõhtu. Kesklinnas oli hull mürgel. Peatänav oli paksult rahvast täis, iga viie meetri tagant oli uus muusika ja uued piulad. Mõned korrad tulid need piulad mind ka ahistama, ühe korra kohe viis tükki korraga. Hjuuuu kui rõve see oli!!! Hõõrutasid kõik end minu vastu ja musitasid mu põske, tahtsid mind käte peal tassima hakata, aga ma rabelesin end lahti. Nägime ühte ehtsat pede ka, oli endale roosa liibuva minikleidi selga tõmmanud ja lihtsalt seisis tänaval ja poseeris kõigile. Kesklinnas oli päris hiiglaslike ja ilusaid año viejosid. Sattusime Daniela, Anita ja Javieriga kokku. Anita oli end meheks teinud ja Javier naiseks. Javier oli puru juuatäis, tantsisid ka tänaval(viisakalt valssi:D), aga kuna Javier nii purjus oli, siis ta väga püsti ei seisnud ja keegi neile raha anda ei tahtnud:D Javier muudkui sogas midagi inglise keeles ja viskas kogu aeg oma jala Anitale sülle. Rääkisime nendega tükk aega juttu. Daniela pere oli ta enda juurest enne jõule ära ajanud, nüüd elab neli päeva Anita juures ja siis Lorena juurde. Kella üheteist paiku hakkasime tagasi korteri juurde minema. Seal olid sõbrad vägijooki tarbinud ja tants oli veel pöörasem! Kõik tahtsid, et ma ka tantsiks, et blond liha läheb paremini peale, saab rohkem raha:D tänks sõbrad, Ei! Kell kaksteist lõpetasid piulad tegevuse, hakkati año viejosid tänaval peksma, pandi põlema ja hüpati üle tule. Rakette lasti ka, aga mitte väga palju, võib-olla ma lihtsalt ei saanud aru kuna kõik olid nii kaugel. Nii naljakas, siin nagu polekski nii tähtis uue tulek, mõni tuleb kallistab ja nii moka otsast soovib head uut. Mind tervitas uue puhul veel teravam kõhuvalu. Pidime kesklinna kuskile peole minema, aga miskipärast jäi see ära. Olime korteri ees, sõbrad jõid, laulsid, lällasid ja nilbitsesid. Pool kolm koju, suht mage värk! :/ Minu tänaval käis küll pidu veel varaste hommikutundideni. Nende nukude tegemine ja piulade tegevus on omased ainult Ecuadorile. Nagu te aru võisite saada siis minu peres nukku ei tehtud, teadagi põhjustel..

Martes, 30 de diciembre

Magasin kuni lõunaöögini. Kaks võimalust, ma kas hakkan riisi tõsiselt vihkama kui tagasi Eestis olen või hakkan sellest puudust tundma. Kuigi viimane tundub küll võimatuna. Koristasin oma tuba iiilusti põhjalikult ja hakkasin juba asju ära viskama:D meil enam teenijat ei ole, läks teine rannikule emale külla ja helistas, et enam tööle ei tule. Meil siis süsteem – mammi teeb süüa, Marena koristab alumise korruse, papi teise korruse, mina pean oma toa ja vannitoa korras hoidma(mingit erinevust ei ole, tegin seda ka enne) ja üle nädala peame Paveliga trepi kuni alla välja pühkima, kuigi ega tema seda nüüd küll tegema ei hakka:D Mul oli täna igav, tuli tuhin peale ja koristasin kogu maja ära. Nii palju kasulikku siis täna, ülejäänud päeva lobisesin Anniga skypes ja elu kui lill. Anna saatis hommikul sõnumeid, et tal on nii kohutav kõhuvalu ja paha olla, sõi ehk rannikul midagi halba. Üldiselt oli tal ikka paras emo tuju, teadagi värk ju kui oled haige – kogu maailm on järsku sittpask. Ja kui veel oma emmet ka ei ole, kes sulle kuuma teed keedaks ja paar lahket sõna ütleks... Mul oli päeval nii hea tuju ja hea olla, aga õhtul tabas mind sama saatus mis Annat. Kõht hakkas meeletult valutama ja kooogu maailm oli sittpask!

Lunes, 29 de diciembre

Hommikul vara üles ja sööma. Rääkisime Anna papiga maa- ja linnaelust, sai päris huvitav. Ma ei tea miks Anna ütles, et ta isa taga kunagi ei räägi..räägib, igatahes rohkem kui minu oma:D ja isegi naeris vahepeal, arvatavasti ikka meie vigade üle. Tagasi hotelli, pakkisime asjad kokku ja sõit koju võis alata. Dani istus autos minu ja Anna vahele, et me inglise keeles salaja rääkida ei saaks:D Ma põhiliselt magasin terve tee või siis teesklesin magamist kuna ei viitsinud Daniga seletada :D mitu väikest peatust tegime. Ühes läksime Annaga vetsu otsima, leidsime ja jube kole oli. Üldse imelik koht oli..kuskil nelja suvalise poe ees rippus täies hiilguses surnud siga, vali aga millist tükk ihaldad süüa ja nad raiuvad selle sulle sinu silme all. Tee oli nii kohutavalt käänuline ja kõrgused aina muutusid, mul oli süda paha ja pea käis ringi. Käisime Latacungas Gabi ema juures. Sõime palju kommi ja igavlesime. Lõpuks poole kaheksa paiku jõudsin koju. Mammi ja Marena olid kodus, rääkisin mis me tegime ja kui väga mulle rannikul meeldib. See ei tulnud neile üllatusena, iga aasta on kõigile meeldinud ja muudkui kõik iga nädalavahetus sinna kippunud. Pavel oli nüüd neti nii pannud, et on kogu aeg. Oh seda rõõmu ja oh seda kurvastust. Pakkisin oma asjad lahti ja pesin liiva juustest välja. Terve päeva tee magasin, aga uni oli ikkagi. Sõin jõulusaia ja claudiaid – ei suuda eesti keelset nime välja mõelda – vaatasin veidi netis ringi ja magama ära. Aa, ostsin ju kuu aega tagasi neljasajase sõnumipaketi. Sõnumid said enne tähtaega ilusti otsa ja nüüd täna lihtsalt niisama tuli mulle uuesti 400 sõnumit. Ilma et ma oleks midagi maksnud, mulle sobib! ;)

Domingo, 28 de diciembre

Seitsme paiku hakkati ärkama, ma olin liiga väsinud et silma lahti teha ja elu uurida. Magasime Annaga edasi peaaegu kümneni :P vahepeal helistas Sandra, rääkisin talle midagi eesti keeles, ei mäleta. Aeglaselt ärkasime, riided selga ja „hommikust“ sööma. Unustasime endeid päris kauaks rääkima, jube imelikult vaadati meid seal juba. Läksime siis randa, otsisime Anna pere üles, viskasime oma asjad toolidele ja suundusime pilte tegema. Hüppasime ja kargasime, mängisime liivaga ja karjusime..siis vaadati meid juba rohkem imelikult :) Pole hullu. Mööda randa rännates leidsime Sandra, jälllee pilte tegema :D Ahistasime palme ja tegime liivasõda. See liiv ka mingi veider, nii kui katsusid, läks nahk täitsa mustaks. Kaevasime aga liiva üksteisele peale ja tegime end mustanahalisteks. Siis tulid negrud ja ütlesid, et valgetena oleme palju ilusamad. Vette lällama, ujukad muudkui kadusid seljast ära jälle ja silmad olid soolaveest punased. Aga lasime ikka edasi, mingi nähtamatu elukas otsustas mind parema jala põlve kohalt torkata/kõrvetada.., ohssa mait kus see oli valus. Karjusin natuke ja panin longates edasi. See elukas vist ikka tõesti vihkas mind, veidi aja pärast ründas uuesti sama jalga, see kord oli juba paalju valusam. Ma kähku käega ajasin minema, tundus nagu pikk siidiuss. Kohe kohe tabas sama saatus ka Sandrat, läksime veest välja et Annat sellest säästa :D Öeldi, et agua mala..eem ei oskagi midagi öelda, ei saa päris hästi pihta mis ime elukas see selline on. Sandra isa määris meile limonit ja kreemi peale. Läksime Annaga tagasi oma inimeste ja asjade juurde. Ta ema ütles, et pean sooja liiva peal hoidma. Hoidsin siis kohe peaaegu tund aega. Anna joonistas mulle vee ja liivaga selja peale delfiini, ma joonistasin talle lepatriinu. Läksime kõik koos sööma. Meretoit on nii hea, nii hea, nii hea. Anna vanemad uurisid mis Eestis ja Soomes sarnast on, ainult irvitasid kui me rääkisime, ju me siis nii valesti rääkisime :P Lõpuks pidime soome ja eesti keeles rääkima omavahel, saime täitsa aru teineteisest. Kui Gabi maksmast tagasi tuli, ütles et kassatädi tahab mind oma pojale naiseks. JA me läkisme..! Hotelli, kordamööda pesema ja läksime Atacamesesse. Gabi ostis oma vanematele mingisugust kookosemaiust. Paistis välja nagu šokolaad, aga oli pool lödi, ülimalt hea. Dani kadus papiga kuskile pellerit otsima. Me ostsime jätsi ja läksime randa jalutama, nautisime Danivaba aega! Tuulasime suveniiri ja muu pahma poekestes, viskasin pilgu peale ja mõtlesin – järgmine kord. Edasi sõitsime kõrval randa Súa’sse. Nagu bassein: väikene, vähe inimesi, puhas ja soe. Eeeeesimest korda nägin, et Anna vanemad ongi justkui paar, istusid liival kõrvuti ja korra isegi hoidsid käest kinni. Ma otsisin karpe ja olin niisama õnnelik. Tükk aega olime seal, ostsime arbuusi ja läksime tagasi Tonsupasse. Vilksti hotelli ja sööma. Jälle nalja kui palju. Tahtsime Annaga hiljem randa jääda. Ta isa siis ütles, et no Anut me küll keelata ei saa, ta on ju täiskasvanud ja peaaegu naine xD aga Anna sina küll pidusse veel minna ei tohi..muhahaha. Mo valvsa hoole all ikka vöis.naerukoht. Otsisime Sandra üles, möllasime vees ringi, tutvusime mingite kuttidega, viie minuti pärast saime aru et nõmekad ja läksime minema :D Jälle samasse baarikesse kus eile. Sandra tegi uuesti oma mega flirti ja kolm kokteili kuue dollari eest olemas. Siis ilmusid kuskilt pärapõrgust need eilsed kutid välja. Me ei viitsinud nendega eriti sõbralikud olla, nad said sellest üsna ruttu aru õnneks ja kadusid. Ilusaid kutte ei leidnudki, kui kurb! :D Aii valetan, kaks tükki istusid meil kõrval lauas, tegid meist mõned pildid ka, aga siis ilmusid nende naiskad välja..que pena. Üheteistkümneni võisime jällegi ainult olla, nii tore nii tore.

Sabado, 27 de diciembre

Hommikul söögi isu ei olnud, magasin rahulikult kümneni. Mõtlesin kuidas seda 30 dollarit ära kasutada, ligunesin pool tundi sooja dušši all, võtsin ühe seebi kaasa (kodus saigi otsa just xD), toalett paberi rulli vaatasin ka hetkeks, aga see mõte tundus liiga debiilne:D teleka olin ööseks käima unustanud – vahva - ja voodi ajasin võimalikult sassi. Kaksteist läksime sööma. Jalutasime mööda randa kauuugele. Tulime tagasi ja ma läksin Tonsupasse Anna juurde. Viskasin oma asjad hotelli ja läksime randa. Päike oli just ilusti välja tulnud, vesi soe ja hea olla. Tahtsime selle banana taolise asjaga sõitma minna, astusime mõned sammud ja juba oligi üks eriti must mees meie juures ja pakkus seda sõitu. Muidu oleks viis dollarit, aga me oleme ju nii vaesed „gringad“, saime neljaga:D Istusime aga paati oma auku ja sõit võis alata. Täiesti hull millised laine olid ja kuidas me siis nende peal hüppasime, Anna ainult karjus mu kõrval nagu segane kogu aeg :D vesi pritsis suhu ja silma, uiii kuidas mu silmad kipitasid, ei suutnud neid enam lahtigi hoida. Aga sõit oli lahe! :P Siis suundusime ujuma, millest midagi välja ei tulnud kuna lained olid nii tugevad ja iga lainega tahtsid mu ujukad ära tulla :D otse loomulikult tegime pilte. Tagasi hotelli, mingi noorte punt pani hotelli ees pidu, üsna pöörased olid. Me ujusime basseinis kuni külm hakkas ja läksime pesema. Tegime end korda ja sööma. Edasi ranna baarikesi uudistama, ühes majakeses müüdi igasugu ehteid, kujukesi ja muud nodi – uurisime neid. Jalutasime rannas ja tegime agaralt pilte. Siis tuli üks eriti paks tädi me juurde, hakkas NIIMUUSEAS mu juustes sasima ja mulle roosat paela juustesse põimima. Ma ütlesin mitu korda, et ei taha, aga tema ikka et roosa sobib su juustega nii hästi, nii kaunis, nii kaunis..küsisin siis palju maksab, ei vastanud midagi. Nojah, mis siis ikka..ajas aga edasi oma plära, ütles et ma olen nii kaunis ja küsis mitu peikat mul on? Eem, miks peaks mitu olema? Ta ütles, et nii ilus tüdruk ei tohi end ainult ühe peale raisata ja et siin on kõigil palju peikasid, norm:D oli peaaegu lõpetanud, siis Anna küsis uuesti palju maksab, ütles et viis dollarit. Issand jumal kui loll, Anna sai samalaadse asja kahe dollari eest. Vaidlesime taga tükk aega, leidis igasugu vabandusi, et tema materjal on parem ja teeb keerukamalt..pläpläplää..kaks dollarit andsin ja adios! Jooksime rannas ring, nautisime õhtust vaadet ja tegime ikka veel ja veeel pilte :) Joonistasime liivale teineteise varjud ja üriasime nendest pilti teha. Meie juurde tuli pisike koerakutsikas kes, nagu paaaljud koerad siin, on kodutu. Nii kahju oli tast, nii pisike ja ilma emata, värises ja oli kuskil haavata saanud :’( Käisime ringi, kutsikas ikka meie kannul kuni kohtasime ühte head tädi kes ta enda hoole alla võttis. Leidsime Anna pere üles, istusime nendega baaris ja milline üllatus – Sandra. Anna pistis karjudes tema poole jooksu, ma veidi rahulikumalt :D Sandra oli samuti oma perega puhkamas, tirisime ta endaga kaasa ja rääksime maad ja ilmad ära..:) Uh mis rõvedust Anna rääkis..Quitos oli üks noor tüdruk klubis pidutsemas. Kõik pakkusid talle jooki ja ta võttis vastu. Keegi oli joogi sisse miskit toppinud..tüdruk ärkas öösel kraanikausis külma vee ja jää seest, tema peopesasse oli kirjutatud – helista ruttu kellelegi, sul on kaks tundi elada jäänud. Talle oli selja pealt operatsioon tehtud ja ta organid ära varastatud. Jõudis haiglasse, aga suri. Kole kole kole! Edasi rääkisime ilusaid jutte. Tahtsime kokteili osta, aga odavalt. Sandra kutsus baarikuti meie juurde ja hakkas pihta..umbes et, alati kõik küsivad meilt rohkem raha, sest arvavad et oleme rikkad turistid, aga tegelikult oleme vahetusõpilased ja üsna vaesed:D Mine metsa kuidas ta flirtis ja mis häälega rääkis, nagu tõeline roosatibi:D Saime diili – kolm kokteili kuue dollariga ;) Mingid kolm kutti tulid rääkima meiega, koledad ja noored olid. Üks neis t oli eelmine aasta Saksamaal vahetusõpilane olnud, pagan ei saanud isegi salaja inglise keeles rääkida. Sandra pidi kümnest perega ära minema. Me Annaga põgenesime nende koldedate kuttide eest. Üheteist paiku otsustasime igaks juhuks hotelli minna ja oh rõõmu, hotelli ukse taga vaatas Anna oma telefoni, mami oli sõnumi saatnud et meil on luba üheteistkümneni. Kümme minutit jäime hiljaks, pole hullu. Olime kõik viiekesi ühes toas, ma magasin naris, jube palav oli ja konditsioneeri õhk minuni eijõudnud. Kuid uinusin peagi, nähes und rannikust, palmidest, paradiisist.
Oh ma armastan randa, seda kliimat, armsaid baarikesi, inimesi tantsimas meeletut salsat, ookeani rahustavat kohinat, muretut ning aega-on eluviisi :)

Viernes, 26 de diciembre

Kaks ja pool tundi magamist ning mu ukse taga kobistas Marena – lähme sööma. Ookei, ajasin kähku riided selga ja läksime lähedal asuvasse restorani. Iiiisssand kui vastik see Marena meha on, ma ei salli teda kohe mitte kuidagi. Pärast söömist uuesti hotelli, rääkisime mingi asjapulgaga ja see ütles et üks öö on 40$ aaaahh? Mu pere on alati selles hotellis olnud kui rannas käivad, saime 30 peale. Ma ei saa aru kus olid Marena ajud, kas ma paistan nii rikas välja või? Tal muidugi hea kui meha maksab. Ise muudkui rääkis, et hea hotell ja odav..mhmhh. Läksime siis randa. Vat see on õige rand – ranna äär täis armsaid puust ja õlgkatusega paarikesi, kuskil seitsme meetrise vahega tuleb piiiiiiiik rodu päikesevarjusid - need kandilised nagu telgid ilma seinteta..ma ei oska end hästi väljendada, andeksi:D üsna väga tumedanahalised onukesed müüvad kookosepiima, müüakse igasugu puuvilju, tumedanahalised enamasti paksud naised teevad patsikesi ja punuvad mingit nööri juustesse:D pooled inimesed naudivad laineid riietega, teine pool ikka ujukatega. Esmeraldas on provints, kus umbes 70% elanikest on tumedanahalised..seega taaskord tumedanahalised vastikult flirtivad noored mehed käivad banaani või ma-ei-mäleta-kuidas-seda-nimetatakse asja sõitu pakkumas või reisikesi saartele. Keegi ei maga kuskil saunalina peal, nad püherdavad niisama liiva sees. Justnimelt püherdavad, märja liiva sees riietega. Ooh ja taamal paistavad mäed :) ja ranna ääres kõrguvad rikaste hotellid. Istusin ja imetlesin, Marena ja ta peiks ka istusid ja imetlesid Marena jalakarvu, ma siiski loodust! Käisin sulistasin vees ja jalutasin mööda randa. Pärast istusin uuesti üksinda ja kaks rõvedat meest tulid tüütama, siis oli mul küll hea meel kui Marena ja ta peiks tagasi tulid :D üks rõvedik jäi miskipärast mu kõrvale magama. Päikest polnud, veidi jahe oli. Läksime tagasi hotelli, ujusin kaks tundi basseinis ja pärast magasin tükk aega oma saja aastast und võrkkiiges. Pesema, sööma, siis tahtis Marena juuksurisse minna. Ta ütles mulle, et see juuksur on transa, et mehest naiseks. Läksime sinna ja no ma pidin pikali kukkuma, ta oli ikka tõeline kolentin! Ma ei suuda kirjeldadagi. Juuksed sai lõigatud 2 dollari eest. Lõpuks kuskil nelja paiku jõudsid Anna ja ta pere ka randa, nad oli kõrval rannas Tosupas. Aa seal olid ju nii vahvad taksod: motikale on ette või taha istumiseks pink pandud ja katus ka peal. Läksin sellise taksoga Tosupasse, tuul sasis mu juuksed imelikult taha kõvaks tükiks, vahepeal oli mõnest künkast üle sõites pepsil veits valus, aga muidu on need taksod lahedad:D Sain Annaga kokku ja läksime nende hotelli, ilus suur, toad ka ilusamad ja maksab 15$ öö. Olime niisama ja rääkisime, elekter läks järsku ära kogu linnas, kahtlaselt hirmus hakkas. Läksime hotelli ja panime ukse lukku :D sest teada värk on, et kui elekter ära läheb, siis jookse oma elu eest! Ootasime tund ja pool, ikka elektrit ei tulnud, Anna ema, isa ja õde tulid ka kuskilt tagasi. Siis läksime kõik koos selle megataksoga Atacamesesse ja ma läksin hotelli. Marenat polnud, ma üksi kuskile minna ei julgenud ja helistamiseks saldot ka polnud. Tahtsin raamatut lugeda, aga esimese lehe juures jäin magama. Vahepeal ärkasin Anna sõnumite peale üles. Kirjutas et ta on perega ranna ääres baaris, ta ema ja isa(kes siiani meie arusaamist mööda joomist ei salli) olid agaralt vodkat tarbinud ja inglise keeles rääkima hakanud xD

Jueves, 25 de diciembre

Hommikul kaheksast ärkasime, mina ärkasin kuskil pool tundi kuni jänks mulle nina ette pissis :) Marena helistas, ma juba kartsin et nad ei ole mu sõnumeid kätte saanud ja on avastanud et mind pole kodus ning paanika. Aga ei, hoopis uuris kas ma randa tahan minna? Mõtlesin, et kas ma ikka kuulsin õigesti – RANDA? Si si si si siiiiiiiii!!! ...Marena ja ta poigaga...öööääk. Ütles, et kutsuksin Anna ka kaasa, aga ta pidi Latacungasse minema perega, siis ütles et kutsu Darwin. Ma pidin imestusest pikali kukkuma:D läksin taksit võtma, poole tee peal hakkasid täiesti suvalised naine ja mees meiega rääkima. Uurisid kust pärit oleme, miks siin oleme...ja kutsusid külla, veider. Läksin koju, nii õhitan täis et kohe kohe lähme randa..aga hoopis õhtul 9.45 bussiga läheme :D Veidi tegin tuba korda, siis läksin Darwini juurde. Ta ei saa randa tulla, kurb. Aga see-eest Anna saatis sõnumi, et ta vanemad said mu peale kadedaks ja nad lähevad ka homme hommikul :D Läksime siis autuga sõitma, vana antiik autuga, ilma katuseta ja puha..veider mu arust veits:D korjasime sõbrad ka peale, lõpuks olime kaheksakesi – Eddison, Creis, Fernando, Totte, Shrek, Javier, Darwin ja mina. Läksime mägedesse tuuritama, selleks olid mul ilmselgelt liiga õhukesed riided, Creisiga kahekesi lõdisesime. Kui nad alguses mu nime ei osanud hääldada ja ütlesid – Onu – siis ma seletasin, mis see eesti keeles on ja nüüd muud ei olegi kui Onu kuule...nii nunnud sõbrad mul :) igasugu huvitavaid kohti nägin, aga digikat polnud kaasas. Kuskil oli suur aed kus kasvasid pirnid ja ploomid, poisid läksid neid suure seljakotiga pätsama. Järsku tulid omanikud, poisid hakkasid põgenema ja need jooksid järgi, me sõitsime autoga eest ära:D lõpp hea, kõik hea..pirnid ja ploomid olid hääd. Kutid tegid õlle seest korgi kättesaamis võistlust. Nökerdasid korgi kokki, toppisid pudelisse, loksutasid õlle vahtu ja siis pidi nii kaua jooma kuni korgi kätte saab, aga pudelist ei tohtinud õlle välja pursata ja ma ei saanudki aru mis reeglid ja point seal õigemini oli:D igatahes läks õllesõiaks, kõik olid märjad ja haisesid. Läksin koju, magasin oma saja aastast und. Õhtul tahtsin Malli pilte ilmutama minna. Jõudsin kohale, imelikult pime oli Mall, ainult teine korrus oli avatud..tuuubli Anu, jõulud ju, dumb! Tagasi koju ja pakkima. Läksime terminali, oli juba 9.50 aga Marena meha polnud veel, ta siis paanitses, ma olin õelalt rõõmus..aga ta ikkagi jõudis. Bussis oli emamugav, sest esiteks istusid mu kõrval kogu sõidu kestel kolm vana meest ja teiseks oli aken imelikult imelik ja külm tuul vuhises näkku. Kuskil nelja paiku jõudsime Esmeraldasesse, seal läksime teise bussi peale ja sõitsime Atacamesesse. Hotelli jõudsime hommikul kell viis.

Miercoles, 24 de diciembre

Magasin lõunasöögini, läksin rõõmsal meelel alla, mu rõõm kestis kuni riisi nägin. . . ajasin vägisi sisse ja pidin sama kiiresti välja öökima kui sisse ajasin. Pärast askeldasin jõulukinkide pakkimisega. Käisin Cabinas emmele helistamas, nii ütlemata hea oli rääkida :) Tagasi koju ja uuesti kinke pakkima. Minu kodus jõule ei toimunud kuna kõik on Jose Luisi pärast kurvad. Ja kuidas me siis siin kodus saame rõõmsalt pidu pidada kui tema peab vangis olema...ei mingit jõulusööki, kuuske, kingitusi, muusikat, tantsimist. Niisamuti ei tee mu pere midagi ka vana-aasta õhtul. Kurb. Anna kutsus mind enda juurde jõule pidama :P Õhtul enne minekut andsin papile kingi (kuna ta oli ainuke, kes kodus oli) ja jätsin teiste kingid tema hoole alla. Siis läksin Darwiniga Annale jänest ostma :D Paganama poetädi ütles eile, et nad on homme õhtuni avatud, aga täitsa kinni oli pood. Käisime veel mitmes poes otsimas, viiendast sain jänese ostetud. Aga puuri ikka ei olnud, otsisime tüükkk aega, aga ei midagi. Kõik olid kas liiga väikesed või siis liiga suured ja eluhinnga. Jätsin ta siis praegu papkasti sisse. Ostsin pidžaama moodi asja ka jänksile, sest see oli lihtsalt nii koomiliselt totter :D Lõpuks siis Anna juurde, oiii ta mammile ju ei meeldi loomad..Anna tegi siis üllatunud näo ja ütles – Issand mami, vaata mis Anu mulle kinkis..on ikka üllatusi täis tüdruk!! Ja kõik süü oli minu kaelas :D pole hullu ma olen ikkagi ta mammile – Mija de Estonia ;D Aga Anna õde nüüd armastab, võiks öelda et isegi jumaldab mind! Terve õhtu käis jänksi solgutades mind tänamas(nagu ma oleks selle talle kinkinud..), mul hakkas kohe kahju, ise muudkui seletas et tal on ju enne jänes olnud ja teab kuidas tema eest hoolitseda tuleb.. Traditsiooniliseks jõulusöögiks on siin täistopitud kalkun. Anna ema(edaspidi Gabi) ostis 12kilose kalkuni ja see pidi kaks päeva ahjus olema. Üritasime seda siis õgida, eriti ei jõudnud, sest mind kummitas siiski mõte kaheteist kilosest täistopitud ringi paterdavast kalkunist, huuh. Anna papi vaatas ka esmalt jänksi üsna põlastava pilguga, aga hiljem ma nägin kuidas nad mammiga teda nunnutasid:D Gabi jõi veini, oli juba üsna heas tujus ja täitis meil muudkui poolvägisi klaase. Rääkisime, tantsisime ja tegime mõttetuid pilte. Anna kink minule nägi nii üüratu välja, et ma mõtlesin selle parem kodus lahti teha. Ja kui oli aeg koju minna, polnud enam taksosid, küll me helistasime oma pool tundi, aga ei midagi. Kodus ka keegi telefoni vastu ei võtnud, jäin siis ööseks sinna. Anna sõbrad Soomest olid talle igasugu kaarte ja nänni saatnud. Üks sõbranna sai aga eriti toreda asjaga hakkama – nimelt oli ta lasknud trükikojas kaustiku teha, kus on hästi palju pilte Annast ja ta sõpradest, luuletusi, mälestusjutte, stressist üle saamise retsepte, paremaks uinumiseks retsepte, huvitavate toitude retsepte, mõistatusi...seal on paalju huvitavaid asju! :) Lõpuks tegin mina oma kingituse lahti, hull naine kinkis mulle kohvimasina :D:D:DD ma ju virisesin, et ei taha seda kohvilurri mis nad siin teevad, nüüd saan päris kohvi teha :) armas roheline tass oli ka, kohvipakk, tegi mulle natuke jõulukohvi ka ja kohvifiltrid. Uuuuuh :) Pool neli vajusime ära.

Martes, 23 de diciembre

Aaah mida, täna ju ei pidanud ühtegi tundi olema. Kaks esimest siiski olid. Kirjutasin Vickyle laulusõnu ja joonistasime. Midagi enam joonistada ei olnud, läksime oma suurepärast kooki sööma ja laulma. Väikese hilinemisega üheksast algas jõuluaktus kui seda nii nimetada saab. Meie esinesime teisena ja meil oli ainult üks mokrofon, deeep. Loodetavasti rahvas ka ikka midagi kuulis. Muusika õpetaja oli nii õnnelik, tahtis et me õhtul ülikooli jõulupeole esinema läheksime. Vaatasime palju igavaid näidendeid ja tantse. Tõesti olid igavad, ecuadorlastel puudub igasugune loominguvõime, keegi ei viitsi midagi korralikku ja põnevat teha! Siis oli umbes säärana asi nagu klassijuhataja tund, ainult et puudus klassijuhataja. Tema asemel jagas meile kommikotid kätte ühe klassiõe ema. Peale seda üritasime veel kooki süüa, aga kõigil oli süda paha, andsime vastikule psühholoogia õpetajale (lootuses et ta järgmine aasta normaalsem oleks:D). Läskime Vickyga jala tema juurde. Poole tee peal liitusid meiega kolm meie klassi kõiiige friigimat poissi. Enne kui meie teed uuesti lahku läksid, kutsusid nad meid õhtul peole..yeah sure! Rääkisime maast ja ilmas ja olime nilbed, viimane osa oli loomulikult minu lemmik osa!! Kuni mina poolkogemata magama jäin ja kaks tundi põõnasin. Loovasime veel paar tundi kuni jalad perse alt välja võtsime ja minu juurde läksime. Kiire pesu ja riidevahetus ning kesklinna. Otsisime Vickyle kleiti, mida me ei leidnudki. Saime kokku ta õega ja puhtjuhuslikult oli ka tema nilbes tujus. Päris rõve jutt käis:D Jänest ma taaskord osta ei saanud kuna puure ei olnud ikka.
Pavel oli koju neti leiutanud, aga see funkab praegu ainult pärast 11 öösel. Ma sattusin natuke väga hoogu, lugesin igasugu asju ja uurisin ja puurisin kuni kell sai kolm ja eesti inimesed msni tulema hakkasid. Kergelt kuueni hommikul lasin :P ja jõulukingid jäid pakkimata..homme, küll homme jõuab!;D

Lunes, 22 de diciembre

Kell kolmveerand seitse piiibutas koolibuss maja ees, ma naeratasin läbi une ja magsin edasi. Kaheksaks läksin postkontorisse või õigemini selle ette kuna kellaajad ei koti ju kedagi peale naiivsete eurooplaste. Ootasin siis veerand tundi kuni lõpuks uksed avati, siis ootasin veel omajagu aega kuni töötajad tööle suvatsesid tulla ja SIIS ootasin veel kuni koopiamasin tööle pandi. Ei, ma polnud üldse endast väljas, isegi mitte ei kirunud ecuadori aega mõttes..ei ei, ma naersin endamisi :P Lõõõpuks nägin oma nunnut pakki ja siis valdas mind hirm – kui palju raha nad nüüd selle eest tahavad? Annalt taheti eelmine kord 55 dollarit :O Mingi asjamees seal kirjutas asju ja uuris mis raha meil Eestis on ja mis dollari ja krooni kurss on. Rääkisin ja mudisin närviliselt rahakotti. 15 dollarit..huh, see tundus seekord eriti väikese summana:D Viisin paki koju, võtsin ma nunnu ja mõned filmid kaasa ja läksin kooli. Nimelt täna oli meil plaanis kooli puhvetist terve šokolaadi kook ära osta ja siis mõnusalt kõik koos õgida ja filmi vaadata! Terve kook maksis 18 dollarit, aga tegime end natuke vaeseks ja saime 15 dollariga :D milline õnn, milline rõõm. Esimesed ampsud läksid laulu saatel kurku meelalt kõdistades alla. Ja siis rikuti kogu meie tore plaan ära. Meid Annaga taheti kuskile kaaugele mägedesse kaasa võtta, et seal eriti vaeses koolis lastele kingitusi ja komme jagaksime. No ega sellist asja ka ju iga päev ei näe, läksime kaasa. Sõitsime tund aega. Huh kui kole oli see koolimaja ja kogu see ümbrus, täis meeletut vaesust. Keskised esinesid neile ja mu klassivennad tegid mänge. Meie Annaga olime sellel ajal fotograafid. Sööki jagati ja lõpuks tuli meie kord päkapikku mängida. Kingitusteks olid siis meie kooli viienda kursuse õpilaste kodust toodud vanad mänguasjad. Need lapsed seal olid nende üle üliõnnelikud! Mõned kartsid meid, mõned tahtsid pilti teha ja mõned lihtsalt jõllitasid mitmeid minuteid. Tagasi kooli jõudsime täpselt siis kui tunnid lõppesid. Kartsime Annaga, et teised on kõik koogi ära söönud, aga iseigi näljaste vahetusõpilaste kõhud ei suudaks nii palju magusat neelata. Nad olid selle puhvi külmkappi pannud, homme närime edasi :) Pärast kooli saime kesklinnas Anna, Vicky ja kitarri õpetajaga kokku. Anna ja Vicky tahtsid kitarri osta. Õpsil on ühes muusika poes tuttav, said kitarri ja koti sõbrahinnaga – 50$. Ma peksin poes trumme. Siis läksime odavat pesu jahtima, Vicky oli hindadest eriti vaimustuses:D Anna vaimustus toimus eelmine kord. Minule tuletas see Rotermanni meelde, oli hinna äratundmisrõõm. Edasi sõpradele jõulukinke ostma. Annale hakkasid jänesed meeldima, elus jänesed! Mitte et ta emale loomad meeldiksid, oh ei ta lausa vihkab neid. Aga kunagi ta õel oli jänes olnud, nii et see siis pole ehk väga hull. Igatahes jänese ta saab. Täna poes puure ei olnud, homme tagasi. Lõpuks olid mu jalad käimisest surnud ja koju ära.

Domingo, 21 de diciembre

Vedasin oma suure tooli..see on nagu tähtsatel ärikatel must nahast selja- ja käetugedega kontoritool, aga vana, kulunud ja kole...terrassile, ostsid suure jätsi ja hakkasin raamatut lugema. Päike justkui armastas täna mu jalgu ja käsi, aga peale ei hakanud, vale armastus :’( Hiljem läksin Darwiniga poodlema, toidupoodi:D tal nüüd mingi kindel menüü. Küll me otsisime toiduaineid, ei teadnud tema mis asi miski on ja mina juba ammugi hispaania keelsetest nimetustest aru ei saanud. Mhh mina olen otsustusvõimetu? Darwin ei suutnud isegi otsustada mis moosi ta tahab, rääkimata jogurtist:D Kaks tundi megamaxis ikka ei veedaks ju :) aa missiiis, sain jõuluküpsiseid ja olin õnnelik.

Sabado, 20 de diciembre

Päevläbi uimerdasin ja koristasin ja olin oma arust asjalik.nagu millal ma seda ei oleks eksole!? Postipoiss tõi toreda teate – emme pakk jõudis kohale, esmaspäeval lähen järgi :) Õhtul oli meil Paúli juures jõulu õhtu :) Kuue paiku – just nimelt kuue paiku, sest korrektsest kellaajast siin rääkida ei tasu - hakkasime Paooli juure kogunema. Ooh te ei oska ette kujutada kui armas, kui ütlemata armas oli näha oma Jumalat köögis toimetamas!! Endal heleroosa triiksärk seljas :) ja nii asjalik..teenija Gordis (Paksuke, kuna ta on piitspeenike) paistis tema kõrval kohe täitsa äpuna. Tegi jõulujooki ka, keetis tükk aega ja mina segasin hoole ja armastusega. Nõnna hää oli, natukene alkoholi oli ka sees, aga mõnusalt natuke..veidi justkui koorelikööri maitsega, aga paaalju parem! Siis tegi(me) meretoitu/mereannitoitu või kuidas seda nüüd ütlema peab, üsna loll tunne tuli praegu peale :D igastahes oli selline tore vorm. Salatit ja kartulivormi moodi asja oli ja elu ilus. Kui kõik olid kohal, siis Sylvie oli ikka teadmata kadunud. Otsustasime talle koju järgi minna, ta elab kesklinnas. Hmm ta oli magama jäänud. Iiiisssand jumal küll, mina ütlen – tehke midagi naljakat, ma teen pilti – ja kõik jäävad seisma ja teevad keep smile, ainukesena Anna mängis lolli. Mhh, Teeme Pilti tähendabki siin et kõik ajavad suunurgad kõrvuni ja on ilusad. Kui igav! Siis mõtlesime juba kooki ka ostma minna ja vilksasime korra joogi poole, väike piña colada ja muleioleõrnaaimugi kuidas seda kirjutada – mohiito/mohhiito/mojito- viimane oleks vist hispaania keelne kirjapilt:D Olime üheteistkümnekesi:Ruthie, Marek, Daniela, Anita, Anna, Vicky, Paúl, Sylvie, mina ja kaks Rotary kutti Peter ja Nicolas. See toit oli nii hea, et palju sisse ei mahtunudki. Pool klaasi kummastki joogist oli ka hea, siis läks pahaks. Kook oli täitsa vastik! Kuus meist rääkisid saksa keelt ja tegid seda nähtavalt suurima heameelega, mille eest oleks tahtnud neile jahu näkku visata. Kui kõik oli juba hea, siis hakkas Anu kõht valutama. Kohe tahtis Paúl arsti juurde minna. See siin nii veider, natukene midagi häda on, kohe vaja arsti juurde minna. Vat olin kangekaelne, ei läinud. Mõned tahtsid tantsima minna, jõudsime siis kohale ja alles siiis avastati, et oih kell palju ma pean nüüd koju minema :D okei, jäi ära. Sain Darwiniga kokku ja läksin koju.

Viernes, 19 de diciembre

Ärkasin rõõmsalt viiest hommikul üles, üritasin võimalikult vaikselt end korda teha.aga teada ju on, et kui tahad vaikselt teha, siis läheb vastupidi. Pole hullu. Õues oli pime ja taksosid polnud. Helistasin radio taxisse, ütlesin kiiresti aadressi ja siis see eit hakkas toru otsas mökutama ja mul sai saldo otsa. Tore, läksin siis head õnne lootes tee äärde. Natuke hirmus oli, täitsa pime oli alles ja inimesi väga ei liikunud. Mõned tegid hommikusporti ja mõned liikusid varga näoga ringi. Kuskil 15 minutilise ootamise järel sain taxi. Taksojuht oli imelik, tõmbles kogu aeg tooli peal, nohises veidralt ja sõitis hirmuäratavalt kiiresti – nautis hommikusi liiklusest vabu teid. Ma mõtlesin, et ega kooli tripiga küll hilinemist ei tohiks olla. Ja mida pidid mu silmad nägema, kui 05.55 kooli juurde jõudsin? Seal oli umbes 10 inimest..toree. Aegamisi hakkas neid ikka juurde kogunema, kella seitsme ajal tulid lõpuks õpetajad ka. Ma ei suuda uskuda, ise nad eile kordasid 5.45 y punkto! Tore et te siis ise rohkem kui tund hiljaks jäite..ja mina põdesin oma 10 minuti pärast. Enne poolt kaheksat hakkasime lõpuks liikuma, olime viie bussiga, iga kursus omaette bussis. Kolm tundi sõitu, mille ajal me klassijuhataja bussi tagaotsas koos õpilastega jõi ja suitsu tegi :O ja hiljem liitus nendega ka psühholoogia õpetaja :O elu on ikka üllatusi täis. Ja millliseid nilbeid nalju nad tegid. Buss õõtsus reggeatoni rütmidest ja nende järgi tantsu vehkijatest. Sõitsime ikka mäest üles ja üles..buss sõitis nii kiiresti, kurve oli palju ja need olid nii järsud ning kõrval vaatas vastu miiiiitu sada meetrit kukkumist :) „..rahu Anu, nad on seda teed kindlasti juba palju aastaid sõitnud! Uik, tahaks veel Cotopaxi otsas ka ära käia:’(“ Jummel kõik muudkui seletasid, et pane paksult riidesse üleval on külm, nad ei teagi mis see külm tähendab! Täitsa soe oli. Kõigepealt vaatasime ülevalt vulkaani serva pealt, Quilotoa oli imeliselt ilus, vees oli nii palju värvivarjundeid :) Seal samas müüsid indigenad suveniire ja värke. Nad nii naljakad, vahtisid kõik rivis meid nagu ilmaimesid ja kui me siis hakkasime nende väikeste „poekeste“ poole minema, siis iga üks jooksis oma putkasse ja hakkas karjuma mis tal head ja paremat on, samas meid oma sõpradeks nimetades. See oli nii veidralt naljakas, et ma läksin kohe kähku minema sealt. Hakkasime siis allamäge minema, iga pisukese maa tagant peatudes ja pilte tehes. Kuskil tund aega läksime..selle aja jooksul suutis Sylvie, kui kõiiige uuimasem inimene keda ma tean, vähemalt 11 korda koperdada ja kukkuda :D pikas kahe rahnu vahel olevas kitsas tunnelis tahtsid meid inimesi üles viivad hobused surnuks litsuda. Ja üks kuri hobune tahtis kõigile kabjaga näkku virutada. Vahepeal oli tee alla täielik liivapudru, suht hale oli kahte klassiõde oma kontsasaabastega seal roosatibi jäki-nägu tegemas näha, aga meie hüplesime rõõmsalt jäneste kombel alla. Jõudsime alla, imetlesime, muidugi tegime pilte ja sõiiime. Veits ronisime seal mäenukkide..või siis pigem vulkaaninukkide otsas. Veetsime toredalt aega, need kes seal hobustega ootasid käisid meid muudkui tüütamas, et kas tahame hobusega ikka üles minna ja millal ja et ikka tema hobusega siis läheks. Höh ja just neil, kes tüütasid, olid kõõõige koledamad hobused! Tagasi üles läksime küll hobustega, aga valisime ise ühed ilusamad. Ma nüüd armastan hobuseid, niiiiii mõnus oli! Üleval uimerdasime miskipärast tükk aega enne minemist. Ja kui minema hakkasime, siis oih, kaks tüdrukut puudu. Mhmm..klassivennad ütlesid, et arvatavasti läksid kohalikega tungis-tungis tegema xD mul ei ole veel kunagi niii pöörast bussisõitu olnud. Käisime kuskil bensukas ja seal poisid ajasid õpsiga raha kokku, et viskit ostma minna. Siis kõik istusid puntras hästi lähestikku bussis ja hakati jooki jagama. Järsku topiti tops minu nina ette ja kõik karjusid – toma Anu, toma todooo..Anu, Anu, Anu ! Vaatasin õpsi poole, ta tegi silma ja liigutas suud öeldes – toma, es chevere:D jõin, appikene mis solk. Siis nägin mismoodi nad panid jooki – pooleteise sentimeetri jagu viskit ja kaks ja pool sentimeetrit VETT. Whataa? Järgmine kord kui tops minuni jõudis, ütlesin et ma veega ei taha. Kõik jäit vait ja imestasid – Mida? Paljast viskit? Vaadati nõutult õpsi poole, mille peale see noogutas ja ütles – bueno, kui ta nii tahab. Ooh mis piinarikaste ja ootusärevate nägudega nad mind siis jälgisid kui selle sutsu ära jõin..ja ma ei surnudki ära, mismõttes eksole. On veidrad :D mõned proovisid siis paljalt, ütlesid et on pehme maitsega, aga ise seejuures nii krimpsus nägu tehes. Jummala lambist hakkasid järsku kõik, pilgud ühe poisi ja tüdruku poole suunatud, plaksutama ja karjuma – musi, musi, musi. Õps ronis kõige ette, vaatas ahhaaa Washo ja Jules ning oli kõige suuremaks õhutajaks. Lõpuks sunniti neid vägisi musi tegema ja õps uuris – no Washo, kuidas poiss ka oli? Me Vickyga olime..sõnatud. Viski sai otsa ja kõik olid purjus. Ma ei suuda seda siiani uskuga, nad jäid ju põhimõtteliselt veest purju. Ka õps oli prujakil. Muusika huilgas ja bussis käis meeletu tants ja trall. Meid Vickyga tiriti ka tanstima, seda tegid meie „armsad“ suurimad austajad. Ja siis taheti loomulikult, et me ka omavahel musi teeksime. No käige peppu! Ma tirisin Pauli enda juurde ja tegin talle musi..ja vaikus xD Hullumaja, ma oleks bussijuhi asemel kisa tõttu kraavi sõitnud. Psühholoogia õpetaja tegi muudkui õpilastega pilte, endal silmad loojas. Vot sellist asja juba eestis ei näe, ei koge! Pole bussi kus niimoodi lällata ja õpetajaid kellega juua :D
Õhtul vaatasin 21 blackjack’i, meeletult hea film.