Laupäev, 11.oktoober

Ärkasin seitsmest, panin koti Banjosesse minemiseks vajalikku nodi täis ja läksin taksoga kesklinna. Kell kaheksa pidime Daniela ja kahe ta klassiõega kokku saama. Meie Daniga olime kohal..ootasime alati hilinevaid ecuadorlasi pool tundi. Lõpuks Dani saatis sõnumi..ei miskit, sellised toredad sõbrad siin :D Hakkasime sõpru otsima. Marekil polnud kedagi kodus ja ei saanud luba küsida, samuti on tal perega veits probleeme. Ruthy ei saanud ka miskipärast tulla. Helistasin Paūlile, aga tal oli liiga karm pohmakas. Javier oleks tahtnud tulla, aga ta oli ülikoolis. Freddyl oli liiga palju kodutöid. Anna on rannikul. Teised on..teised. Läksime kuskile kohvikuss sööma ja mõtlema. See Daniela sõber Hugo helistas, tüüp hakkab vaikselt pinda käima. Igal hommikul ja õhtul saadab kahtlaseid sõnumeid, helistab pidevalt ja tahab kokku saada. Igatahes Dani kutsus teda Banjosesse..õnneks oli ta Quitos:D Mina olen Banjoses enne käinud ja Dani oskab rohkem hispaania keelt. Nii et läksime kahekesi. Kõigepealt pidime bussiterminali sõitma..buss sõitis suht in the middle of nowhere. Pidasime rahakogumis onuga läbirääkimise ja saime lõpuks terminali. Banjose bussi peal rääkis üks kohutav onu kõva häälega midagi, ma ei saanud aru, aga Dani arvas et ta on terrorist. Mis siis ikka, kõik kallihinnalised asjad olid meil juba ammu rindade vahele ära peidetud :D Armastuse terrorist oli hoopis – jagas täismõttetuid seebika tegelaste piltidega kaardikesi. Poolteist tundi sõitu ja kohal me olimegi. Käisime mitmes pargis ja läksime poodidesse. Ostsime ühesugused armsad puust käeketid. Minu oma oli kahe tunni pärast kadunud.:( Dani on täielik sallide fänn-tal on neid juba praegu üle kümne ja muudkui ostab juurde. Nunnud odavad kotid ostsime ka. Käisime turu moodi kohas, kahel pool liiga täis topitud ehete ja muu pudipadi majakesed. Tahtsime ratsutama minna, aga neid hobuseid nähes polnud enam mingit tahtmist. Käisime tõsiste turistide kombel ringi ja pildistasime kõike..mina pildistasin Dani digikaga, sest minu oma akud ei funka siin. Banjos on turisti magnet, nii palju eurooplasi oli ja blonde:`) Ühes kohas jooksis looduslik vesi, üks onu seletas käte ja jalgadega meile kui hea see on :D Oli tõesti parem kui poest ostetud. Kõik inimesed toppisid seda vett endale pähe, ega me Daniga millestki heast ilma jääda ei taha – tegime ka juuksed õndsa veega märjaks. Kolm noort poissi ja üks vanem mees küsisid luba, et meid pildistada..viskasime neile paar keep smile. Sellist huvitavat asja nagu šokolaadi-juustu punšhi jõime..või pigem sõime, sest joomiseks on see liiga paks. Edasi läksime Pelileo bussile. Pelileo on odavate teksade paradiis. Esiteks sinna jõudes tundus, et oleme pärapõrgus: inimesi eriti näha ei olnud ja imelikult vaikne oli. Aga leidsime poed ja inimesed. Tegin Danile teksa näitust ja ostsin lõpuks 13$ mustad teksad. Mida ma siin armastan – bussid käivad iga poole tunni tagant(vahel tihedamini) ja on mõnusalt odavad. Astusime poest välja ja justkui meid oodates oli buss poe ees. Läks Ambatosse, aga kohale jõudes ei olnud meil õrna aimugi mis koht see on. Peatasime mitmed bussid ja leidsime kesklinna mineva üsna pea. Kesklinnas oma kodu lähedale minevat bussi otsides leisin hoopis Silvia. Läksin temaga koju ja neile filmi vaatama. Kahte filmi vaatasime: komöödiat ja õudusfilmi. Vanaema Charo käis oma nõbu Jorget mulle tutvustamas. Seletas, et Jorgel on vinge auto ja motikas. Tüüp rääkis midagi, unise peaga kuulasin ja vanaema Charo vahtis mind kõrval sellise vihjava näoga – TEMA ON SEE ÕIGE. Ööööääääõõõüüh! Enne kahteteist tulin koju, vajusin kohe magama.