Juba oktoober? Aeg lendab. Täna oli vist tähtsat sorti päev. Hommikusel rivistusel loeti luuletusi ja lauldi. Mingi tüdruk 5 kursuselt laulis..kohati pani räigelt viisist mööda, halb oli kuulata, muhelesin omaette. Mu klassivend laulis ka, teda oli hea kuulata.
Esimesed kaks realidad nacionali tundi olid lihtsalt nii mõttelagedad. Põhimõtteliselt kaks tuni kõik vaidlesid mingi logo üle. Aa, õps kontrollib kogu aeg kas poistel on õiget värvi sokid ja tüdrukutel pluus seeliku sees. Kui sa oma kampsunit “liiga vähe” kergitad, siis ta tirib selle ise sul üles et näha. Kui miskit on valesti, siis õps näitab näpuga ja kogu klass karjub – MULTA!(trahv) .. õps väristab vuntse ja irnub rahulolevalt. Sociologias oli töö. Ma küsimustest sain aru, aga vastustest polnud õrna aimdustki. Ei hakanud paberit oma nimega kaunistama. Õps vaatas mind kurva näoga ja küsis – Anita, no entiendes nada? Lubas mulle kunagi kõik tagantjärgi selgeks teha. Ootan ootan jaa :D Matas oli ka töö. Kõigepealt pidime 10 centavot maksma, et töö kätte saada. Kujutate midagi haigemat ette ? Kõigile oli see nii normaalne ja hakkasid raha otsima. Ma oleks tahtnud öelda – tänan pakkumast, aga ei soovi. Aga tegin ära. Kuradi kerge oli..no tööülesannetest ma algul aru ei saanud. Aga kui Vicky pealt maha tegin, siis mõistsin kui kerge see on :D
Lõunasöögi lauas olid Silvia ja Charo minu vanemate tulemise pärast minu eest nävis. Nagu juba tavaks saanud, magasin enne trenni minekut. Kui täna miski muu tulemust ei andnud, siis Danielaga naermine ikka kõhulihaseid treenis :D Ei, tegelikult tunnen et jõuan ikka rohkem teha kui alguses. Pärast läksin puuvilju ostma. Suutsin oma kauni trenniriietusega nii palju õgivaid pilke ja komplimente ligi tõmmata. Jälestan ja kardan seda!
Jõudsin koju pool kaheksa. Käisin pesemas ja hakkasin koolitöid tegema. Millalgi tuli Silvia koju..ma ei mõista, miks ta alati tõrksal toonil uurib mis kell ma jõudsin. Mis vahet sel on mis kell, peaasi et jõudsin. Ja kui mõnikord jõuan 7.20 asemel kella 8 paiku, siis peab kõik üksikasjalikult lahti seletama- mis ma tegin, kus ma käisin, kellega ma käisin, miks ma käisin. Oii, ma vihkan seda.
Üheksa paiku läksime majja mu vanemaid ootama. Üsna varsti jõudsidki. Papi Pepe(nagu teda kutsutakse) tahtis mind katki kallistada ja ei jõudnud ära kiita, KUI kaunis, kui kaunis.. Mammi Marianita samamoodi. Nad on nii pisikesed ja üsna väga vanad..naljakas:D Andrea oli puudu, muidu oli kogu pere koos. Nii naljakas kuidas kõik muudkui kallistasid ja musitasid ja kallistasid..:`) Sõime ja siis hakkasid nad oma meeletult paljusid ja suuri kohvreid lahti kraapima. Pagana palju asju olid New Yorgist ostnud, pagana palju ikka! Poolteist tundi käis riiete ja asjade jagamine, kõik olid vaimustuses. Marianita küsis kas ma olen New Yorgis käinud..ja ütles et siis temaga lähen! :O ? :O :D
Mis te arvate, et mul on palju vaba aega, et siia nii palju kirjutan? Oii eii, teen seda oma lühikesest uneajast. See on mu tähtsaim kohustus..puhtalt enda jaoks. Hea küll, veits teile ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar