Laupäev, 4.oktoober

Ärkasin seitsme paiku, aga olin liiga vähe tunde maganud ja uinusin uuesti. Tegelikult ei viitsinud pakkima ka hakata ja sliipasin veel. Üheteist paiku lõppes imelik filmiuni ära ja kooserdasin voodist välja. Jõin kakaod, pesin, pakkisin, olin kurb. Nii paha mitte minna tahtmise tunne oli. See on ju alati nii, et kui hakkad millestki/kellestki ilma jääma, siis saad aru kui hea see tegelikult oli. Sain oma asjad kokku ja läksime Lissettega vaatama, kas võin oma asjad sinna kolida. Aga oii üllatust, mitte kedagi ei olnud kodus. Mis siis ikka, tagasi teise koju. Koristasime ja sõime. Kella poole viie paiku mõtlesin, et sitta kah..kui nemad on nii ecuadorlased ja ei huvitu sellest kas ma kolin sinna või ei...siis olen mina ka ja lähen Malli. Anna, Marek ja Latacunga vahetusõpilased Lena(saksa), Jesse(belgia), Malvina(saksa) ja mõned nende sõbrad käisid kinos. Siis tsillisime niisama lõbusalt ringi. Lõpuks jäime Anna ja Jessega kahekesi. Nad lähevad homme Mamma Negrale. See on suur festival/pidu Latacungas. Tahaks ka, aga ei saa. Leiutasime kuidas raha välja tuleb võtta. Siin ei jäeta pangakaarti automaadi sisse..kiiresti lükkad korra sisse, võtad kohe välja ja siis tegutsed edasi. Otsisime igasugu huvitavaid asju. Ostsin lõpuks adapteri, sest uues kodus seda nii kui nii ei ole. Kolm odavat küünelakki ja päikesekreemi..mis pagana kallis ja samas kõige odavam oli. Loomulikult külastasime Megamaxit, mis Annaga meie vaieldamatult lemmik magusa ostu koht on. Siis käisime apteegis malaaria tablette ostmas. Kolm tabletut on – esimene tuleb võtta 8 päeva enne minekut, teine seal olles ja kolmas 8 päeva hiljem. Üheksa paiku tagasi koju..mõtlesin, et huvitav kumbasse ma nüüd minema pean, läksin Silvia koju. Tahaks ropendada nüüd – kuradi kurb olin noh. Nutt tikkus peale, nii tühi tunne. Kunagi tuli Jose Luis ja aitas asjad majja toimetada. Oii mu tuba on ikka nii kole. Tee poolsel aknal, mis on teibiga miskipärast siuhsiauh üle tõmmatud ja koledaid kleepse täis, polnud kardinaid ees. Silvialt sain ühe natukese, et veidiga koledat vaadet ja end sellega varjata. Mu “mammi” suvatses korraks isegi trepi peale tulla, et tere öelda. Peaks ju loomulik olema, et kui su majja tuleb uus inimene elama, siis tehakse talle tuba korda. Aga võta varbast, perele kus on vähemalt 7 aastat vahetusõpilasi olnud, ei ole see veel kohale jõudnud. Natuke aega vahtisin lollakalt toas ringi, siis hakkas pirnike põlema ja hakkasin tegutsema. Koristasin, kraamisin ja pakkisin asju lahti kella poole neljani. Ma arvan, et pean uued padjad ja teki ostma..need on siin mõnuga aegu näinud ja suht rõvedad! Hmm, mu vannituba on ka õudne.
Kui kõik ongi sitt, siis naeratan ja lähen edasi. On ju jälle uus algus uues peres, mis ei peagi kerge olema. Aga samas ei peaks ka nii haiglaslik olema. Kell on neli, teil kaksteist. Ilusat päeva :)