Hommikul läks veits kiireks. Bussis tuli meelde, et tahtsin läpakat kaasa võtta, ups. Vihma sadas, paha oli õues rivistusel seista. Kaks esimest ajalugu jäid teadmata põhjusel ära – eriti suur läpakamahaunustamis kahetsus tuli peale. Rääkisime niisama Vittoriaga elust-olust, tegime Paūli lemmiktegevust: pildistasime hästi palju põhimõtteliselt sama aktsiooni.Tüüp armastab end piltidel. Ma ei imesta – ta vend on Usas modell. Ühel klassiõel oli täna sünnipäev. Nii et geograafia tunnis vallutasime klassi..panime lauadtoolid ringi, keskele õpetaja laua koos tordi, joogi ja kingiga. Õpetaja tuli ka kunagi klassi, aga viska ainult tükk torti ette ja ta ei ütle ühtegi halba sõna. Annat ei olnud koolis, andis tunda!
Kodus oli õues pisike mehike, aednik. Tegi seda natukest aia moodi asjandust ilusaks. Toas vaatas köögis mulle vastu miskit sorti naine, oletan et teenija.Tegi süüa ja pesi nõusid. Imelik on nendega lauas süüa, ei oska midagi rääkida. Aga nad vähemalt söövad kiiresti, mitte ei uimerda. Tuuseldasin oma toas ja läksin Cabinasse. Emotsesin oma nunnu taga, mille peale Pavel mind mõistmatu näoga vaatas..ma ei seletanud ka. Uuesti koju, kott kokku ja trenni. Nibumees võtab mind alati laia naeratusega ja soojalt vastu.Ta on veits imelikuks muutunud. Küsis kuidas läheb, vastasin et olen rägelt soksi õginud ja paks tunne on. Ta tegi suured silmad, võttis mul käest kinni, vaatas siit ja sealt ja ütles, et ma näen vapustav välja. Kutsus rumbamaania meha Eduardo mind VAATAMA, käskis hoolega vaadata ja ütles et ma arvan, et olen paks. Siis nad mõlemad vahtisid mind lollakate nägudega, ma olin ise veel lollakam seal keskel, ja hakkasid arutama miks mul nii kena keha on. Halloo, mul oli ju natuke väga ebard tunne. Tegin kätele trenni, nibumeha kõrval seletas kuidas tegema peab, hoidis mul “musklist” kinni ja ütles, et ma olen tugev tüdruk. Kas ma naersin? Nojah, ta ise naeris ka.Kodus läksin parimat lootes pesema. Ja teate..lootus jääb, lootus jääb, lootus jäääb..nii soe vesi oli, justkui eestis! J Oli see vast mõnus, vist isegi laulsin õnnest. Otsustasin, et pean suhtlema hakkama, võtsin end kokku ja läksin kinginodiga alla. Papi Pepe oli eestit tutvustavast raamatust ja Vana Tallinnast nii vaimustuses, et hakkas tantsima. Rääkisin mammi Marianitaga kaks ja pool tundi – eestist, perekonnast, sugulastest, elust-olust..tema rääkis ecuadorist. Muudkui korrutas kui ettevaatlik ma pean kõige suhtes olema. Ütles, et võin pidudel käija ja kõike, aga joomine talle ei meeldi. Natuke võib, aga purju juua ei tohi. Rääkis eelmistest vahetusõpilastest. Esimene oli Claudia Canadast – probleemne tüdruk, hakkas palju jooma ja suitsetama. Mingi poiga Usast. Anna-Maria Hollandist – väga tore tüdruk, pidavat minuga hästi sarnane olema. Sara Šveitsist – ka väga tore, aga lõpuks jõi ja pidutses veits liialt. Maira Saksamaalt – muidu väga tore, aga armus valesse poissi, palju probleeme ja läks varem tagasi. Antonio Šveitsist – Paveli parim sõber, koolis peaaegu kunagi ei käinud, sai hästi läbi eesti tüdrukuga, õhtul sõi üksi terve pizza ära, pidutses salaja terrassil:D
Nad said papi ja Paveliga mõnusa kõhutäie minu üle naerda, kuna ütlesin teadmatuses kogemata midagi väga haiglaslikult naljakat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar