Kaks esimest ajaloo tundi ei olnud ajaloo tunnid..nagu tavaliselt. KAKS TUNDI (kaks korda 45 minutit eksole!) oli neil jälle nii palju mingite pidude ja valimiste teemal vaielda vaja. Ei viitsi tühja ka passida, tegin hispaania keeles luuletuse..suht minulik haiglaselt lollakas ja sisutu luule tuli :D Siis enam tundi ei läinud. Eile suri ühe klassiõe vend ära, läksime kogu klassiga kaastunnet avaldama kui seda nii nimetada saab. Midagi nii silmakirjalikku ei ole ma varem näinud. Kes üldse selle lollaka mõtte peale tuli, et lähme nüüd kogu klassiga Andrea venda ära saatma..me ju kõik tundsime teda nii hästi, mhmhh. 6 aastane poiss oli. Mis tundega Andrea meid seal järjest kallistama pidi? Ma kujutan ette, et ta vihkas meid kõiki sel hetkel. Su pereliige on surnud, su maailm on kokku varisenud ja siis tuleb kuskil 30 rohelise koolivormiga lollakat + kaks veel lollakamat õpetajat sulle kurva näo ja välja punnitud pisaraga kaastunnet avaldama. Kuhu te oma ajud toppisite inimesed? Poolteist tundi pidime seal istuma. Esimesed 5minutit olid kõik vaikselt. Siis aga hakkame kõik kõva häälega omavahel seletama ja naerma. Räägime telefoniga, saadame sõnumeid, vaatame ja teeme pilte..me Vittoriaga lihtsalt vahtisime kõiki ahhetavalt totakate nägudega. Kõige suurem maa kutsub tunne tuli, kui ajaloo õpetaja telefoniga rääkis ja kõva häälega naerma purskas. Jube sitt tunne oli olla seal. Aa..täiesti suvakad inimesed tulevad vaatama mis toimub..tõstavad kirstu kaane üles ja imetlevad kadunut. Paūl ütles, et see on siin täiesti tavaline. Veel üllatusi? Tänan ei. Läksime poole kaheteistkümneks kooli tagasi.
Poole nelja paiku saime kesklinnas Dani, Anna, Hugo ja ta kahe sõbraga kokku. Üks sõber oli enamvähem normaalne, rääkis normaalset juttu. Õpib teine ülikoolis meditsiini. Õpetasin talle eesti keeles lause selgeks. Võite kaks ja pool korda arvata, mis lause..jah – ma armastan sind. See on alati esimene lause, mida teada tahetakse. Ja kuna nii raske, siis ka viimane:D Muidu oli igav. Ma ju ütlesin, et lähen esimest ja viimast korda temaga(Hugoga) välja..tema sõpradega ka enam väga kohtuda ei tahaks. Pärast läksime Daniga trenni. Nibumehest oleks jälle hulgi rääkida, aga jätan täna vahele. Enne ära tulemist võtsime julguse kokku ja lasime end ära kaaluda. Üks ainus sõna kummitas meid hiljem – DI-EE-EET, dieeet, dieeeet...kõht küsib - ehk oleks võimalik šokolaadi dieet? Rohkem me sellest ei räägi.
Unustasin eile mainida, et minu vannituppa oli uus asi tekkinud. See kardina moodi asi, mille dušši alla minnes ette tõmbad..nüüd palju kaunim.
Kas ma olen juba maininud, KUI väga ma eesti toitu igatsen? Kunagi ma ütlesin, et minul ei saa küll iialgi ühestki toidust kõrini. Aga näpi varbast, pean oma sõnad tagasi võtma. Teisipäeval saab kaks kuud(ma tean nende viie päeva söögid ette) kui ma olen IGA JUMALA PÄEV riisi söönud. Mitmekesine menüü eksole. Loomulikult ei näri ma siin paljast riisi. Supp(mis on ka siin imelikud) ja siis riis koos liha, kana, pasta, salati, muna või miski asjaga. Aa, Hugo helistas õhtul jälle ja küsis kas mulle meeldis tänane pärastlõuna. Ei, sa igavene kanapea!!! Ja ütles, et teinekord kui meil rohkem aega on, saame teineteist ehk paremini tundma õppida. :O Arrrghhh..miks mõndadele NII vähe ajusid on antud? Olen jah õel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar