Kolmapäev, 24.juuni

Nohu on kohutav, öösel normaalselt magada ei saanud ja hommikul tõustes oli nagu mingi tromp ninas kinni. Kui nina nuuskasin siis Pavel hüüdis teisest taost - puhud aju välja või? :D Kuid mõne aja pärast lisas – aga sa ju kaotasid selle juba mõned kuud tagasi. Kohutav nokkija :D
Teenija laps muudkui tuuseldab roomates põrandal ringi ja üritab end kõikvõimalikest asjadest kinni haarates püsti ajada. Tänu sellele on ta avastanud et ühe tugitooli peal on kassitoit, mida ta nüüd usinalt söömas käib. Marena ei kannata üldse lapsi, vihkab neid, ei taha neid katsuda, nendega mitte mingis kontaktis olla. Ja kui ta siis näeb et teenija laps kassitoitu sööb...oioi te peaksite seda ise kuulma kuidas ta siis karjub. Üleüldse on Marena üks imelikemaid inimesi keda ma tunnen. Ta on 35 aastane, aga käitub nagu 12 aastane, päris tõsiselt! Ei, tal peab mingi väike puue olema.
Tahtsin papilt küsida kas meil kaalu on, aga nähes tema nutetud silmi ma lihtsalt kallistasin teda kõvasti-kõvasti ja ei suvatsenud teda enda küsimustega vaevata. Täna hakkas mulle toit kohutavalt vastu, ei suutnud palju süüa. Teenija ja mu tädi alati vaatavad kui ma olen söömise lõpetanud, et palju ma alles jätnud olen..täna vaatasid mu taldrikut, siis vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead, siis tädi küsis et kas ma hakkan surema et enam süüa ei taha. Ma olen täpselt samas staadiumis nagu siia tulles, ei jõua enam nii palju süüa, lihtsalt ei jõua. Aga nemad ei saa sellest aru, nende arust pole see võimalik et üks inimene lihtsalt ei jõua süüa. Mõtlevad et pean dieeti ja on jube rahutud. Mis siis ikka, peaasi et mami mind mõistab.
Hakkasin täna sahtleid puhastama, asju ära viskama ja sorteerima. Avastasin et geograafia vihikusse olen ma kogu aasta jooksul umbes 20 lehekülge kirjutanud, matemaatikas kuskil 25, kirjanduses oli ehk 8-9 lehekülge ja psühholoogias 12. Ajaloos ja realidad nacionalis olen ikka keskmise õpilase moodi tööd teinud, seda ka vaid sellepärast et neid andis mu klassijuhataja ja ta oli kuri :D teistest ainetest ei tasu rääkidagi. Kuid kui arvestada et siin tehakse väga palju grupitööd ja peab igasugu plakateid ja presentatsioone tegema kogu aeg, siis ma olen ikka tibake rohkem tööd teinud :D jah, peab tõdema et üks väga laisk kooliaasta on olnud(kuid VÄGA lõbus)..kusjuures mina ja Vicky olime teistest(Anna, Sylvie, Ruthie) palju tublimad, nii et võite vaid ette kujutada, missugune tühjus nende vihikutes valitseb.
Õhtuks oli mu nohu väljakannatamatuks kujunenud, jooksin ruttu apteeki Lemonflu’d ostma. Käisin Cabinast ka läbi, Pavel ja mami olid seal õnnetud, ikka ei teata midagi Jose Luisist. Enne magama minekut jõin ühe Lemonflu ära, üsna vastik oli, aga juba 5 minuti pärast hakkas mõjuma, tõsiselt. Nohu vabrikule justkui ehitati tamm ette ja nii hea oli magada :)