Marekil ja Ruthiel oli täna viimane tööpäev. Marek läheb juba pühapäeval ära :/ tegime hästi palju pilte tööl, käisime mälestustes läbi kogu vahetusaasta, rääkisime tulevikuplaanidest. See kõik oli ilmatu tore, aga hinges kriibib, sest on tunda et midagi suurt ja tähtsat hakkab lõppema. Justkui unenägu, mida tahaks ikka edasi ja edasi näha, aga keegi kõrval käsib üles ärgata. Mu elu siin ongi nagu unenägu: kuidagi liiga hea, et tõsi olla. Vahel unes näen, et olen tegelikult kuskil mujal, on hoopis teised inimesed..hirmuga ärkan, et veenduda – ma olen kolmandal korrusel oma toas, ma näen oma aknast vulkaane – sellest piisab, sest ega vulkaane juba naljalt igal pool ei näe. Saime pärast tööd tüdrukutega Mallis kokku. Hõivasime seal ühe suurematest laudadest, tellisime head süüa ja paberimajandus läks lahti. Nagu alati, kui me kuskil söögikohas kokku saame, kaasneb meiega ka suur hunnik paberit, pliiatseid, liimi, kääre ja häid mõtteid. Olime välja printinud mitmeid erinevaid animatsiooni tegelasi. Igaüks sai erineva lehe ja pidime kõikidele tegelastele andma kellegi ecuadorlase nime, keda me kõik tunneme. Kirjutasime üksteisele kirju, vaatasime ja jagasime pilte ning lõpuks oli valmis saanud ka kooli ajakiri, mida nüüd huviga lugesime.
Õhtul läksime kõik Cristjani juurde, tal oli sünnipäev, tähistasime seal veidi. Samas oli see nagu ärasaatmispidu Vickyle ja Sylviele, mis muutis peo alatooni kuidagi kurvaks. Igatahes meile viiele tikkus küll nutt nii mõnedki korrad silma. Sylvie pidi kaheteistkümneks kodus olema, aga läks veits kauemaks..ma tegin siis väga tähtsa hääle, helistasin ta vahetusemale ja selgitasin miks ta hilineb. Ma hakkan seda veel igatsema, seda kõige vanema ja arukama „ema“ olemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar