Teisipäev, 16.juuni

Kogunesime bussiterminali kell üheksa hommikul, olime Anna, Edi, Javier, Fernando ja mina. Kirjutasime kõik bussis veel kahele burrale kirju. Fernando ja Javier muudkui küsisid, et kuidas nad olema peaksid, mida tegema peaksid, mida ütlema peaksid. Naljakas oli :D aga neil oli ka põhjust ärevil olla. Pärast pikkasid bussi ja metroo sõitusid, jõudsime lennujaama. Jõudsime pool tundi enne Vickyt ja Sylviet, nad tulid oma peredega. Peagi oli seal kogu AFS’i vahetusõpilaste punt. Nii palju blonde, nii paljude kohvritega, päris paljudel olid seljas indigenate riided aga mis kõige olulisem – kõik rääkisid hispaania keelt :) paljud silmad olid meile pööratud, sest no olgem ausad, me tegime seal ikka tsirkust ka. Javier suutis veel viimasel tunnil Vicky peale solvuda ühe lollaka t-särgi nalja pärast, mida hoian parem enda teada. Vicky hostema oli nii endast väljas ja muudkui nuttis, ülejäänud olid enamvähem heas meeleolus. Sylvie väike vend käis kogu aeg meid järjest näppimas..ta ongi veits imelik. Kui veel 10 minutit jäänud oli ja värava juurde pidi kogunema, läks asi käest ära, kõik nutsid. Meeletu tühjus valitses kui nad ära läksid. Juba 35 päeva pärast lähen ma ise, milline on see tühjus? Daniela ja Aaron jõudsib mõned minutid pärast seda kui nad olid sisse läinud, läks jamalt. Aga miskipärast ma ei imesta, sest no Danielaga juhtub alati midagi :D rääkis,et nad olid kohvikus söönud ja kõik nende kotid olid nende kõrval, aga Dani oma varastati ära. No see mind ka ei imesta, ta on ikka nii uimamuina :D Nad ühinesid meiega ja läksime sööma. Pärast kui hakkasime tagasi bussiterminali minema läks Fernando kaduma. Ta ei jõudnud peatuses rahvamassist läbi trügida, et välja tulla :D ootasime teda, lõpuks tuli kuskilt nurga tagant kaagerdades. Ma võtsin talt enne viinapudeli ära, muidu oleks ta end kuskil Quito pärapõrgus lödiks joonud ja me poleks eluilmas tulema saanud. Kui juba bussis olime, andsin selle talle tagasi. Siis nad kolmekesi jõid, laulsid ja nutsid. Edi ja Javier tegid seda rohkem lihtsalt kaasamängimiseks, aga Fercho oli ikka väga metsas omadega. Ta nuttis nii palju, et särk oli läbimärg. Siis tuli minu kõrvale istuma, rääkis kuidas ta süda valutab ja kuidas ta Sylviet armastab ning nuttis minu pluusi ka märjaks. Enne burrade lennu väljumist helistas ta neile kogu aeg ja röökis telefoni kuidas ta Sylviet armastab. Bussitäis inimesi naersid ja uurisid, miks ta nii tulihingeliselt nutab ja kellelegi armastust avaldab, ise nii purjus. Edi rääkis neile loo ära ja kõik olid nii heldinud, enamik arvasid et Fercho peaks talle Saksamaale järgi minema, mõned arvasid et tüdruk peaks siiski tagasi Ecuadori elama tulema. Ei, bussisõit oli huvitav, aga ka kurb. Ambatosse jõudes oksendas Fercho end tühjaks, siis viisime ta Javieriga koju. Ta isa oli kuri, rääkisin talle mis toimus, siis tõmbas vähe pehmemaks. Läksin korra Darwini juurde ja siis koju. Nii kurb oli olla.