Aeg on peatumatu, halastamatu. Nii kiiresti jõudis kätte 21.juuli kui pidin käekõrvale võtma suured kohvrid ja läbi pisarate hüvasti jätma väga kallite inimestega. Nüüdseks olen Eestimaal viibinud juba neli kuud, täpsemalt 126 päeva, siiani ei ole leidnud aega ja õiget meeleolu, et lõpetada võib-olla suurim ettevõetud kirjatükk oma elus. Nüüd lõpuks tuli peale kirjutamistuhin ja otsustasin end kätte võtta, et kirja panna veel kirjutamata jäänud värvikad seiklused!
Avastasin, et mul on olemas terve posu juunikuu sissekandeid, aga miskipärast pole ma neid blogisse üles riputanud. Kirjutan veel vahele mõned tähtsamad sündmused ja üles ta lähebki :)
Kui reedel, 29.mail, oli meil viimane koolipäeva, siis esmaspäeval, 1.juunil, ootas meid ees juba uus kohustus – vabatahtlik töö orbudekodus. Läksimegi kella kümneks Annaga Lorena kontorisse, sealt juba temaga koos orbudekodusse. Avastasin enda rõõmuks, et see asub poole tunni jalutamise kaugusel minu kodust. Lastekaitsepäeva puhul oli seal palju õpilasi ja õpetajaid erinevatest koolidest lastele mänge organiseerimas ja neile esinemas. Kuna Ruthie ja Marek läksid juba kaks nädalat tagasi sinna töötama, siis nad tutvustasid meile maja ja viisid meid asjadega kurssi kuidas miski toimub. Me olime Annaga kõigeks valmis – et see võib väga must ja räpane koht olla – aga tegelikult on väga puhas ja korralik. :) Minu suureks üllatuseks nägin ma seal vilkumas veel ühte blondi pead..kuskil kolmekümnendates mees Ameerikast, teeb seal samuti vabatahtlikku tööd kuu aega. Lõpuks saime jutule ka juhatajaga, ütles et meie Annaga hakkame beebide eest hoolitsema. Seal pidi olema seitse kuni kaheksa kuu vanust beebit, suht hirmus. Ses suhtes, et pole nagu nii väikestega nii tihedalt kokku puutunud. Kella kaheksast kaheteistkümneni toimetame nendega. Ruthie ja Marek õpetavad väikestele koolimudilastele inglise keelt.
Kuna on vaheaeg ja paljud ülikooli õpilased teevad praktikat orbudekodus, siis polnud meil suurt midagi beebide osakonnas teha. Niisiis esimesed tööpäevad me tegelesime põhiliselt suurematega, 3-4 aastastega. Alguses oli naljakas, pidi end kurssi viima kes milline on. Daisy, Pamela, Valentina, Paola, Adrian – need väiksed mudilased :) Adrian on naljakas poiss, tuleb alati kuidagi vaikselt ja sujuvalt võtab mugava asendi kellegi süles. Siis mängib ta hästi kaua juustega ja ei saa kunagi aru, miks nad meil blondid on. Samamoodi, nagu ta iga päev ikka uuesti ja uuesti meie nimesid küsib, seda siis mõned korrad korrutab ning 10 minuti pärast uuesti küsib. Alati kui meil on aeg koju minna, siis ta küsib et kuhu ma lähen, kui vastan et koju...siis tuleb sealt palju küsimusi nagu: kus sa elad, kas sul on kodu, kas sul on ema ja isa, kes sulle nime pani, kas ma tulen homme jälle? Kurb, aga möödapääsmatu on talle vastata, et mul on kodu ja vanemad, kui temal neid ei ole..
Valentina on kõikide töötajate sõnul nagu väike väepealik. Nii nagu tema ütleb, nii peavad kõik tegema ja nii ka kõik on. Ta oleks nagu harjunud saama kõike, mida tahab, kuid mis orbudekodus mitte kuidagi võimalik ei ole. Iga hommik peab lootma, et tal oleks hea tuju, sest vastasel juhul muudab ta su päeva võimalikult raskeks. Ise nii väike, aga hääl nii kõva ja nõudlik, kusjuures oma vanuse kohta -4aastane- väga arukas tüdruk. Vahel nii armsalt tuleb su juurde, kallistab ja ütleb kui hea õde sa oled, vahel aga ruttab väljategemata mööda nagu rindel olev trotsi täis sõdalane. Üks kord korraldati ülikoolis lastele näidend, pidime igaüks ühe lapsega kaasa minema sinna. Kui kõik olid juba oma hoolealuse välja valinud, kutsuti mind et ma Valentinaga läheksin..hirm tuli kohe peale. Ja selleks oli ka põhjust, sest õnnetuseks oli Valentinal sellel päeval halb tuju, nii et ma pidin teda päris tihti saali peal taga ajama.
Paola, kõige väiksem ja kõige kurvem laps. Kui me juba teistega mängutuhinas olime, jäi tema tihti oma nurka mossitama ja kui temaga rääkida, siis vastas kuidagi suunurgast pobisedes, et on kurb. Tema kurbusele ei saanud me päris kindlat vastust kunagi, sest ta pobises alati nii vaikselt ja arusaamatult ..kuid kohe kindlasti oli sealt võimalik eristada sõnad nagu ema ja isa. Vahel oli ta aga ülevoolavalt õnnelik ja heas tujus, mis võis sekundi pealt pöörduda vägivaldseks oma mänguasja kaitsmiseks.
Daisy ja Pamela on kaks inglikest, alati rõõmsameelsed ja seltsivad. Nemad kaks on esimesed, kes hommikul naeru näole toovad, kui kuskilt nurga tagant jooksuga tulevad ja hüüavad – ñaña Anu :) Kui Daisy riided on tihtipeale määrdunud ja nägu must nagu murjamil, siis Pamela on justkui puhtuse etalon. Daisyl on siin ka mõned aastad vanem vend Fabian, nende ema käib neid vahepeal vaatamas. Erinevalt mõnest lapsest, kes pärast vanema külastust laamendab ja käratseb, jäävad nemad väga rahulikuks ja õnnelikuks. Pamela läheb varsti vanaema juurde elama ja tema jutu põhjal on vanaemal talle uus printsessikleit olemas.
Meiega koos tegi praktikat ka üks minu vanune tüdruk, kellega hakkasin väga hästi läbi saama. Ta oli eelmine aasta vahetusõpilane Inglismaal, ma ei mäleta mis programmiga. Aga neil oli selline lahe elu, et elasid kõik vahetusõpilased koos ühikas. Koolis ei käinud, aga iga päev oli 4 tundi inglise keelt. Mõnuuus :P
Pidime laste riidekappe korrastama. Oli see vast ülesannes, esimesel nädalal, kui me ei olnud pooli lapsi veel kindlasti seal näidnuki. Me siis nii tunde järgi panime neile riideid kappidesse..igas kapi nurgas leidus paar naljakat asjakest. Näiteks oli üks tüdruk oma kapi nurka riiete alla peitnud mõned roosad pärlid ja katkise, üsna näru paberist maski, teisest kapi nurgast leidsin katkise kuusekaunistuse. :) ei katsunud neid, vaatasin, naeratasin ja panin uuesti riidekuhja peale. Ju need on asjad, mis on päris nende enda omad, mida nad teistega jagama ei pea ja mida tuleb kaitsta kõikide ahnete silmade eest :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar