Viernes, 19 de diciembre

Ärkasin rõõmsalt viiest hommikul üles, üritasin võimalikult vaikselt end korda teha.aga teada ju on, et kui tahad vaikselt teha, siis läheb vastupidi. Pole hullu. Õues oli pime ja taksosid polnud. Helistasin radio taxisse, ütlesin kiiresti aadressi ja siis see eit hakkas toru otsas mökutama ja mul sai saldo otsa. Tore, läksin siis head õnne lootes tee äärde. Natuke hirmus oli, täitsa pime oli alles ja inimesi väga ei liikunud. Mõned tegid hommikusporti ja mõned liikusid varga näoga ringi. Kuskil 15 minutilise ootamise järel sain taxi. Taksojuht oli imelik, tõmbles kogu aeg tooli peal, nohises veidralt ja sõitis hirmuäratavalt kiiresti – nautis hommikusi liiklusest vabu teid. Ma mõtlesin, et ega kooli tripiga küll hilinemist ei tohiks olla. Ja mida pidid mu silmad nägema, kui 05.55 kooli juurde jõudsin? Seal oli umbes 10 inimest..toree. Aegamisi hakkas neid ikka juurde kogunema, kella seitsme ajal tulid lõpuks õpetajad ka. Ma ei suuda uskuda, ise nad eile kordasid 5.45 y punkto! Tore et te siis ise rohkem kui tund hiljaks jäite..ja mina põdesin oma 10 minuti pärast. Enne poolt kaheksat hakkasime lõpuks liikuma, olime viie bussiga, iga kursus omaette bussis. Kolm tundi sõitu, mille ajal me klassijuhataja bussi tagaotsas koos õpilastega jõi ja suitsu tegi :O ja hiljem liitus nendega ka psühholoogia õpetaja :O elu on ikka üllatusi täis. Ja millliseid nilbeid nalju nad tegid. Buss õõtsus reggeatoni rütmidest ja nende järgi tantsu vehkijatest. Sõitsime ikka mäest üles ja üles..buss sõitis nii kiiresti, kurve oli palju ja need olid nii järsud ning kõrval vaatas vastu miiiiitu sada meetrit kukkumist :) „..rahu Anu, nad on seda teed kindlasti juba palju aastaid sõitnud! Uik, tahaks veel Cotopaxi otsas ka ära käia:’(“ Jummel kõik muudkui seletasid, et pane paksult riidesse üleval on külm, nad ei teagi mis see külm tähendab! Täitsa soe oli. Kõigepealt vaatasime ülevalt vulkaani serva pealt, Quilotoa oli imeliselt ilus, vees oli nii palju värvivarjundeid :) Seal samas müüsid indigenad suveniire ja värke. Nad nii naljakad, vahtisid kõik rivis meid nagu ilmaimesid ja kui me siis hakkasime nende väikeste „poekeste“ poole minema, siis iga üks jooksis oma putkasse ja hakkas karjuma mis tal head ja paremat on, samas meid oma sõpradeks nimetades. See oli nii veidralt naljakas, et ma läksin kohe kähku minema sealt. Hakkasime siis allamäge minema, iga pisukese maa tagant peatudes ja pilte tehes. Kuskil tund aega läksime..selle aja jooksul suutis Sylvie, kui kõiiige uuimasem inimene keda ma tean, vähemalt 11 korda koperdada ja kukkuda :D pikas kahe rahnu vahel olevas kitsas tunnelis tahtsid meid inimesi üles viivad hobused surnuks litsuda. Ja üks kuri hobune tahtis kõigile kabjaga näkku virutada. Vahepeal oli tee alla täielik liivapudru, suht hale oli kahte klassiõde oma kontsasaabastega seal roosatibi jäki-nägu tegemas näha, aga meie hüplesime rõõmsalt jäneste kombel alla. Jõudsime alla, imetlesime, muidugi tegime pilte ja sõiiime. Veits ronisime seal mäenukkide..või siis pigem vulkaaninukkide otsas. Veetsime toredalt aega, need kes seal hobustega ootasid käisid meid muudkui tüütamas, et kas tahame hobusega ikka üles minna ja millal ja et ikka tema hobusega siis läheks. Höh ja just neil, kes tüütasid, olid kõõõige koledamad hobused! Tagasi üles läksime küll hobustega, aga valisime ise ühed ilusamad. Ma nüüd armastan hobuseid, niiiiii mõnus oli! Üleval uimerdasime miskipärast tükk aega enne minemist. Ja kui minema hakkasime, siis oih, kaks tüdrukut puudu. Mhmm..klassivennad ütlesid, et arvatavasti läksid kohalikega tungis-tungis tegema xD mul ei ole veel kunagi niii pöörast bussisõitu olnud. Käisime kuskil bensukas ja seal poisid ajasid õpsiga raha kokku, et viskit ostma minna. Siis kõik istusid puntras hästi lähestikku bussis ja hakati jooki jagama. Järsku topiti tops minu nina ette ja kõik karjusid – toma Anu, toma todooo..Anu, Anu, Anu ! Vaatasin õpsi poole, ta tegi silma ja liigutas suud öeldes – toma, es chevere:D jõin, appikene mis solk. Siis nägin mismoodi nad panid jooki – pooleteise sentimeetri jagu viskit ja kaks ja pool sentimeetrit VETT. Whataa? Järgmine kord kui tops minuni jõudis, ütlesin et ma veega ei taha. Kõik jäit vait ja imestasid – Mida? Paljast viskit? Vaadati nõutult õpsi poole, mille peale see noogutas ja ütles – bueno, kui ta nii tahab. Ooh mis piinarikaste ja ootusärevate nägudega nad mind siis jälgisid kui selle sutsu ära jõin..ja ma ei surnudki ära, mismõttes eksole. On veidrad :D mõned proovisid siis paljalt, ütlesid et on pehme maitsega, aga ise seejuures nii krimpsus nägu tehes. Jummala lambist hakkasid järsku kõik, pilgud ühe poisi ja tüdruku poole suunatud, plaksutama ja karjuma – musi, musi, musi. Õps ronis kõige ette, vaatas ahhaaa Washo ja Jules ning oli kõige suuremaks õhutajaks. Lõpuks sunniti neid vägisi musi tegema ja õps uuris – no Washo, kuidas poiss ka oli? Me Vickyga olime..sõnatud. Viski sai otsa ja kõik olid purjus. Ma ei suuda seda siiani uskuga, nad jäid ju põhimõtteliselt veest purju. Ka õps oli prujakil. Muusika huilgas ja bussis käis meeletu tants ja trall. Meid Vickyga tiriti ka tanstima, seda tegid meie „armsad“ suurimad austajad. Ja siis taheti loomulikult, et me ka omavahel musi teeksime. No käige peppu! Ma tirisin Pauli enda juurde ja tegin talle musi..ja vaikus xD Hullumaja, ma oleks bussijuhi asemel kisa tõttu kraavi sõitnud. Psühholoogia õpetaja tegi muudkui õpilastega pilte, endal silmad loojas. Vot sellist asja juba eestis ei näe, ei koge! Pole bussi kus niimoodi lällata ja õpetajaid kellega juua :D
Õhtul vaatasin 21 blackjack’i, meeletult hea film.