Hommikul söögi isu ei olnud, magasin rahulikult kümneni. Mõtlesin kuidas seda 30 dollarit ära kasutada, ligunesin pool tundi sooja dušši all, võtsin ühe seebi kaasa (kodus saigi otsa just xD), toalett paberi rulli vaatasin ka hetkeks, aga see mõte tundus liiga debiilne:D teleka olin ööseks käima unustanud – vahva - ja voodi ajasin võimalikult sassi. Kaksteist läksime sööma. Jalutasime mööda randa kauuugele. Tulime tagasi ja ma läksin Tonsupasse Anna juurde. Viskasin oma asjad hotelli ja läksime randa. Päike oli just ilusti välja tulnud, vesi soe ja hea olla. Tahtsime selle banana taolise asjaga sõitma minna, astusime mõned sammud ja juba oligi üks eriti must mees meie juures ja pakkus seda sõitu. Muidu oleks viis dollarit, aga me oleme ju nii vaesed „gringad“, saime neljaga:D Istusime aga paati oma auku ja sõit võis alata. Täiesti hull millised laine olid ja kuidas me siis nende peal hüppasime, Anna ainult karjus mu kõrval nagu segane kogu aeg :D vesi pritsis suhu ja silma, uiii kuidas mu silmad kipitasid, ei suutnud neid enam lahtigi hoida. Aga sõit oli lahe! :P Siis suundusime ujuma, millest midagi välja ei tulnud kuna lained olid nii tugevad ja iga lainega tahtsid mu ujukad ära tulla :D otse loomulikult tegime pilte. Tagasi hotelli, mingi noorte punt pani hotelli ees pidu, üsna pöörased olid. Me ujusime basseinis kuni külm hakkas ja läksime pesema. Tegime end korda ja sööma. Edasi ranna baarikesi uudistama, ühes majakeses müüdi igasugu ehteid, kujukesi ja muud nodi – uurisime neid. Jalutasime rannas ja tegime agaralt pilte. Siis tuli üks eriti paks tädi me juurde, hakkas NIIMUUSEAS mu juustes sasima ja mulle roosat paela juustesse põimima. Ma ütlesin mitu korda, et ei taha, aga tema ikka et roosa sobib su juustega nii hästi, nii kaunis, nii kaunis..küsisin siis palju maksab, ei vastanud midagi. Nojah, mis siis ikka..ajas aga edasi oma plära, ütles et ma olen nii kaunis ja küsis mitu peikat mul on? Eem, miks peaks mitu olema? Ta ütles, et nii ilus tüdruk ei tohi end ainult ühe peale raisata ja et siin on kõigil palju peikasid, norm:D oli peaaegu lõpetanud, siis Anna küsis uuesti palju maksab, ütles et viis dollarit. Issand jumal kui loll, Anna sai samalaadse asja kahe dollari eest. Vaidlesime taga tükk aega, leidis igasugu vabandusi, et tema materjal on parem ja teeb keerukamalt..pläpläplää..kaks dollarit andsin ja adios! Jooksime rannas ring, nautisime õhtust vaadet ja tegime ikka veel ja veeel pilte :) Joonistasime liivale teineteise varjud ja üriasime nendest pilti teha. Meie juurde tuli pisike koerakutsikas kes, nagu paaaljud koerad siin, on kodutu. Nii kahju oli tast, nii pisike ja ilma emata, värises ja oli kuskil haavata saanud :’( Käisime ringi, kutsikas ikka meie kannul kuni kohtasime ühte head tädi kes ta enda hoole alla võttis. Leidsime Anna pere üles, istusime nendega baaris ja milline üllatus – Sandra. Anna pistis karjudes tema poole jooksu, ma veidi rahulikumalt :D Sandra oli samuti oma perega puhkamas, tirisime ta endaga kaasa ja rääksime maad ja ilmad ära..:) Uh mis rõvedust Anna rääkis..Quitos oli üks noor tüdruk klubis pidutsemas. Kõik pakkusid talle jooki ja ta võttis vastu. Keegi oli joogi sisse miskit toppinud..tüdruk ärkas öösel kraanikausis külma vee ja jää seest, tema peopesasse oli kirjutatud – helista ruttu kellelegi, sul on kaks tundi elada jäänud. Talle oli selja pealt operatsioon tehtud ja ta organid ära varastatud. Jõudis haiglasse, aga suri. Kole kole kole! Edasi rääkisime ilusaid jutte. Tahtsime kokteili osta, aga odavalt. Sandra kutsus baarikuti meie juurde ja hakkas pihta..umbes et, alati kõik küsivad meilt rohkem raha, sest arvavad et oleme rikkad turistid, aga tegelikult oleme vahetusõpilased ja üsna vaesed:D Mine metsa kuidas ta flirtis ja mis häälega rääkis, nagu tõeline roosatibi:D Saime diili – kolm kokteili kuue dollariga ;) Mingid kolm kutti tulid rääkima meiega, koledad ja noored olid. Üks neis t oli eelmine aasta Saksamaal vahetusõpilane olnud, pagan ei saanud isegi salaja inglise keeles rääkida. Sandra pidi kümnest perega ära minema. Me Annaga põgenesime nende koldedate kuttide eest. Üheteist paiku otsustasime igaks juhuks hotelli minna ja oh rõõmu, hotelli ukse taga vaatas Anna oma telefoni, mami oli sõnumi saatnud et meil on luba üheteistkümneni. Kümme minutit jäime hiljaks, pole hullu. Olime kõik viiekesi ühes toas, ma magasin naris, jube palav oli ja konditsioneeri õhk minuni eijõudnud. Kuid uinusin peagi, nähes und rannikust, palmidest, paradiisist.
Oh ma armastan randa, seda kliimat, armsaid baarikesi, inimesi tantsimas meeletut salsat, ookeani rahustavat kohinat, muretut ning aega-on eluviisi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar