Reede, 1.mai

Pärast kooli saime kesklinnas meie kohvikus Anna, Sylvie ja Ruthiega kokku. Meisterdasime Vicky kingituse kallal – viis paari aluspükse :D Iga tüdruk dekoreeris ühe paari ja poisid said oma kusti-ja luuleannet proovida suurtel poiste bokseritel. Sealt tormasime kiiresti Lorena juurde väikesele kokkusaamisele. Ta oli üllatuslikult heas tujus. Mängisime kõigepealt seda mängu, et üks inimene peab midagi joonistama ja teised peavad arvama mis see on. Rääkisime peredest, kuidas meil läheb ja üleüldse ecuadori elust. Juuli kuusest vabatahtliku tööst..mida tegelikult niimoodi nimetada ei saaks kuna meile on see kohustuslik :D Võimalik on töötada orbudekodus, haiglas vähiosakonnas, vanainimeste hooldekodus, puudega lastega ja väike võimalus ka loomadega töötada(aga seda hakkab arvatavasti tegema Anita, sest talle ei meeldi lapsed ja no ta üldse inimestega töötada ei taha). Mina hakkan töötama pisikeste orbudega. Siis tuli kokkusaamise parim osa – söök :D milleks see kord oli palju palju doritoseid ja muid krõpse, kõrsikuid ja mingeid magusaid asju. Sõime end kõik doritoseks, panime veel juustukreemi ka peale :) Loomulikult pidime veel evaluacióni lehte täitma, mis oli nagu alati mõtetu ja yfu kohta kirjutasime ikka kriitikat!! Lorri rõõmustasime ka kriitikaga. Siis otsustas Lorr mu kaameraga meist pilti teha. Tegi ühe pildi ära, hakkas oma pojaga lobisema ja siis........siis pillas mu kaamera sellise raksuga kivipõranda peale :O:S mul käis ajus samal ajal raks. Vaatasin kartlikult oma maas lebavat kaamerat. Lorr hakkas siis halama et oi mis ma tegin, mis ma tegin. Kaamera oli täitsa kole, zuum väljas ja täiesti kõver ja väiksed jupid tulid küljest ära. Kui sisse lülitada siis teeb niii kile kriiskavat häält ja ekraanile lööb ette E18. Mu nunnu on täiesti surnud :((( Oh te ei kujuta ette kuidas ma oleksin tahtnud Lorrile kallale minna, tal juused peast välja tirida. Nii tige, nii nii tige. Miks see nüüd siis minu kaamera pidi olema? Telefonist olen juba ilma ju...tehnikaga üldse ikka ei vea mul. Lorr ikka hädaldas ja vahtis mu kaamerat, siis ütles et ehk ikka saab terveks ja loodab et see mul liiga kalliks ei lähe. Apppiiiiiii aaappppppiiiiiiiiiiiiiiii.....ma sundisin end rahulikuks ja tegin talle isegi hüvastijätu põsemusi. Kuigi oleks tahtnud hoopis tal põse küljest ära hammustada. Ei te ei oska aimata ka kuidas mu sisemus kees. Mu kaamera, mu elu..mul pole elu enam!!!! :´(