Käisin Mallis ringi nagu poolearuline, ei suutnud välja mõelda mida mamile emadepäevaks osta. Lõpuks ostsin morsiklaasid, sest neid meil justkui kunagi ei ole. Hiljem tuli loomulikult välja et neid on meil kodus tohhujaa, aga neid lihtsalt ei kasutata, tore. Öösel meisterdasin kolm tundi emmele emdepäevaks kaarti arvutis.
Pühapäeval magasin mõnusalt kaua. Kui ärkasin, ei olnud kedagi kodus, süüa ka midagi ei olnud järjekordselt. Vahepeal justkui keegi tuli koju, aga siis läks uuesti kiiresti ära. Ma ei viitsinud uurida ka, olin vaikselt ja mugavalt oma toas. Lisasin veel emme kaardile detaile ja meisterdasin ka mamile kaardi. Terve päev mööduski toas olles. Õhtul kui poodi läksin siis just tulid kõik koju. Vaatasid mind nagu imelooma ja uurisid et kus ma olnud olen. Ma ütlesin et kodus olin päev läbi, nemad et ei olnud, et Pavel käis vahepeal kodus ja kedagi ei olnud. No ega ta ju ei saagi mind näha kui ainult korraks enda tuppa jookseb ja siis uuesti välja tormab. Ma ei saa aru, alati kui ma „kadunud“ olen ja nad nende sõnul nii mures on, siis miks pagana pärast nad kunagi helistada ei või mulle?? No ega siis vist ikka ei ole nii mures :P Igatahes andsin ma siis mamile kingi ja kõik olid mu kaardist nii vaimustuses ja kogu jama oli sekundi pealt unustatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar