Kolmapäev, 29.aprill

Esimesi tunde ei toimunud, igavuse peletamiseks tegime Vickyga oma nägudest nõmedaid pilte. Ühe pildi peal teeb Vicky õhku täis suuga ahvi nägu ja ta nina on nii rõvedalt kõver, et meenutab kohe üht meie küla tegelast ;D Järgmisi tunde jälle ei toimunud, sättisime end mugavalt baari istuma, meiega ühines ka Santy ja sõime kõik end paksuks. Ma tegin kogu aja õpilastest pilte ja kui neid pärast arvutist vaatama hakkasin olid piltidel profiilis põhiliselt pepud..ei tea. Üheteist paiku hakkas meil koolis programm – Ecuadori etnilised grupid. Mis see endast kujutab? Õpilased on jaotatud gruppidesse ja peavad esindama üht etnilist rühma. Uurivad selle rühma kohta, kuidas elavad, kus elavad, mis riideid kannavad, nende kombed. Ma oleksin ka selles osalema pidanud, aga kuna mul ei olnud riiete laenutamiseks raha, siis ei osalenud :D Kogu kool oli end välja murule sättinud, õpetajad pinkidele, isegi trummimehed ja igasugu muud pillimehed oli kohale tulnud. No me siis ootasime, et -sellest tuleb midagi suurt ja vägevat. Kõigepealt hakkasid pillimehed kõvasti-kõvasti pille taguma, siis rääkis me õps et sellise „huvitava“ programmi mõtles tema välja ja no kiitis end tükk aega. Esimesena oli minu klass, Vicky oli ka (tal oli riiete laenutamiseks raha:D), tema grupp esindas mustanahalisi Esmeraldalasi. Õps oli neil veel viimasel minutil näod mingi möksiga mustaks värvinud. Ui ma olin ärevil, mõtlesin et ehk tantsivad veidi mingit „mustlastantsu“ ka. AGA...mida pidi mu silmad nägema? Tulid, sammusid pool joostes rahva vahelt läbi ja kadusid veel kiiremalt. Eem..hea küll, ootasime siis teiselt grupilt midagi enamat. AGA jällegi täpselt sama – tulid, jooksid ja kadusid.Siis ma mõtlesin et ehk on see meie klassi viga, nad pole kunagi just eriti agarad millegi huvitava tegemises. Kuid pettusin üha enam, absoluutselt kõikide kursuste õpilased esinesid, kui seda nii nimetada saab, samamoodi. Kaks-kolm gruppi jäid korra seisma ka rahva keskel ja tegid väikse keerutuse, aga see oli ka kõik. Kusjuures kõik pealtvaatajad õpilased ja õpetajad olid näod naerul ja plaksutasid agaralt, ainult meie – Anna, Sylvie, Ruthie ja mina – vahtisime näod viltu peas ja arutlesime teemal –„Kas ecuadorlastel puudub loomingulisus?“. Tegelikult loomingulisust on neil küll, aga laisad on raisad. Selle pisikese etteaste eest lubati kõikidele kaasategijatele kõikides sotsiaal ainetes kümme panna (kusjuures õps pani mulle ka 10 selle eest, kujutada vaid et ta isegi ei mäletanud et ma ei osalenud) ja no kui see kümme nii kergelt tuleb, miks siis üldse rohkem punnitada? Keegi ju ei öelnud et nad peaksid tantsima või laulma. Pangu ainult riided selga ja üks osaleja lugegu miskit veidi taustaks. Ja see on alati nii, nad ei taha kunagi midagi huvitavalt teha, midagi paremini teha. Täpselt nii palju kui vaja või veidi vähem, aga lihtsalt et saaks kähku tehtud. Oeh, kui ebahuvitav! Igatahes Vicky üritas oma nägu sellest mustast möksist puhastada, kuid see ei õnnestunud. No mitte kuidagi ei tulnud maha, läks hullemaks :D Direktor hakkas teda kooli peal nähes nii kohutavalt naerma et mul tuli kohe hirm et ta võib äkki veel endale niimoodi pissi püksi naerda. Seda õnneks ei juhtunud, aga pisarais oli ta küll. Ja tänu Vicky mustale näole saime me koolist minema :D tegelikult ütles ta Vickyle et kui ta ei taha koolis sellise tondina olla, siis võib koju minna. No ja kuidas ta siis niimoodi üksinda läheb, ohtlik ju, parem ikka kui me kõik läheme..ja saimegi kõik rõõmsalt koju :D