Laupäev, 25.aprill

Juba kell 8 hommikul saime Jani juures kokku ja ootasime pool tunnikest kuni giidi õde meile autoga järgi tuli. Ja sõit Cotopaxile võis alata. Cotopaxi pargi sissepääsu juures ootasime kuskil tunnikese meie giidi, aga teda ei tulnudki ja sõitsime sealt edasi ühe teise noore giidi ja prantsuse mehega. Sõitsimepäris tükk aega, ümbruskond oli nagu lage ala aga paljude mägedega überringi. Auto hakkas imelikke hääli tegema ja jäi siis seisma. Noor giid ja prantslane vaatasid üksteisele arusaamatult otsa, meie hakkasime inglise keeles õuduslugusid rääkima :D ma ei tea mis nad tegid, aga auto hakkas ikka uuesti tööle. Jõudsime Cotopaxi looduspargi kohvikusse, seal oli meie giid koos oma eelmise grupiga. Seal lähedal oli veel väike muuseumi taoline majake kus uuristamas käisime. Lõpuks kui giid valmis sai, hakkasime end seal riidesse panema. Need ülisuured saapad olid nii naljakad, selline tunne oli kogu aeg nagu käiks mingi kumera pinnase peal. Kui me kõik olime parajad kubujussid valmis, hakkasime uuesti sõitma, ikka lähemale ja lähemale meie hiiglaslikule kaunikesele. Kui siis Cotopaxi ilmuski nähtavale, hakkasid ülekere külmavärinad käima - nii kaunis, nii suur, nii võimas. Tee vulkaani otsa oli sik-sak käänuline, ühest otsast teise. Auto oli vana ja kogu aeg oli selline tunne et kui see nüüd seisma jääb siis veereme kõik vulkaani otsast alla. Aga ei veerenud, jõudsime ilusti autoparklasse kui sellisesse. Väljas oli jube tuuline ja üsna külm. Jagasime hiiglaslikud seljakotid ära ja hakkasime refugesse ronima. Meil oli Annaga kahepeale kott, tema kandis esimesena ja andis hiljem mulle. Ja oh õnnetust, kui oli minu kord kotti kandma hakata, läks tee eriti järsuks. Mehed läksid ees kiiremini, me Annaga õõtsutasime tagapool järgi..10 sammu ja väike puhkus, nii pagana järsk oli. Mu selg suri selle koorma all ja olemine hakkas vaikselt pahaks minema. Suu kuivas, kõhus keeras ja pagana palav hakkas. Kui lõpuks refugesse jõudsime, panime kotid ära ja valisime omale magamiskohad ära. Rääkisime giidideg juttu, Jan ja Anna rääkisid neile kui palju nad vett jõid, need naersid kõhud kõveras ja ütlesid et nii hullusti ka siis polnud vaja :D jõime teed ja sõime miskit veits, mul midagi sisse ei läinud, nii paha oli olla. Kogu keha oli nõrk, pea tuikas otsas ja süda oli paha. Kõrgus siiski sai must võitu. Sain mingeid tablette ja läksin magama. Magasin kuskil poolteist tundi, pärast oli enesetunne täitsa hea. Sõime ja giid rääkis kuidas öösel ronimine toimuma hakkab. Panime oma asjad ööseks valmis ja kella kuue paiku jäi kogu refuge vaikseks – kõik olid end viieks tunniks magama sättinud. Und mul kohe ei tulnud ja kui siis tulema hakkas, tuli kohutav pissihäda. Aga kogu refuge oli nii vaikne, mõtlesin kas minna välja pissile(peller oli väljas) või mitte. Muidu oleks võinud ju minna küll, aga need pagana suured saapad..nende jalga panemine ja nendega pimedas ringi kooserdamine oleks kõik üles äratanud. Mõtlesin et ehk Anna ei maga ja on nõus minuga vetsu minema, küsisin – Anna?..aga ta ei vastanud. Üritasin siis magada oma suure pissihäda käes vaeveldes :D selle viie tunni jooksul magasin kuskil tund ja pool mitte rohkem. Kella üheteist paiku hakkasid siis kõik ärkama. Anna rääkis et ta oli ka samamoodi pissihäda käes vaevelnud ja ei saanud üldse magada :D Ajasime oma varustuse selga, šokolaadid ja muu varustus seljakotti, sõime veidi, käisime kaks korda vetsus et siis 9 tundi ilma selleta hakkama saada, soovisime kõik üksteisele edu ja asusime teele. Ronijaid oli sellel ööl kuskil 25, meie Annaga ainukesed naissoost isikud. Väljas oli tuuline ja külm, taevas oli tähtedest tulvil, üli kaunis. Ronisime ja ronisime, ainus mis pimeduses näha oli, olid teiste ronijate valgus tulukesed. Ei ole see ronimine midagi nii kerge kui mõelda võib, jalad streikisid ja saabaste kõrged ääred hõõrusid. Ei jätnud mind kiusamata ka kõrguse poiss, lõi mulle uuesti kirve selga. Mida ülespool seda halvemaks läks enesetunne, kohe väga halvaks nii et lõpuks ei saanud enam normaalselt hingata. Midagi sinna parata ei ole, kui kõrgused minule loodud ei ole, siis pole mõtet rohkem punnida. Võib-olla olekski veidi aja pärast paremaks läinud, aga uuesti ronides jälle sama jama. Ja ei võinud ju riskida et ma Anna või Jani võimaluse tippu jõuda ära rikuksin. Niisiis jäi minu retk kahe tunni piirdesse ning giid viis mu tagasi refugesse. See aeg läksid Anna ja Jan edasi teise giidiga kuni meie giid neile uuesti sappa jõudis. Mina üritasin magada, aga tuul vihises väljas nii kõvasti, refuges käisid imelikud hääled ja oli jube külm. Paar korda tormasin vetsu oksendama, siis tuikusin uuesti magama. Iga natukese aja tagant ärkasin külma peale ülesse, vaatasin kella ja lootsin et Anna ja Janiga oleks kõik korras. Ma pole elusees ühe öö jooksul nii palju luupainajaid näinud, kui sel ööl. Kõik unenäod olid kohutavad, koledad, imelikud, seosetud. Kaheksa paiku hommikul hakkasid refuges hääled kostuma..aga ei kedagi tuttavat. Pool tundi hiljem äratas mind giid, nad oli tagasi jõudnud! Anna ja Jan olid tombid, täiesti tombid. Nad olid tippu jõudnud kell kuus hommikul..kuskil 20 minutit teistest hiljem. Giid oli neid kohutavalt tagant kiirustanud(nii palju siis sellest vaiksest ronimisest mis ta rääkis). Siinkohal peaks ära mainima ka, et kõik teised olid vanemad ja juba kogenud ronijad. Kõik see kuidas Anna nende ronimist kirjeldas oli kohutav. Kuidas ta enam üldse ei jõudnud ja oleks lihtsalt tahtnud maha kukkuda ja nutma hakata, kuidas ta Jani kotti pidi kandma kuna see enam ei jõudnud ja nad siis tagasi oleksid pidanud tulema, kuidas ta pool magamis seisus oli, kuidas nad enne tippu jõudmist kuskil 10 meetrisest jää seinast üles pidid ronima nagu kassid..ja kõik muu kohutav. Ma ei suuda siiani uskuda et nad tippu jõudsid. Ma olen Anna üle nii uhke! ta oli tublim kui Jan, ka Jan ise ütles seda. 17 aastane tüdruk, pisike tüdruk. Hommikul panime kiiresti oma asjad kokku ja hakkasime tagasi sõitma noore giidiga. Ta rääkis et hakkas ka 17 aastaselt proovima Cotopaxi otsa ronimist. Aga ta proovis 20 korda enne kui tippu jõudis. Temaga saime Latacungasse, Anna jäi sinna ja läks oma vanaema juurde. Meie Janiga tulime bussiga Ambatosse.

Ega ma nii õnnetu ei olegi et see retk mul metsa läks. Mingi kogemuse sain sellest siiski, vulkaani otsas turnisin ikkagi :) Nüüd tean et kõrgused ja füüsiline pingutus minu jaoks kokku ei sobi ning enam vulkaane ega mägesid vallutama minna ei plaani :)