Laupäev, 7.veebruar

Magasin sujuvalt päeva maha. Terve maja oli vaikne, ei kurda sest mulle ju vaikus meeldib. Lõpuks kui otsustasin sööma minna, avastasin kohutava tõsiasja – ainuke söödav asi terve maja peale mille leidsin, oli üks banaan! Täiesti tõsiselt räägin! Mu kodus ei olnud mitte mitte midagi süüa peale selle ühe pisikese banaani. Isegi vilksasin Paveli magusahoiu kohta, aga seal valitses tühjus. Kõht krooksus, aga mulle ei olnud raha ka et midagi ostma minna. Mitte ühte centavotki polnud, vot nii vaene olin. Otsisin kõik püksi ja jaki taskud läbi, et ehk kuskile ikka midagi ununenud on headel päevadel...aga paistab, et need unustused olid varasematel mustadel päevadel juba ära kasutatud. Õnneks oli natuke vett, sain kohvi teha..uut Columbia kohvi. Päris hää teine. Terve päeva lasin paksu ja kurtsin oma kurba saatust msnis :D Annil hakkas nõnna hale must ja kandis oma ülejäägid mulle üle..aga nätaki vale kaardi peale. Ma kandsin siis teise peale, aga nädalavahetsuses võtab ju aega see liikumine. Nõndaviisi õnnelikult möödus reisist väsinud Anu tore päev. Vahepeal käisid isegi justkui keegid kodus, aga ma pooleldi magasin ja ei suutnud oma viimseid jõurakke kokku võtta et vaatama minna mis toimub.