Reede, 20.märts

Täna saime inglise keele ajalehega valmis. Pidime ühe lehekülje kirjutama kommentaare mis me koolist arvame. Kirjutasime siis sellist ecuadorlikku südamlikku jama..sest ilmselgelt ei saa me kirjutada seda, mida tegelikult arvame.
Mõned näited:

„My classmates are just super! They are some of the nicest people who I have ever met, so caring and helpful. Ecuadorians are very open and relaxed people.“
Khmkhmm..mitte kellelgi meist ei ole koolis sõpru. Nagu mõned „wannabe sõbrad“ on..silmakirjalikud bitchid.

„The school has treated us well and provided a real glimps to the Ecuadorian culture. I want to recommend Indoamerica with all my heart to the future exchange students of Ambato.“
Yeah, sure.

„We have spent only 7 months in Indoamerica, but we´ve adapted so well that it seems like we have been here always.“
Kaunis jura :D

Käisin juuksuris täna. Kõigepealt läksin triibutama. Ma ei tea, võib-olla te nüüd kõik naerate mu üle ja mõtlete et ma eila sündinud, aga mis siis ikka. Oli siis nii, et kõigepealt pani juuksur mulle rätiku õlgadele, siis kilekoti, siis juuksuri keebi(ma paremat sõna sellele ei leia) ja siis veel mingi kummijulla ja veel ühe kilekoti. Hmm. Siis toppis ta mulle kilekoti pähe. Sellega oli raskusi, sest mu kangekaelsed juuksed ei tahtnud kohe kuidagi seal all ilusti püsida. Juuksuritädi oli täitsa hädas, aga ma naersin omaette. . noh, ikka sellepärast et mulle ei ole kunagi varem niimoodi tehtud juuksuris. Siis toppis ta mulle ühe eriti kitsa kummijulla pähe. Mitte ei toppinud, vaid litsus selle mulle pähe. Selline ujumismütsi sarnane, aga palju sügavam ja paljude aukudega. Ma ei suutnud naeru pidada ja itsitasin täitsa häälega. Juuksuritädi siis itsitas ka veidi, võib-olla sellepärast et ma nii kole välja nägin. Siis hakkas mul heegelnõelaga aukudest juukseid välja nokkima ja torkima. See oli valus ja lõpp pikk protseduur. Tädil oli jällegi raskusi mu juustega. Lõpuks nägin ma välja nagu eriti tumeda roosa peanahaga hipi. Siis plätserdas ta mulle värvi imelikult pähe, pani uue kilekoti ja eriti vanaemaliku lotaka heegeldatud vanaaegse bareti mulle pähe. Ma olin nii nii kole ja kogu aeg irvitasin omaette. Te ka nüüd kindlasti naerate mu üle..aga ausalt ei ole mina enne näinud, et nii tehakse :D Üle pea tihedalt triibud ja maksis 15 dollarit. Olen nüüd kaunis blondiin :)
Tahtsin teise kohta lõikama ka minna, aga juuksurimeest polnud ja jäi ära.

Läksin koju, hakkasin end peoks valmis sättima. Erilist tahtmist peole minna ei olnud ja seetõttu ka jäin pool kogemata magama. Aga hiljem kõik helistasid, et ma ikka läheks ja Musu ka igatses..kuidas ma siis ei saan öelda :) Pidu oli suht koht normaalne. Ruum ei olnud just kõige suurem, aga rahvast oli liiga palju..seega eriti tantsimisruumi ei olnud. Ruthie ja Jorge tegid seal hullu draamat. Jorge läks täitsa lolliks ja sundis Ruthiet jõuga temaga kaasa minema autoga. Ruthie jooksis mitu korda autost välja, aga Jorge jooksis järgi ja vedas ta uuesti autosse ise lollakalt korrutades – we need to talk, we need to talk. Habla vos, chuta. Lõpuks Ruthie ikka pääses, ta sõna otseses mõttes karjus tüübile näkku et ta ei taha temaga enam koos olla. Ja mida ütles Jorge – no no, we need to talk. Ruthie on ta kinnisidee, armastus on ta ajud ära söönud? Marek oli ka peol. Olime kõik koos, kuni Jorgele miski ei meeldinud ja tahtis Marekiga rääkida. Peol turvakad olid Mareki sõbrad ja nemad arvasid, et on vaja kakelda. Nii siis andis üks suur rasvarull Jorgele kõva peaka, teine jooksis talle kallala nii et ta kukkus ja siis tuli kolmas ja pani täiega jalaga näkku. See oli väga kole !!! nad oleksid vist Jorge päris vaeseomaks seal tampinud kui Darwin vahele poleks läinud. Nii nii, läksime sisse tantsima. Kõik tore ja hea kuni ruumi tagant otsast hakkas kohutav plikade kisa pihta. Ma ei saanud midagi aru mis toimub kuni nägin et mingi mees jookseb katkise pudeliga kõikide ninade all ähvardavalt ringi. Minuni ta ei jõudnud, enne tiris Fernando päästev käsi mind ruumist välja. Hiljem õues nägime kuidas seest tassiti välja mingi kogu. Mees oli üleni verini ja täiesti tomp. Lihtsalt kukkus tee peale ja ei liigutanud mitte väikest varvastki. Plikad kõik karjusid, et ta on surnud. Pikemal jälgimisel siiski võis näha, et veel hingas. Õnneks oli haigla otse üle tee. Ei ole mina elus nii mässulist ja nii haledalt läbi pekstud verist inimest näinud ! Neid veriseid oli seal kohe hulgi, nad siis vist maadlesid kõik selle mässulisega. Väga väga kole pidu. Ma arvan, et miski minus teadis et sellest ei tule hea pidu..miks ma muidu sinna minna ei tahtnud. Igatahes läksime siis kesklinna sööma. Nalja sai, Javieri burks lendas lõpuks suure koguse ajiga vastu müüa pead.