See on juba täiesti tavaliseks saanud, et me hommikusele rivistusele ei jõua. Nimelt tuleb buss nii hilja, et kui kooli jõuame siis hakkab rivistus juba lõppema. Ega kahju küll ei ole sellest, aga vahel jääb vajalik inf kuulmata. Treener Santiago tunneb Eesti ja eesti keele vastu suurt huvi. Otsisin talle netist eesti kohta pilte ja hakkasin keelt õpetama. Kirjutasin põhilised asjad paberile, ta siis üritas lugeda. Nii naljakas oli..näiteks – tere hommikust – ta ei oska millegi pärast s’i ja t’d kõrvuti hääldada..ütleb hommikusss ja siis see t tuleb kunagi hiljem vaikselt:D Poole kümnest läksime klassiga ülikooli. Üliõpilased tegid etenduse narkootikumide vastu. Kolm tantsu oli ka selles etenduses, mineeeeeeee KUI paha oli neid lihtsalt vaadata. No tüübid ei oska tantsu teha ja ammugi mitte tantsida..nagu elutud tombid olid kõik, sama hästi oleks võinud marjonett nukud sinna toppida, kole kole kole!! Aga etendusel oli siiski täitsa mõte sees. Veel toimus seal ekspositsioon?? Mis asi see ekspositsioon veel on?? Lihtsalt kargas pähe mulle see sõna. No üliõpilased olid oma erialadega väljas, sai uurida ja vaadata igasugu asju. Depressiooni nurk oli ka, seal oli albiino poiss, nagu täielik albiino. Ma pole elu sees niiiii valgete juustega ja NII HIRMSATE silmadega inimest näinud. Ta silmad olid üliii imelikud, esiteks olid need niiii heledad ja teiseks vaatasid kogu aeg sisse poole. Arhidekti hakatised olid üli ilusaid pilte joonistanud ja maju/ruume deskonstrueerinud (nüüd on mul küll tunne et leiutan sõnu välja..?). Sai IQ testi teha, ma igaks juhuks ei teinud..teate ju küll, et häbist pääseda. Proffessorid ja muud targad ninad olid ka kõik kohal, seisid sissepääsu juures ja tervitasid kõiki. Üks asjamees lihtsalt kogu aeg saatis mind pilguga ja sõna otseses mõttes õgis silmadega! Ma polnud ainus, kes seda märkas. Pärast läksime korra Paúli juurde ja siis Choko’sse Cabi, Valeria ja mingi nimetu tüübiga. Tunnikese olime seal, edasi otsisime Roberto, Washo ja nimeeimäleta klassivennad üles. Tüübid olid nagu tõelised jotad – istusid suvalise nurga peal asuva pisikese poe ees ja jõid õlle. Meil Paúiga, kui väheke intelligentsematel, oli seal suht veider olla:D otsisime mulle bussi millega koju saan. Buss oli niiii puupüsti rahvast täis, peitsin oma kõige kallima varanduse – telefoni – rindade vahele ja lootsin heale õnnele, et keegi mu seljakotist kolme dollarit ära ei varastaks :D Õnneks seisis mu selja taga vanem härrasmees, kes ei paistnud kuidagi varga moodi välja. Jõudsin koju elusa ja tervena ning kolm dollarit oli ka alles. Suudate te uskuda, ma suhtlesin oma papiga täna.!!! Ja ei millestki muust kui minu jaoks kõige igavamast teemast poliitikast. Mõte oli täna oma eriti unarusse jäetud blogiga joonele saada, aga pahaaimamatult sai uni võitu. Magasin kolm tundi kuni telefon mind segama hakkas. Veidikene kirjutasin, kuid väljas oli nii ilus, ei suutnud ahvatlusele vastu panna...:P
La vida es una flor :)
Besos amigitos!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar