Olen jah sitavärten ja oma blogi kirjutamisega väga jänni jäänud. Tegemist on olnud ja laiskuseuss ka peale tulnud. Mõtlete ju küll, et mis selles blogi kirjutamises siis nii rasket on – õhtul pool tundi ja asi vask. Aga näedsa ei ole nii kerge, pealehakkamist ja jätkusuutlikust on vaja. Ja nagu me kõik teame siis pole mu pea prügikast, mis kõike meeles peab (nagu ta üldse midagi meeles peaks)..ehk siis meeles on vähe ja selle vähese panen kirja.
Neljapäeval olin laiskade laisk ja ei teinud mi-da-gi! Valutasin kõhtu ja passisin kodus. Reedel plaanisime Annaga kuidas veel vaheaja viimaseid päevi asjalikult ära kasutada. Plaan sai tore – õhtul Quitosse tuisata seal ööelu nautida, järgmine päev Quito ilusid/võlusid avastama minna ja õhtul Bañosesse sealseid pidusid nautima ning pühapäeval näiteks raftingusse minna. Aga Anna ema ei lubanud teda ööseks Quitosse jääda ja katki me plaan läkski. Õhtal käisin väljas, tulin vara tagasi ja olin jälle kodukana. Laupäeval koristasin, värskendasin, tuulutasin maja kuna keegi teine seda ei tee. Rääkisin Anni ja emmega skypes – elu ilus :) Pühapäeva hommikul ajasin end varakult voodist välja, et Bañosesse minekuks valmistuda. Sandra tuli bussiga siia ja läksime siit kõik koos – Anna, Sandra, Darwin, Javier ja mina. Busist välja astusime, tuldi meile kohe reisikesi pakkuma. Viie dollari eest saime toreda reisikese. Selleni oli paar tunnikest aega. Käisime hommikust söömas ja läksime kirikusse. Niiii palju huvitavaid maale oli seal, nägin vist esimest korda elus seda väikest kabiinikest kus pihtimas käijakse kirikuõpetajale ja kohe kindlasti esimest korda elus nägin klaaskirstus surnud kristuse keha. See viimane oli suht veider. Läksime muuseumisse, seal oli niii palju erinevaid asju. Ühes toas oli kõiksugu pulma träna nagu lillekimpe, tordikaunistusi, kleite, pärgi, kaarte, ehteid, pilte.. Igasugu erinevaid tubasid oli. Nägime indigenate riideid ja traditsioonilisi esemeid, maiade skulptuuri, surnud liblikaid ja madusid, loomanahku ja topiseid, preestrite ja muude jumalike inimeste kujusi nende riideid, ehteid, kroone..ja paalju muud. Läksime oma reisu peale siis. Sõitsime läbi viiest tunnelist, mis mägede sisse kaevatud/ehitatud on. Enne kui neid ei olnud, pidi hästi mäeserva peal sõitma kus piirdeaedu ei olnud ja paljud autod sõitsid kogenemata kurvis otse mäest alla. Kuivanud jõekesi ja koski käisime vaatamas, nii sama ilusaid paiku imetlemas. Siis oli võimalus benjihüpet teha. Oli kaks silda – 10 ja 15 meetrit. Vastavalt meetritele oli ka hind. Anna ja Sandra hüppasid 15 meetriselt, mina vuhasin pilte teha. Sõitsime pikalt edasi vahepeal peatusi tehes, et loodust imetleda. Läksime ühe mäe otsa kust sai nööri otsas kõikuva asjaga teise mäe otsa sõita, me ka sõitsime. Lõpuks pidime palju palju mäest alla kõndima kivide otsas koperdades kuni jõudsime imeilusa kose..orgu? no see koht kuhu ta langeb, kus ära lõppeb. Seal oli niiii ilus, vesi pritsis mööda kive ja vikerkaar ilutses täies hiilguses. Darwin tahtis mulle suurt lilleõit näpata ja hüppas jala vigaseks kivide peal. Mingis eriti peldikus peldikus vahetasime riided ära ja läksime kose sisse ujuma :) vesi oli jube külm. Tagasi ülesminek oli kohutav kohutav kohutav minusugusele mitte väga sportlasele. Isegi vigase jalaga Darwin suutis kiiremini minna ja mind järgi tirida. Tagasi Bañosesse, käisime söömas..eriti vastikut suppi saime. Sõna otseses mõttes kana jalad olid seal sees, koos küüntega ja..rõve. Igasugu muud üsna mitte isuäratavad kana kehaosad ka.
Just praegu hakkasin akendele mõtlema. Siin on ju teistsugused aknad, liugaknad või ma ei tea mis nende kohta ütlema peaks..põhimõtteliselt et lahti tahad teha siis lükkad ta kõrvale teise akna peale. Ja see et mu üks aken ohtralt paksu pruuni teibiga kritsatkratsat üle tõmmatud on, on ju puhtalt sellepärast et ta maavärinas ellu jääks. Aga siiski pruun teip? Läbipaistvaid eksisteerib samuti ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar