Jueves, 6.noviembre

Hommikul ärkasin segaselt pool seitse üles ja olin paanikas, siis tuli meelde et kooli ju ei ole-rahunesin. Uuesti ärksin imeliku tunde peale: pool plakatit oli seina küljest lahti tulnud ja magas minu peal. Kangekaelselt tukkusin ikkagi poole üheteistkümneni. Mõtlesin niisama elu üle, suhteliselt filosoofi tunne oli peal. Unustasin end mõtlema, unustasin sööma minna(midagi enneolematut) kuni teenija tädi mind hõikas. Õhk on veider, kõik on veider. Papi nutab, Marena räägib vaikselt teenijaga(vahepeal laseb siiski ka oma õudustäratava naeru valla), Pavel on temale vastuoluliselt tõsine, mammi on kadunud, Tita on vaiksem veel kui varem, Nenna (pisike ja kole koer) on ainus totakalt õnnelik. Poole kõrvaga kuulsin, et Christina on kodus. Andis võtme teenijale ja ei lubanud kellelgi sinna minna. Ja mina ei tea kuidas olla. Rannas oleks praegu imeliselt hea – ei jääks siin kellelegi jalgu, no ma nii kui nii ei jää kui oma toas olen..aga oleks lihtsalt toredam sellest supist eemal viibida. Nii ma siin olen, oma voodis, oma nunnuga, oma segamini peaga. Kell on neli, just mõtlesin Annale helistada, et läheks välja. Aga ta jõudis ette :) Tuleb jälle tore Mall’i tuur :D
Oli vale mõte kleit selga panna! Kodust Malli jalutada võtab kuskil 15-20 minutit. Selle aja jooksul lasi mulle vähemalt 34 autot piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip, mõni auto jäi seisma ja igast aknast pistis mõni kole mees pea välja, vahtis suu ammuli ja vilistas, vähemalt 11 VANA meest tuli vastu, vahtis pealaest jalatallani ja pomises täis vanamehe häälega kas midagi taevani kiitvat või siis kiimaseid sõnu. Tuletõrje maja juures oli kõikse hirmsam kui neli tuletõrjujat ja kaks politseid kõikvõimalikke trikke ja häälitsusi tegid, et ma neile tähelepanu pööraks. Sitad kõik, lihtsalt jalutasin oma teed edasi, kellestki väljategemata. Tumedaid päikseprille oleks siin hädasti vaja! Ühele siiski pöörasin tähelepanu – noor, klouni näoga tumm mees tuli mingi paberiga minu juurde. Seal oli kirjas FELIZ NAVIDAD, mingi tekst ja siis pidid sinna oma nime kirjutama :D Ma igaks juhuks ei kirjutanud. Muide jõulud jõuavad siia eriti vara – juba suht oktoobri alguses olid poed kulinatega kuuski ja kõiksugu jõuluvidinaid täis. Anna ja Jessa vanavanemate kodus on ka jõulukuusk juba ammu ehitud, päkapikud ja kingitused selle all:D Kõigepealt läksime loomulikult Eta Fashionisse ilusaid riideid selga proovima. Kaks võimalust – me kas tundime end väga hästi või väga halvasti. Halvasti juhul kui tavaliselt istuv number hästi üle pepsi minna ei tahtnud. Aga siis võib ju jällegi mõelda, et numbrid on alati nii erinevad. Jah? Kui proovikabiinist välja läksime – Anna ees ja mina järgi – kõigepealt olid järjekorras seisvate meeste näod lihtsalt blondiini nähes vapustatud, aga kui mina teisena välja läksin, siis olid need lausa nagu tonti näinud. Ega jah, blondid ja veel kahekesi ühes kabiinid..kahtlane :D Eestis ja Soomes on see ju normaalne. Käisime tacosid söömas. Meiega liitus üks Anna klassiõde. Tüüp ajas nii naljakat juttu, et kuse või püksi. Tal on kohutav probleem – poissi vaja kähku. Aga väidab, et Ambatos pole ilusaid poisse..üleüldse et ainult Quitos on(jaa, seda me nägime üle eelmine laupäev oma silmaga ka..terved tänavad täis ilusaid kutte:D) ja Columbias ja Mehhikos(Inga varu aga hoolega!). Nancy: „God blessed Ecuador with ugly boys! BUT they are good persons, they have a very good heart and they know how to love – that is what you have to remember, always!“ Mhmhh Nancy :D Koguni neli päeva polnud näinud, nii et aeg lendas rääkides kiiresti. Loomulikult jäi meie viimaseks sihtpunktiks Megamaxi. Ostsime mõlemad ühtemoodi pehmed ja soojad sokid, mis eestis ja soomes liiga kallid on :) JA KÜÜNLAID..oh seda õnne, mis mulle osaks sai! Ja muud tarvilikku nodi. Kodus panin oma uued soojad sokid jalga, küünla põlema, viiruki lõhnama, maitsva šokolaadi ja mahla kindlasse käeulatusse ja hakkasin „Rehepappi“ lugema. Nii hea oli olla, et hakkasin uuesti otsast peale lugema :D et ikka paremini mäletada :)
Täna ma tundsin, et olen kodus. Esimest korda tundsin, et ma pole turist, ma ju elangi siin. Kõndisin tänaval ja see tänav..see on justkui minu tänav :)