Pühapäev, 28.september

Täna hommikul olin ma nii ilus. Ei, see pole iroonia. Ärkasin üles, vaatasin peeglisse ja milline üllatus. Tavaliselt ärgates küll ilus ei ole: padi on põse peal kinni, kulm segamini, silmad paistes..aga näe pühapäev on tore päev! Panin rõõmsalt kleidi selga ja läksin sööma, Silvia pidi ahhetusest katki minema – kurjam ma olin ikka pagana ilus! VÄIKE ego ei tee paha eksole :D Sõime kaua ja palju. Hommikul oli Silvia turul puuvilju ostmas käinud, kes oli õnnes? Anu oli õnnes! Toimetasin veits niisama oma asjade kallal. Siis läksin alla vanaema Charole õnne soovima. Ta vihkab sõna vanaema, peab ütlema mammi Charo..aga tema ju ei tea, mida mina siin kirjutan :D Lissette näitas mulle pildialbumeid..paalju pildialbumeid, palju vanu pilte, palju imelikke nägusid, palju sünnipäeva pilte, palju pilte ookeani ääres! Sõime Vanaema Charo hämmastavat suppi. Aitasin Silviat – koristasin ja tõin pesu kuivamast ära :`) Hästi kaua tõin, sest päike paistis palavalt ja tahtsin seda enda peale ka meelitada. Käisin Cabinas, ei saanud oma nunnuga netti, ei mõistnud miks. Nelja paiku läksime hääletama. Täiesti ehtne näide, et mu pere on üliuimane – eelmine aasta oli Silvia viimane inimene, kes Ambatos hääletama läks. Ja see aasta ta ei jõudnud isegi viimane olla. Aga Ivonne mees sai veel hääletada. Läksime siis sinna ja minemetsa kui palju suurte püstolitega ja sõjaväe riietega valvureid seal oli. Ja kuidas nad mulle järgi vilistasid, ma hakkasin kartma ja pugesin kõigi keskele. Inimesed pildistasid mind kui neist mööda läksin..nagu punasel vaibal, aga 10 korda hirmsam. Sinna piirkonda üksi küll minna ei tasu! Lõpuks pääsesime sealt ja läksime sööma. Restoranis tabas mind samasugune ebamugav tähelepanu vanade ättide poolt. Kõik vaatasid lärmakalt kaasaelades telekast presidendi promomist. Näitas ku palju SI ja No igas linnas hääletatud on. Pärast söömist läksime jätsi ostma. Ma pidin oma puperdava südame seisma saama ja valisin likööri jätsi :D Nii hea oli. Mõtlesin, et lähme lõpuks koju. Aga läksime hoopis missale Ambato kõige suuremasse ja ilusamasse kirikusse. Oli tõesti väga ilus! Ja meha, kes seal laulis, oli ka ilus ja mis hääl..vopaa :D Pärast läksime veel kuskile imelikku kohta õmbleja juurest riideid ära tooma ja Malli Ivonnele prille vaatama. Charo hoidis mul kogu aeg käevangust kinni ja ütles, et ma olen nüüd tema laps ja ei tohi tagasi Eestisse minna. Ma oleks hirmust karjuda ja ära joosta tahtnud! Siis ta tahtis, et mu pere ka siia elama tuleks :D Üsna õhtul hilja hakkasime mingisugust veidrat Hiina filmi vaatama, minu arust oli see kole igav ja valisin pigem hea muusika oma nunnust..ja šokolaadi. Vajusin eneseteadmata magama.