Neljapäev, 28.august

Kõik on väga veider. Kolmest ärkamise asemel ärkasime hoopis kell viis hommikul ja hakkasime Quitosse sõitma. Sõit kestis kohutavalt kaua, vaatasime mingit najakat filmi oravatest..neil on autos telekas või sedasorti asi. Mina oletasin, et kui minnakse New Yorki, siis peab ju lennujaama minema. Aga võta näpust..kaheksa paiku jõudsime kuskile suure maja juurde..Lissette, ta ema ja isa läksid siis kuskile ära ja meie Arlethiga jäime autosse. Võite arvata, kui kaua me neid ootama pidime. Kolm päikesekuuma tundi autos! Kannatust peab siin ikka tonnide viisi varuma..mul on närv päris must juba. Ja siis nad tulevad kõik näod naerul tagasi..ja mina vahin Lissettele lollaka näoga otsa ja mõtlen, et mida kuradit sa siin teed, sa peaksid praegu New Yorki lendama? Aga ta ju ei saa aru kui ma küsin..nii et teadmatus on tore. Siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja ma ikka ei suuda ära kiita kui pagana tore liiklus siin on. Kui ma aasta lõpuks sellest elusana välja tulen, siis olen ära teeninud suure aplausi :D Need niiöelda read siin väga ei kehti, igaüks teeb ise endale rea sinna kus parasjagu tema auto jaoks ruumi on. Ja see on ju täiesti normaalne, kui sa oma auto keset suurt teed kahe rea vahel seisma jätad ja omi asju ajama lähed, mhmhh. Kui tahad üle tee minna, siis pead tõesti ootama, kui kõik autod läinud on..neid, kes siin jalakäijate pärast seisma jäävad on vähe. Ahjaa..valgusfoori taga seisma jäädes pakutakse sulle komme, šhokolaade, banaane, mandariine, ube, patareisid, roose..mida iganes. Ütled siis neile, et sa ei soovi ja nad jäävad ikka sulle oma näljaste nägudega paludes otsa vahtima. (on küll kahju jah, aga mina küll neilt midagi osta ei julgeks). Lõpuks läksme Quito mingisse suurde kaubanduskeskusesse sööma. Vaatasin et lasanjet on mõnus pisike ports, et mahub kõik ära :D mida paganat, mingi suur karp salatit tuli kaasa ja lasanje maitse hakkas kohutavalt vastu. Jälle kõht valutas/peeretas terve päeva. Pidime siis 10 minutit poes ringi vaatama..miks ma küll arvasin, et see 10 minutit venib kuidagi paaalju rohkemaks. Minule muidugi keegi ei öelnud(vb ei osanud) et lennujaama asemel hakkame poodides ringi shoppama, nii et tengi njetu kaasas. Oooogaaaad..Arleth muidu tore tüdruk, aga poodides ta justkui digimuutub piiksuva ja viriseva häälega Arlethomoniks. Sõitsime jälle kaua kaua ja läksime järgmisse poodi..nad muudkui pärivad, et kas Eestis ka sellist suuuurt, rikkalikku, ilusat...poodi on? Siis ma nii muheledes mõtlen, et kui te vaid teaksite, et Eestis on palju suuremaid rikkalikumaid ja ilusamaid ja..poode. Ja ütlen viisakalt, et jah ikka on. Arleth tahtis nii kohutvalt kassipoega kes minu juustega sama värvi on ja hakkas meeletult karjuma ja tönnima, et ei saanud. Mu närv läks peaaegu mustaks jälle. Ma ei tahaks endam nendega poodidesse minna :D kui te arvate, et mina olen uimane, siis te ei tea mida see sõna tegelikult tähendab! Jälle läksime sööma. Ja oi kui palju tähelepanu ma igal pool pälvin, lausa vapustav. Eriti vapustav on see, kui mingi kortsus vanamees järgi vilistab ja kulme väristab, hööh. Hakkasime lõpuks koju sõitma, vaatasime jälle mingit filmi(seekord ingliskeelsete subtiitritega), oli tore. Õhtul põrkasime väljas Darviniga kokku, ta kutsus mind homme kuskile kuuma kohta tantsima. Aga kuna ma „oma kodus“ ei ela, siis oleks veits ebaviisakas öösel koju tulla. Ja ei tahaks Lissette emalt luba ka küsida..siin PEAB luba küsima, sest pimedas väljas olla on väga ohtlik. Mis seal ikka..mul on 11kuud aega tantsida :D