Reede, 30.jaanuar

Jõudsime Guayaquili veidi enne kaheksat hommikul. Meil oli vastus tädi. Guayaquili bussiterminal on hiiglaslik nagu lennujaam, kolm korrust busside jaoks ja kaubanduskeskus. Läksime tädi poole, ma olin nii väsinud ja uneuimane, sellised pikad bussireisid pole toredad. Vahetasin riided ära ja ootasin hommikusööki. Tädi tegi tortillasid mis olid, erinevalt nendest mis Ambatos sõin üks kord, väga head! Seal on nii soe, nagu rannikult ainult et puudub rand. Igav oli, saatsin Terjega messe. Piibe sa olid kindlasti õnnelik minult nii vahvasisulist messi saades :D Hiljem läksime linna peale. Sõitsime veidi ringi, avastasin auto aknast maailma. Käisime Mall del Sol’is ja paljudes muudes kaubanduskeskustes. Sööma jõudsime ka, pärast oli kole paha olla. Korra tagasi koju ja uuesti linna peale, see kord arsti juurde. Ootasime viimast kuskil tunnikese õues pingil istudes. Mõnusa koha peal istusime ka, valgusfoori juures..kõik bussid jäid seal seisma ja siis juhid väristasid kulmu ja limpsasid “seksikalt” huult mulle otsa vahtides. Samuti autojuhid. Üks motika mees kutsus mind endaga sõitma. Ma vahtisin neid hetkeks tühja jälestava pilguga ja keerasin pea ära, mami ja teised imestasid selle peale..kuna teised olevat seda tähelepanu nautinud ja ikka alati kõigile naeratanud. Tore siis. Lõpuks tuli arstionu, suht poolpede nägi välja. Me tädiga jäime välja ootama ja rääkima. Imelikul kombel hakkas ta mulle sellest rääkima et ta mees teda petab..ja kuidas ta kahe poja naised neid petavad. Kolmandal pojal pole naist, oli kunagi siin eelmisse vahetusõpilasse Sarasse armunud olnud. Igasugu huvitavaid jutte veel sinna juurde, vaene naiivne poiss. Ja kui kuulis et ma Guayaquilis olin, ütles emale et tuleb Mantast tagasi et minuga tuttavaks saada. Pärast läksime tagasi tädi poole. Nii palju siis mulle Guayaquili tutvustamisest.. Vihma hakkas meeletult sadama, müristama ja välku lööma ning elekter kadus kuskil tunniks ära. Mulle meeldis, magasin aksna all diivanil. Sellel ajal oli tädi süüa teinud, head toidud siin majas. Nad ei söö peaaegu kunagi riisi!!!!! Ooooh ma tahaksin seal elada. 1.15 pidime tagasi Ambatosse sõitma hakkama. Miskipärast läksime juba kaheteistkümnest terminali..ma üritasin küll unega võidelda aga olin uimasusest väsinud ja ei suutnud. Nägin juba head und kuni turvaonu mulle õlale kopsis ja ütles et ma ei tohi seal magada!? Mismõttes, nagu ma ainus oleks olnud. Bussis istus eriti suur ja paks onu mu kõrvale ja vajus magades mulle kogu aeg peale, väga ebamugav.